Sa tead et ma leian su üles. Monika Rahuoja-Vidman
Читать онлайн книгу.
grupitöid. Mõned käisid üksteise kodudes õppimas, osad aga ka koolis, et kooskõlastada ülesandeid või osaleda õppeasutuse poolt korraldatavatel üritustel. Nii et selles koolijutus polnud midagi imelikku. Et organiseerida Monirile uued dokumendid ja salajane elukoht, polnud veel kõige raskem, see oli tuttav toiming, kuid see tema rasedus. Tüdruk polnud kunagi käinud naistearsti vastuvõtul ja nüüd pidi Anna üritama selle mingil moel korraldada. Ta oli mõelnud ja mõelnud, kuidas seda teha, kuni meenus, et Tomi õde töötas arstina. Ehk oleks võimalik temal kuidagi tüdruk üle vaadata?
Ta pidi tüdrukuga kohtuma laupäevaõhtul juba kokkulepitud kohas ja teel ajutisse elupaika arutama läbi võimalikud tulevase elu-olu variandid. Samuti püüda uurida, mis sidemed ja tutvused isal on, kas võib juhtuda, et keegi tuttavatest-sugulastest teda juhulikult tulevases elukohas nägema satub.
Anna teadis, mida tüdruk läbi elas. Ta oli ka ise ühel perioodil oma elus olnud enesetapule väga ligidal. Viimasel kooliaastal oli Annal, kelle nimi oli tol ajal Elin, tekkinud kooliskäimisega probleeme. See põhjustas omakorda pingeid kodus ja keevaline, nagu ta oli, ei tahtnud tütarlaps kedagi kuulata ning arvates, et kõik on tema vastu, võttis salaja kogu kodus oleva raha ja passi ning läks maanteeäärsesse bensiinijaama hääletama. Arvas lihtsameelselt, et jõudes Stockholmi, sõidab seejärel laevaga Riiga või kuhugi mujale, võibolla hoopis Köpenhagenisse ja vaatab siis, mis edasi saab. Juhus tahtis aga teisiti. Paarkümmend kilomeetrit enne Uppsalat hääletas Elin üht järelkäruga kaubaautot mis, nagu hiljem selgus, oli teel Malmösse, et sealt edasi Saksamaale minna. Noorepoolne mees, kes oli autojuhiks, kuulas vaikides tema targutusi, ei öelnud aga midagi. Kui tüdruk lõpuks Malmös tahtis maha minna, küsis mees ootamatult, kas Elin ei tahaks hoopis tema seltsis Hispaaniasse sõita. Tüsedusele kalduv autojuht maalis tüdrukule ette pildi päikeselisest rannast, apelsinipuudest ja sadadest võimalustest, kui too ainult ise hakkaja on. Elin oli hakkaja, nii ta arvas ja seikluslusti ääreni täis. Pööramata tähelepanu sellele, et mees isegi ei küsinud, kui vana ta on, kas tal on lubatud kodust lahkuda, või kas teda keegi taga otsima ei hakka, oli sinisilmne blond tüdruk rõõmuga nõus kaasa sõitma ja järgmises peatuspaigas kostitas autojuht teda hamburgeriga. Sõit läks edasi tüdruku jutuvadina saatel. Keegi ei takistanud teda unistamast ja suuri plaane tegemast. Autojuht piidles teda kõrvalt ja mõtles omi mõtteid. Varsti sai tüdrukule selgeks, milliseid. Juba teisel ööl nõudis mees seksi. Tüdruk hüsteeritses, nuttis ja tahtis põgeneda, ei teadnud aga, kus nad täpselt on või kuhu ta peaks abi saamiseks pöörduma.
Elin tahtis tagasi koju, kuid oli selle sooviga lootusetult hiljaks jäänud. Ta oli autojuhi meelevallas ja teadis vaid, et asub kusagil Euroopas.
Suure auto juht tuletas talle pidevalt meelde, et ta ise tahtis kaasa sõita ja ärgu tulgu seletama, et ei teadnud, mis teda ees ootamas oli. Väitis pealegi, et tüdruk ise oli pidevalt märku andnud, et ootab temalt lähedust ja võrgutas teda kogu aeg. Elin oli nutnud ja nutnud, siis palunud ja anunud, see ei olnud aidanud. Noormees ei liigutanud kulmugi ega tundnud mingit kaastunnet. Vastupidi.
„Ja kui sa ära joosta kavatsed,” ütles ta, „siis tulen ma sulle järele ja leian su üles ka maailma lõpust. Pea meeles, et ma olen sul alati selja taga. Alati! Ükskõik kus sa ka oled!”
Annal oli see ikka veel meeles ja tal oli kombeks tihtipeale selja taha vaadata. Kusagil tema sisemuses kartis nooruke Elin alati, et see tüse, ebameeldiv ja vastik mees ongi talle äkki järele tulnud.
Vägistamine jätkus Pürenee poolsaarele jõudmiseni. Elin lootis kohale jõudes leida mingi võimaluse, et joosta ära, paluda abi politseilt, kuid avastas oma üllatuseks, et autojuht oli reisi ajal, ilmselt kui nad kusagil peatusid, et käia söömas ja tualetis, võtnud ära tema passi, mis oli tal kotis riiete vahel. Elin purskas järjekordselt nutma ja hakkas hüsteeriliselt karjuma, mees aga ainult naeris ja lubas talle peksa anda, kui ta vait ei jää. Järgmisel päeval pärast Sevillasse jõudmist ütles ta imeliku muigega näol, et tal on vaja minna kaupa maha laadima, kuid et enne saavad nad kokku tema sõbraga ja et Elinil tuleb minna tollega kaasa, teha mis kästakse ja pidada lõuad. Vastasel korral süüdistagu iseennast, kui peksa saab. Elin küsis arglikult, kui kauaks ta peab sinna võõra juurde jääma ja kas Deniss, nii oli autojuhi nimi, tuleb talle siis hiljem järele, kuid mees nimetas teda vaid idioodist litsiks. Tüdrukul hakkasid pisarad jälle voolama, ta oli juba ammu aru saanud, et on mingi kohutava, ebatõenäolise loo sisse sattunud. Kõige rohkem oleks tahtnud kodus olla. Hea meelega oleks teinud õppetükke ja osalenud kooliüritustel. Enam ei tundunud need nii tüütavad ja igavad. Ka isa oleks võinud toriseda nii palju kui tahab. Ta igatses taga kõike seda, mida enne vihanud oli. Nüüd tundus see ammune elu olevat aga jäänud tuhandete aastate taha. Vanemad otsivad teda kindlasti taga… aga nad ei tule elu seeski selle peale, et otsida teda Hispaaniast. Pisarad voolasid pidurdamatult.
„Mida ma ometi teinud olen, mis lollusega hakkama saanud?” küsis ta endalt tuhandeid kordi.
Elin tihkus nutta kuni saabus keegi poolkiilakas, väikest kasvu ja vilavate tumedate silmadega umbes neljakümneaastane tõmmu näo ja juustega mees. Too võtis pikalt tseremoonitsemata tüdruku hobusesabasse kinnitatud blondidest juustest kinni ja tiris ta oma väikese furgoonauto juurde, lükkas autopõrandale pikali ning ütles irvitades midagi arusaamatut. Sulgenud furgooniukse, läks ta eemale ja tüdruk kuulis, kuidas mehed omavahel midagi rääkisid. Püüdis kuulata, kuid ei saanud sõnadest aru.
„Issand, mis see veel on?” ahastas tüdruk nutukrampide vahel õhku ahmides, „mis nüüd saab?” Kas siis selline oligi Hispaania? Ta ei osanud sõnagi hispaania keelt. Kui nüüd mehed omavahel just selles keeles rääkisid.
Denissi ei tulnud ega tulnud. Suletuna imepisikesse räpasesse ruumi, algas Elini elu Hispaania Sevillas. Tema juures käisid üksteise järel nii väikest kasvu sutenöör Tony ise kui ka isased, keda too oli meelitanud blondi euroopast pärit tüdrukut proovima tulema. Elin teadis, millal oli öö või päev, kuid ajaarvamine läks tal kohe algusest peale segamini. Algul oli ruumis olnud raadio, kuid ta ei saanud võõrast keelest niikuinii aru. Püüdis meelde jätta mõningaid sõnu, kuid ei teadnud nende tähendust, nii et sedagi teha tundus mõttetu. Pealegi oli Tony hiljem raadio ära viinud. Ta püüdis mõnele mehele, kes tundus viisakama käitumisega olevat kui teised, öelda, et ta vajab abi ja et teda hoitakse seal vastu tema tahtmist. Tema katkendlikust inglise keelest ei saanud aga keegi aru ja mehed vaid naersid tema hüsteeria ja neile arusaamatu jutu peale.
Ühel päeval unustas Tony pärast söögi toomist ukse lukku keeramata. Elin, nähes, et uks on lahti, ei suutnud seda uskuda. Tüdruk proovis mitu korda ust avada ja kinni panna ja tundis lõpuks pisaraid silmi valguvat. Õnnepisaraid. Ja Elin otsustas põgeneda.
„Kas nüüd või ei iial – teist sellist juhust enam ei tule,“ mõtles ta. „Mida on mul kaotada?“
Ettevaatlikult piilus ta südame värisedes ukse vahelt välja. Ülakorruselt kostsid hääled, kusagil mängis telekas või raadio. Liibudes vastu seina ja püüdes mitte kära teha hiilis tüdruk trepist üles. Elin mäletas hiljem vaid seda, et oli proovinud avada paari ust, enne kui leidis selle, mis viis aeda. Jõudnud lõpuks tänavale, oli ta viimast jõudu kokku võttes jooksma hakanud. Ta tajus inimesi tänaval, kuid ei märganud, kas nad ütlesid talle midagi või kas ta ise neile midagi ütles. Kas palus abi või küsis midagi. Kõik toimus justkui uduses unenäos. Lõpuks oli ta märganud politseiautot. Hakkas hirmuga karjuma, kartes, et politseinikud teda ei märka. Kui auto peatus, kadus tüdruku kehast viimanegi jõud. Jalad muutusid nõrgaks ja ta vajus kokku. Politseinikud olid viisakad. Nad püüdsid vaevatud neiult uurida, mis oli juhtunud, kuid ei saanud teda küsitledes kuigi palju targemaks. Elin suutis korrutada vaid teda kinni hoidnud mehe nime – Tony. Kui auto hakkas sõitma suunas, kust ta enda arvates minuteid tagasi kiirustades oli tulnud, puges hirm südamesse:
„Kas nad viivad mu sinna tagasi? Mida ometi teha? Kas Tony on avastanud, et ma olen põgenenud? Kas need politseinikud siin on tema sõbrad?“
Neiu hakkas rabelema. Nad peaksid ju ometi saama aru, et ta on välismaalane. Ja hädas.
„Embassy, embassy!” hüüdis Elin hirmunult ja sulges silmad. „Aita ometi jumal, kui sa olemas oled!”
Politseinikud