Sa tead et ma leian su üles. Monika Rahuoja-Vidman
Читать онлайн книгу.
hakkas mõrtsukal kiire. Aega kaotamata tiris ta tapetud mehe laiba üle ukseläve ning sulges ukse. Võtnud voodilt teki, viskas ta selle üle laiba. Piilus siis ettevaatlikult kardinat eemale tõmmates välja ja ohkas:
„Lapsemäng! Kõik on idioodid!“
Keegi polnud midagi märganud. Baaris ja bistroos põles endiselt tuli. Aknast olid näha sealviibivad inimesed. Bensiinipumba juures tankis mingi väike Golf. Kõik oli vaikne ja rahulik. Tore! Nii pidi see ka jääma.
Tony istus Soliferi rooli taha ning aeglaselt liikus masin paigast. Jõudnud maanteel esimese parkimistaskuni ta peatus. Oli vaja minna veidi maad tagasi põõsaste juurde, et tuua ära reisikotid. Muu vajaliku hulgas oli neisse topitud ka mustad suured plastkotid ja nöör. Need oli mees kaasa võtnud teadmisega, et neid läheb vaja. See, mis äsja toimunud, oli osa tema plaanist.
Tagasi sõidukis, pakkis roimar esiteks laibad, seejärel palavikuliselt närveldades kõik autoelamus leiduvad riideesemed kilekottidesse. Sinna toppis ta ka mõrvatud vana naise dokumendid ning nurgakapil seisvad fotod. Polnud lihtne seda kõike teha, pidevalt tuli üle plastkottidese pakitud laipade ronida. Lõpuks oli ta kõigega valmis. Tapetud mehe juhiload pistis mõrvar oma püksitaskusse, tema passi peitis kapil asuva laudlina alla. Sedagi võis vaja minna.
Mõrtsukas Tonyst oli mõne minuti jooksul saanud Juan Carlos Torres. Nii pidi see jääma kuni koju tagasipöördumiseni. Keegi, mitte keegi ei tohtinud teda seostada Tony Cazorlaga Sevillast. Rahulolevalt istus ta juhiistmele ja süütas sigareti.
Järelejäänud öötunnid veetis Juaniks saanu maanteel. Ta oli kohutavalt väsinud, puhata polnud aga aega. Pidev haiglane mõtlemine kunagi ammu juhtunud loole toitis jätkuvalt mehes pesitsevat viha ja vihkamist. See oli andnud talle jõudu planeerida kättemaksu ja andis nüüd jõudu tegutsemiseks.
Varavalges peatas Tony masina teeäärse kivise tühermaa servas. Maantee oli veel tühi. Ta ronis välja ja jätnud ukse lahti, tassis masinasse kaheksa rasket kivi. Sellest pidi jätkuma. Sulgenud seejärel kindlalt ukse sõitis ta edasi. Teeäärset reklaami uskudes peaks varsti jõudma jõeäärse puhkepaigani. Nii see ka juhtus.
Puhkekohas oli vaikne. Ööbijaid polnud seal kuigi palju. Parkimisplatsil seisid mõned masinad, kaugemal olid näha telgid. Liikumas polnud veel kedagi, ümbrus tundus kummaliselt inimtühjana.
Mõrvar, kes peremehetses võõras eluruumis, toppis kivid laipade juurde kottidesse ning sidus need hoolikalt kinni. Mõned väiksemad kivid said topitud riietega täidetud reisikottidesse.
„Nii, on vist kõik?“ Närveldav mees vaatas kiirel pilgul ringi. On ta midagi ehk unustanud? Vist mitte… Kõik paistis korras olevat.
Seadnud end uuesti rooli taha, sõitis Tony mööda jõeäärset jalutusrada, kuni teed ääristavad põõsad edasiliikumist takistama hakkasid. Ta vaatas uurivalt jõele. Kus oleks kõige parem koht kotid sisse visata? Kõige sügavam? Laipadega edasi sõita ta ei riskinud. Piiripunktini jäid vaid loetud miilid.
„Neetud,“ kirus mees ja otsustas lastist ikkagi sealsamas jõeääres lahti saada. „Pean viskama selle kuradi koti sealt vette, kus on kõige kõrgem koht,“ otsustas ta. Väiksem risk, et mõni idioot ujuma läheks ja ka kalamehed ei viska seal õnge.
Autoelamut ümber pöörata ei saanud ja Tony tagurdas aeglaselt, kuni jõudis põõsaste vahelt välja. Seal sai masina ringi keerata. Sõitnud tagasi jõekalda kõige kõrgemale kohale, peatas ta masina. Veeretanud laibakotid autost välja, tiris roimar need vaevaliselt kaldanõlvakule ning lükkas alla. Ka kividega raskemaks tehtud reisikotid lendasid peremeestele järele. Aeglaselt vajus laadung vee alla. Veepinnale kerkisid mõned õhumullid.
Tony pühkis rassimisega higiseks läinud kaela ning tõmbas taas näole irve, mis pidi tähendama naeratust. Viskas seejärel suitsukoni kottidele järele ja süütas uue sigareti.
„Idioodid!“ See oli kõik, mis ta jõevette maetud paarile saateks järele ütles, enne kui tagasi autosse ronis. Üks asi oli veel tegemata.
Toppinud kiiresti verised põrandakattetükid ja voodiriided viimasesse musta kilekotti, sidus ta selle hoolikalt kinni ning pärast hetkelist mõtlemist viis selle enne puhkealalt lahkumis prügitünni.
Nüüd oli Juaniks saanu valmis asuma teele lumise Lapimaa poole.
II peatükk
Ootamatult vali praksatus lõhestas vaikuse ning tõi tugitoolis maganu tagasi tegelikkusse:
„Ah? Mis?” segaduses vaatas kössitõmbunud inimene ringi. Siis klikkas midagi ajus. Muidugi, puud kaminas! Need praksuvadki. Tuli oli oma jõudu kaotamas, kuid põles veel heleda leegiga. Võitleb oma viimast võitlust, mõtles Sabrina. Jõudis siis arusaamisele, et oli korraks suigatanud. Kaua polnud ta kindlasti maganud, tuli kaminas põles ju alles. Ta vaatas seinal rippuva vana pendliga kella poole ja ehmus:
„Mis! Juba tund läinud!” Ja kus on siis Tom? See, kes passi järgi on abikaasa, lähedaste teada naisele ka sõbra eest ja kui Sabrina enda juttu kuulata, siis oskavat isegi armukese kombel põnevust pakkuda. Ta pidi ju kohe kiirelt tagasi olema. Üks jalg siin, teine seal. Nii ta ju ütles! Juksi juurde on mootorkelguga metsarada mööda sõites mitte rohkem kui viie minuti tee. Kuhu ta siis nüüd jäi? Aga äkki juhtus midagi? Jäi äkki lumme kinni või istub rahulikult Juksi juures ja mekib õlut?
Naine meenutas varsti lõppevat päeva. Mees oli olnud ootamatult hoolitsev. Tagasi mõeldes tundis Sabrina isegi nagu ärevat pinget kõhus. Jah, mees oli isegi liiga hoolitsev olnud. See hakkas kohe silma, seda ei saanud mitte märkamata jätta. Ta oli täna juba paaril-kolmel korral varemgi mõelnud, et miks? Mis on toimumas? Nad ei tülitsenud küll tihti, kuid tänane päev oli olnud üle mõistuse rahulik ja kummaline.
Ajanäitaja seinal tiksus omasoodu, sekunditest moodustusid minutid. Osutid teatasid, et kohe-kohe on kell veerand üksteist saamas. Sabrina tundis ärritust aina kasvavat ja kõhus hakkas kiiremini keerlema.
Ta tõusis ja läks akna juurde. Heitis pilgu eemalseisvate elamute poole. Silmitses ka seda külge kus pidi asuma mets. Praegu varjas seda ööpimedus. Isegi kuud ja tähti polnud taevas momendil näha.
„Vist pilves!“ mõtles naine. Kuulatas. Ei midagi. Vaid majade kontuurid tuules kindlalt seisvate laternapostide valgusvihtudes. Siin-seal üksikud tulukesed kaugemal asuvate majade akendel ja teises küljes pimedus. Polnud näha ei kõrgeid mände ega ka mägede kontuure metsa taga.
Korraga teadis Sabrina täiesti kindlalt, et midagi halba on tulemas. Et ta on seda oodanud. Aga kas oli ikka oodanud? Või oli kartnud, et see ei jää tulemata? Aga miks? Mis põhjusel? Kas lihtsalt seetõttu, et mehe käitumine oli olnud kergelt öeldes imelik?
Sabrina oli ärganud hommikul, kui kohvimasinast levivad aurud ninasõõrmeid kõditama hakkasid:
„Hm! Huvitav, huvitav!” oli ta mõelnud, „mis puhul selline üllatus?“ Tavaliselt oli tema see, kes hommikuti lusikatäite kaupa kohvikuhjakesi luges ja masina tööle vajutas. Ta tahtis meest hüüda, kuid loobus siiski, „las arvab, et ma magan, vaatame mis saab.“
Möödusid mõned minutid. Midagi ei juhtunud. Kas ta hakkab kusagile minema? Seda polnud ta eelmisel õhtul küll maininud… Korraga oli kuulda, et keegi tuli välisuksest ja hetke pärast ilmus naeratav teinepool magamistoa uksele:
„Kae, kae! Unimüts ka ärganud! Ma käisin juba väljas ja seadsin mootorkelgu sõidukorda. Paak on bensiiniga täidetud! Ja… Kohe saad sa kohvi, kallis. Teenindus kõrgemal tasemel!”
Mees naeratas ja oligi ukse vahelt kadunud.
Sabrina oli ootamatusest sõnatu. Vot see oli nüüd küll kena üllatus! Tõeline ootamatus kohe. Suunurgad kiskusid vägisi naerule. Nüüd meenus ka talle, et jah, nad pidid ju koos mõne teise perega sõitma mootorsaanidega mõnekümne kilomeetri kaugusele järvele, kus naised lootsid järvekaldal lumme kaevatud süvendites päikese käes mõnuleda ja mehed jääaugust mõne kala välja tõmmata. Õnn on inimese enda kätes, meenus Sabrinale. Ta ei teadnud küll, mis puhul sellised mõtted. Ei