Sa tead et ma leian su üles. Monika Rahuoja-Vidman
Читать онлайн книгу.
ning jäi ootama seal seisva väikeauto lahkumist. See oli olnud vale otsus. Vanem naine oli unustanud end mobiiliga rääkima ning ei märganudki, kui paak täis sai ning bensiin maha voolama hakkas. Õnneks reageeris ta lõpuks lähedalviibijate hüüetele ja sulges pumba. Oma viie liitri ringis kütust oli siiski juba asfaldil. Naine vaatas abitult ringi ning hakks minema bistroo poole, kus asus kassa. Ootava Soliferi juht tagurdas ning seadis end pika haagiselamu järele sappa. Selle juht oli paagi täitmisega valmis saanud, kuid tiris välja mitu kanistrit ja pani pumba uuesti tööle.
„Hora!“2 vandus hispaanlane vihaselt ja läks naise kannul söögikoha uksest sisse. Tony ei teadnud isegi, miks too tundmatu naisterahvas teda ärritas.
Ta viipas teenindajat ja tellis, tühjas kõhus maomahlad nõrisemas, grillitud liha ja suure klaasi vaadiõlut ning istus seejärel, nägu akna poole, baaritoolile. Järjekorras ootava Soliferi omanik oli temas huvi äratanud. See vanemas keskeas lüheldane, tüsedusele kalduv mees tundus olema kümme-viisteist aastat vanem baaris istuvast ja teda jälgivast väikesekasvulisest tõmmu näoga mehest. Käed taskus, seisis ta oma liikuva reisimaja kõrval ja ootas. Mõnepäevane hallisegune habemetüügas mehe näol tundus baaris istuvale vaatlejale tobe. Kuid… võibolla polegi see nii halb mõte?
Rattaturistiks maskeerunu rüüpas sööki oodates õlut. Hm… habe… Kuid mitte ainult vanamehe habe ei pakkunud talle huvi. Oleks väga tahtnud teada, et kas too Soliferi-mees reisib üksinda või kellegiga koos.
Tony ajas kaela õieli, et näha, kas Soliferis on mingit liikumist näha, kuid teda segas bensiinil maha voolata lasknud, kanana siia-sinna rabelev naisterahvas. Mees baaris ärritus uuesti ja pomises mõned vandesõnad. Tema õnneks sai naisterahvas viimaks abi ja paistis rahunevat. Süüdlaslik ja kohmetu, jäi ta seisma pika poisi kõrval, kes kõigepealt bensiiniloigule aiakärust liiva peale loopis ning seejärel bensiiniseguse liivakuhja kühvliga kärusse tagasi tõstis ja ära viis. Vahepeal oli ka pika haagiselamu omanik oma kanistrite täitmisega valmis saanud ja lahkunud. Solifer-mees, kes kogu aeg masina kõrval seistes oodanud oli, istus rooli taha ja sõitis aeglaselt pumba juurde. Paak täidetud, parkis ta sõiduki bistrooesise parkimisplatsi nurka kahe laternaposti vahele. See meeldis baariaknast sündmusi jälgijale väga.
„Hm,“ muigas ta, „sa teed selle asja mulle päris kergeks, vanamees! Peaasi, et sa nüüd siit enne minu külaskäiku jalga ei lase… Otsi sind siis…“
Heitnud korraks pilgu talle äsja serveeritud grillitud lihatükile, pomises Tony justkui toiduga rääkides, „sa idioot ei tea, mida sinu tehtud otsus sulle tähendab!“ ja lükanud taldrikul oleva salati kõrvale, lõi mees hambad ahnelt lihatükki, toppides friikartuleid sõrmedega suhu. Silmad hoidis ta jätkuvalt Soliferil. Mõne minuti pärast väljus juht masinast ja tuli mõõdukate sammudega bistroo ukse poole. Maksnud kassas täispaagi kütuse eest oli kuulda, kuidas ta tellis kaks portsjonit grillitud kala salatiga ning sidrunivett ja õlut.
„Nii! Tal on siis ikkagi keegi veel kaasas! Kurat võtku, see võib tekitada liigseid probleeme… aga peab hakkama saama.“ arutas baaritoolil istuv hispaanlane endamisi. Ta oli habemega mehe automajast üliväga huvitatud. Mõtlikuna näris Tony edasi oma lihatükki.
Möödus tund, siis teine. Väikesekasvuline tõmmu mees baaris oli tellinud veel ühe klaasi õlut ja siis veel ühe. Ta ootas kannatlikult, kui jahimees ulukiuru ees saaki valvates. Soliferimees oli kõigepealt joogid ära viinud, siis söögi valmimist oodates baarileti ääres ühe õlle ära joonud ning pärast seda tasakaalukusele viitaval rahulikul moel oma toidutaldrikutega automajja läinud.
Solifieri aknast kumas valgust, kuid midagi näha oli võimatu. Ettetõmmatud kardinad ei lubanud võõrastel sisse piiluda. See ärritas ootajat. Üldiselt oli ta oma tehtud valikuga siiski rahul. Masina pikk seisuaeg andis mõista, et reisiv paar, kes iganes nad nüüd ka olid, kavatseb öö seal mööda saata. See oli hea. Isegi väga hea. Kuid mees, kes õiget aega oodates õlut jõi, oli sellest hoolimata närviline. Talle tundus, et aeg on seisma jäänud. Nii oleks tahtnud oma plaani ellu viia. Kiiresti. See oli aga võimatu, sest bistroo ümber käiv melu ei tahtnud lõppeda.
Ta pöördus baari teenindaja poole:
„Mis kell te sulgete?“
„Kui rahvas on end magama seadnud!“
Vastus hispaanlasele ei meeldinud, ta mühatas ega püüdnudki oma rahulolematust varjata. Endale tähelepanu tõmmata mees siiski ei tahtnud ning vandus seetõttu vaikselt. Puuris seejärel silmadega Soliferi akent:
„Millal seal küll valgus kustub?“
Tony tellis veel ühe õlle. See pidi jääma viimaseks. Ta ei tahtnud, et käed hiljem värisema hakkaks või reaktsioon aeglane oleks. Uus suits… See rahustab. Märkas pakist sigaretti võttes, et see on viimane. Taas viipas ta teenindajat.
„Kas tahate siia ööseks jääda?“ küsis too.
„Ei. Hakkan varsti minema. Too mulle blokk Marlborot.“
Automaja aknast paistev tuli kustus, kui kell oli ammu üle südaöö.
„Ometi kord, neetud idioodid!“ Hispaanlane vaatas pingeliselt kella, oodates, et mööduks veel vähemalt pool tundi. Kauem ta enam niisama vahtida ei kavatsenud. Ammugi oli öö, söögikoha ümber liikus aga ikka veel inimesi. See tähendas, et jakitaskus oma aega ootavat püstolit polnud võimalik kasutada.
Mees läks tualettruumi, nihutas püksisäärt ning võttis jala ümber olevast hoidikust välja noa. Jälle läks seda vaja. Tõstnud sakiliste servadega jahinoa lambile lähemale, silmitses ta seda uurivalt, proovis tera vahedust.
„Kurat võrku, pidin ma sellega seda neetud puujurakat nügima. Aga okay! Sellega peab hakkama saama!“ Ta oli kindel, et nuga ajab asja ära. Oli alati ajanud.
„Ma maksan sulle kätte, lits! Ma tulen sulle järele! Sul pole pääsu!“ mõtles ta ja kordas seda siis häälekalt, vaadates end peeglist. Kiilakusele kalduv pealagi, hõredad, juuksurikääre igatsevad tumedad väljakasvanud juuksesalgud, väikesed tigedad silmad, lambivalguses kahvatu nägu.
Nuga leidis uue koha varrukas, aeg seda kasutada oli saabunud.
Baarist väljunud, võttis Tony jalgratta ja sõitis parklast välja maantee poole. Kui bistroo tuld maanteeäärsete põõsaste tagant enam näha polnud, ronis ta rattalt maha ning lükkas selle koos kottidega põõsastesse. Pimeduse varjus hiilis ta tagasi bistoo juurde. Soliferi-mees oli parkinud nii, et autoelamu küljeust polnud söögimajast näha. See tegi asja lihtsamaks. Tony läks pikkade sammudega ukseni ning tõstis käe, et koputada, tõmbas selle siis aga justkui kõrvetada saanult tagasi:
„Mida ma teen? Kui seal on äkki kaks meest? Neil võib relv olla… Ei, mis lollus… mida ma ajan? Nad magavad ju. Ei kahtlusta midagi. Miks peakski… Hm… lihtne kui lapsemäng!“
Tema näole ilmus irve, mis pidi tähendama muiet ja ta koputas. Vaikus. Ta koputas uuesti. Tugevamini. Nüüd kostis elamust liikumist, süüdati lamp ja uks avanes.
Öine külaline oli koputanud parema käega. Vasakus, selja taga, hoidis ta löögivalmilt nuga. See pidi olema tema eeliseks. Ootamatus, et lüüa vasaku käega. Seda oli see olnud mitmeid kordi varemgi. Miks muuta sissetöötatud ja edukat võtet? Tony manas näole uuesti irvele sarnaneva grimassi, seda polnud küll pimedas niikuinii näha. Vaguni sisemusest paistis öölambi tuhma kuma. Mees, kes oli tankinud bensiini ja ostnud toitu, seisis unesegase näoga ja millestki aru saamata liikumatult uksel.
Väikesekasvuline tõmmu mees võttis nüüd hoogu ja lõi noa otse enda ees seisvasse inimesse. Ta tabas alussärgis seisva mehe kõhtu. Tõmmanud noa välja, lõi ta veel kord ja siis veel kord ja uuesti, kuni habemik hääletult kokku vajus. Tegelikkusse tagasi tõi teda hüüe elamu sisemusest:
„Juan? Kes seal on? Milles asi on?“
Tony ei vastanud, kuid rahunes märgatavalt, kui kuulis, et hääl kuulub naisterahvale. Ta ronis üle lävel lebava sooja verise laiba automajja ja vaatas ringi, kus on see, kes hüüdis Juani järele? Siis nägi ta teda. Magamisasemel lebas kõhetu
*Hora – hoor