Sa tead et ma leian su üles. Monika Rahuoja-Vidman

Читать онлайн книгу.

Sa tead et ma leian su üles - Monika Rahuoja-Vidman


Скачать книгу
jäi vait. Mõeldes möödunud toredale päevale ei tahtnud ta seda oma tänitamisega hakata siiski rikkuma ja lihtsalt naeratas vastuseks.

      Tomi liigutused kiirenesid. Juba olidki nõud kraanikausis vee all ja ta vaatas vastust etteteadva näoga Sabrina poole:

      „Ma olen ju nii-nii hea!”

      Sedasi öelnud, oli ta lumeriided selga tõmmanud ja ukse juurde kiirustanud.

      „Kuule, kiivrit sa ei võtagi või? Aga kui midagi juhtub?” hüüdis Sabrina talle järele, aga mees ei kuulnud seda enam.

      Naine kiirustas uksele ja hüüdis uuesti:

      „Võta kiiver! Pime ju, mõni loom…”

      Tom rehmas ainult käega ja ei teinud tema hüüdmisest väljagi. Mootorkelk oli juba käima pandud, võibolla ta tõesti ei kuulnud.

      Sabrina läks ohates tuppa tagasi. Puid kamina juures veel oli. Ta viskas paar halgu tullemöllu ja seadis end siis teleka ette tugitooli:

      „Mis meil siis siin täna vaadata on?“ Telekakava oli ta unustanud ostmast ja vähe sellest. Roidumus kehas, tundis, et ei viitsi hilist programmi hakata ka teksti tv-st üles otsima. Nii ta ei teadnudki, mis sealt tulemas oli ja kas ta midagi, mida oli kavatsenud näha, maha ei maga. Aga kama kaks. Telekapult vedeles laual. Ohates ajas ta end püsti ja sirutas käe selle järele. Jõudmata veel end tagasi istumagi seada, vajutas ta kiiresti ja närviliselt puldinuppudele. Vahetas programme ühelt kanalilt teisele, aga nagu tema meelest tavaliselt, polnud laupäeva õhtul eriti midagi vaadata. Tal plnud ka erilist tuju. Igaks juhuks klõpsutas ta veel paar korda kõik kanalid läbi. Reklaami, uudiseid, kolmandalt tuli mingi perefilm. No muidugi, kellaaeg ka selline. Ta jättis telekapildi mingile uudistesaatele pidama ja jäi neid vaatama. Üha uusi pommiplahvatusi ja surnuid Lähis-Ida maades.

      Korraga tuli Sabrinale uus mõte pähe. See oli nii imelik, et lõi ta lausa pahviks:

      „Miks ma mõtlesin, et uskumatult tore päev? Tore päev ja kogu lugu. Mis uskumatult? Kas mu mees pole siis selline alati käepärast võtta ja muretsev ja …?“ Ta ei teadnud järsku isegi, kuidas asjasse suhtuda. Loomulikult polnud ta mitte iga päev nii hoolitsev. Ette oli tulnud päevi, kus ta Sabrinat ei märganudki, justkui oleks teine klaasina läbi paistnud või kummitus olnud.

      Ärevusevirvel kõhus ei andnud ka järele. Taas läks üksinda koju jäetud naine akna alla ja püüdis midagi näha ja kuulda. Ja jätkuvalt oli teeäärsete laternapostide valguses näha vaid tuule käes kõikuvaid puulatvu, majade kontuure ja siin-seal valguskiiri naabrite akendes. Väljas polnud mitte midagi muutunud. Ta läks kööki ja pesi kraanikausis ligunevad nõud. See võttis vaid paar minutit. Argiasjadega toimetamine rahu siiski tagasi ei toonud:

      „Ei tea mis kiire asi see küll oli, mis sundis teda pole öö ajal töökaaslase poole minema? Töönarkomaaniks nüüd Tomi küll nimetada ei saanud! Ja mis neil seal puutöökojas üldse nii tähtsat saigi olla? Mingi jamajutt ikkagi… Plaanis ehk siiski paar õlle võtta? Aga seda oleks ta siis ju võinud ka öelda, ega sest polnud midagi…“ Tom polnud mingi alkohoolik. Tema võis endale nädalavahetusel rahulikult mõne napsu lubada.

      Sabrina oli närvis. Mida teha? Helistada ja meest taga otsida polnud mõtet. Mobiili oli Tom ju koju jätnud ja seal metsas, Juksi juures, polnud levi niikuinii. Tema pereliikmed jooksid isegi ühe puu juurest teiseni ja ronisid mööda tuletõrjeredelit kasvõi maja katusele, kui helistada vaja oli.

      „Prooviks lauatelefonile helistada?“, arutas Sabrina, kuid lõi kohe kõhklema, „ja siis? Ütlen Juksile, et mina, Sabrina, otsin meest taga!“

      Korraga teadis ta, mida ette võtta. Ta läheb Tomile vastu! Üksinda metsa minna ta ei kartnud. Keda seal kartagi? Loomad kardavad inimesi ise ja hunte sealkandis polnud. Miks kodus oodata ja põdeda?

      Mõeldud, tehtud. Sabrina tõmbas selga lumeriided, toppis tasku toosi tikke. Öösel metsa minna, ja… Kunagi ei tea, mis võib pimeda vaikuse taga oodata.

      „Aga, ma olen ju ometi julge naine!“ oli Sabrina kindlamast kindlam. Nii, taskulamp kätte ja ta oligi minekuks valmis. Maja ust ei tahtnud naine lukku keerata. Ja kui nii võtta, siis kelle eest? Kui see, keda oodati, juhtub vahepeal tulema, saab ta kohe lukustamata ukse järgi aru, et teda oodati ja mindi siis välja otsima. Ta, naine, võis ju arvata, et mootorkelgu mootor on seisma jäänud, lint maha tulnud, masin lumme kinni jäänud… Sabrina igatahes sundis end mõtlema, et nii see oli. Mingi lihtne põhjus, mis takistas mehel kiiresti koju tagasi tulemast. Või olid mehed mõne õlle võtnud? Siis unustatakse alati kella vaadata. Seda enam, et Juksi naist polnud kodus. Ta oli võtnud mõlemad tüdrukud endaga kaasa ja lennanud Kanaari saartele mõnulema. Seal käis ta üsna tihti pärast seda, kui tema ema pärast pensionile jäämist sinna kolis.

      Sabrina oli minekuvalmis ja täis lootust, et ta oma otsimisretkega kuigi kaugele ei jõua. Kindlasti tuleb mees vahepeal koju, näeb, et teda on otsima mindud, sõidab talle kohe mootorsaaniga järele ja nad tulevad koos tagasi. Arvata võib, arutles ta endamisi, et lahendus sellele hilisõhtusele loole, sellele kodust välja kippumisele ning kauaks ärajäämisele on lihtsamast lihtsam. Sabrina armastas Tomi ja tahtis seda ilmselt varsti kuulda saavat seletust juba ette uskuda. Nii väga.

      Ta sulges enda järelt ukse ning trotsides tugevat tuult oli valmis sisenema veidi eemal sinetavasse metsapimedusse, kus lumi kummituslikult, kuid kutsuvalt valendas.

      V peatükk

      „Jumal hoidku, kui ainult keegi ei märkaks, kui ärritatud olekus ma tegelikult olen, millises närvipinges,” mõtles Anna. Ta püüdis olla võimalikult normaalne ja naeratav, igaks juhuks ka tavalisest vaiksem, et mitte äratada asjatut tähelepanu või uudishimu. Väljasõidule tulekust keeldumine oleks hoopis rohkem imestust ja uurimist põhjustanud. Seepärast ta siin nüüd ka oli. Anna teadis küll, kuidas temasse suhtuti. Teadis ka, miks. Tal polnud aga ei luba, soovi ega tahtmist kellelegi midagi seletada. Neid polnud palju, kes teadsid, et Anna tegelikult polnudki Anna. Nii oli elus läinud ja nii pidi see ka jääma. See oli tema enda ja mitte vähem ka tema perekonna elu ja tervise huvides. See, mida keegi võõras lisaks tema uuele nimele ei pidanud teadma oli see, et Anna juba aastaid tagasi oli liitunud tugigrupiga, kes oma tegevust laiemalt ei reklaaminud. Kel vaja, leidis alati mingil kummalisel moel tee nende juurde. Anna oli nimelt ühenduse „Lootus” liige.

      Täna tegi telefonikõne ootamine väga närviliseks. Eelmisel päeval oli temaga võtnud ühendust nende koordinaator ja teatanud, et keegi kolmeteistkümneaastane tüdruk on kodust põgenenud. See selleks, aga ta oli ka rase. Isa oli lubanud lapseohtu neiu ühele tema kaugele sugulasele naiseks müüa ja pulmapäev hakkas liginema. Mida isa aga ei teadnud, oli see, et tulevane abikaasa oli tema tütre vägistanud ja et neiu oli rasedaks jäänud. Peigmees, ebatavaline käitumine muideks, oli väga tungivalt seda pulmadele eelnevat ülevaatavat kohtumist nõudnud. Teine sugulane, kellega koos ta tuli, oli öelnud, et peigmees tahab tulevase pruudiga ka nelja silma all rääkida. Isa oli küll esiti imestanud, kuid siis nõustunud seda mõneks minutiks lubama ja peigmees oligi siis seda aega kasutanud tüdruku vägistamiseks. Kui tüdruk karjuma hakkas, lõi mees teda vastu nägu ning tal kätt suu ees hoides lubas tulevase pruudi isale öelda, et plika ise viskus talle kaela, kuna oli juba varem süütuse kaotanud lits.

      Monir, nii oli tüdruku nimi, lubas endale enne nööri kaela panna või majakatuselt alla hüpata, kui et lasta end isal selle vägistajaga paari panna. Isale ei julgenud ta aga juhtunust rääkida, teades juba ette, et siis oleks teda ennast valetamises süüdistatud. Kes teab, võibolla oli peigmehel selle vägistamisega ka oma salaplaan olnud. Nüüd võis ta tüdruku isale öelda, et plika pole enam süütu ja pääseda sel moel pruudi eest maksmisest. Võib hoopiski ise kena kopika sisse kasseerida, kui temaga siiski abielluma soostub. Et Monir oli rasedaks jäänud, seda ta muidugi ei teadnud.

      Varsti pidi kõht hakkama välja paistma, ka pulmad lähenesid ja neiu ei julgenud enam kauemaks koju jääda. Ta kartis, et isa lööb ta lihtsalt maha, kui sellest teada saab. Või siis sunnitakse teda end kusagilt sillalt alla heitma. Nii või teisiti, valikut tal polnud.

      Ühenduse koordinaator andis tüdrukule


Скачать книгу