Rekonstruktsioon. Rein Raud
Читать онлайн книгу.
mõelnud.
Uurimistöö eest sai Anni igatahes täispunktid ja kindluse, et tema stipendiumi jätkatakse nii kauaks, kuni ta Prantsusmaal kraadi kaitseb. See oli küll väga hea uudis, ehkki saabus just parasjagu siis, kui me olime Mairega lahutamas ja õhkkond kodus seetõttu eriti närviline, aga eks see andis meile mõlemale ka kindlust, et vähemasti tütar on õigel teel, isegi kui meie ühine elu vahepeal otsa saab. Meiega oli nii, nagu sellistel juhtudel ikka: päris kindlad selles, kuidas läheb, ei olnud me lõpuni, kumbki ei tahtnud öelda midagi, mida ei saaks tagasi võtta, ja kuigi igapäevases tavaolukorras oli meile mõlemale selge, et me sedasi ei suuda elada, ja me rääkisime sellest ka, ei olnud kumbki võimeline tegema seda lõplikku sammu, seda hüpet pimedusse, mis otsustab, et kogu järgnev elu hakkab olema teisiti. Kui see siis lõpuks ikkagi juhtus ja me pidime ka Annile teatama, oli ta täiesti rabatud, sest seni oli saanud ju kodust uudiseid, et elu kulgeb omasoodu, nii nagu ikka. Suvel tuli ta korraks tagasi, aga me olime Mairega mõlemad veel nii palju omadega puntras, et meie kummagi juurde ta kauaks pidama ei jäänud, tegi väikese tiiru mööda tuttavate maakodusid, käis mõnda suveetendust vaatamas ja hääletas siis Prantsusmaale tagasi.
Igaks juhuks astusin läbi ka kõrgkoolist, kus Anni siis käinud oli, aga tõtt-öelda ilma erilisi lootusi hellitamata. Ja nii oligi: kantseleist kellegi kontaktandmeid välja ei anta, pealegi, nagu suurte ja natuke kurbade silmadega tütarlaps mulle seletas, vaevalt et keegi Anniga samal ajal ülikoolis käinutest praegu veel samalt aadressilt leida oleks. Sama hirm oli mul tegelikult ka aadressi osas, millelt olid tulnud Anni kirjad pärast seda, kui ta ühiselamust välja kolis, ja kuhu mul oli aeg-ajalt tulnud saata natuke raha. See oli Montmartre’i lähedal, aga teisel pool kui hotell, kus olime peatunud koos emaga: meie metroojaam oli Château-Rouge, aga sinna jäi kõige lähemale Abbesses. Kohta ei olnud just väga lihtne leida, ja järsu kallakuga tänavatest üles-alla kõndimine väsitas täitsa ära. Kui ma kolmandat korda peaaegu sihile jõudnuna möödusin araablasest tänavakaupmehe poest, mille ees ta väljalaotud puuviljade kõrval istus ja suitsu tegi, sain aru, et oma mõistusega ma seda üles leida ei pruugigi. Küsisin siis temalt ja ta vaatas mind nagu idiooti. Õige trepikoda oli mõne sammu kaugusel. Aga nähes, et olen tühjade kätega, avaldas ta ühtlasi imestust, et ma külla minnes veini kaasa ei võtagi. Ostsin siis igaks juhuks ühe pudeli, natuke kallimat sorti, mille nimi tuli justkui tuttav ette.
Ma teadsin, et Corinne on see, keda ma otsin, ja vilksamisi olin ma teda ju kunagi näinud ka. Aga oleks ta mulle tänaval vastu tulnud, siis ära tundnud ma teda muidugi ei oleks. Kui ma mööda kitsast ja kägisevat treppi kolmandale korrusele ronisin, tuli mulle vastu üks koera jalutama minev naine, kes oleks võinud õiges vanuses olla ja hetkeks ma ehmatasin, et äkki see ongi tema, aga tema näos ei olnud mitte midagi tuttavat. Ta ütles mulle sõbralikult ja ilma mingi võõrastuseta tere, ning mina tervitasin vastu.
Ent kui ma õige korteri uksekella helistasin, ei tulnud avama keegi. Milline pettumus.
Laskusin trepist aeglaselt alla, lootes selja tagant ikkagi kuulda ukse lahtitegemise helisid, aga neid ei tulnud. Sedagi, kas Corinne ikka üldse elab seal, ma ju tegelikult ei teadnud. Oleks kurb küll, kui kogu mu Pariisi-retk osutuks tühja tuule tagaajamiseks.
Kui ma uksest välja tulin, veinipudel ikka veel näpu vahel, vaatas araablane mind huviga.
“Ei olnud kodus või?” küsis ta.
Ma noogustasin.
“Kelle juurde sa tulid siis?” päris ta edasi. “Niculescude või Corinne’i?”
“Corinne’i,” teatasin lootusrikkalt.
“Aa,” ütles tema. “Oleksid võinud kohe öelda. Corinne tuleb mingi kell kuus täna. Tal on kolmapäeviti jooga.”
“Selge,” ütlesin ja vaatasin kella. Aega oli paar tundi.
“Tuled pärast tagasi või lähed mujale kuskile?” uudistas araablane edasi.
“Tulen tagasi,” ütlesin.
“Siis võid pudeli vahepeal minu kätte jätta,” teatas ta. “Mis sa seda ikka näpu vahel mööda tänavaid tassid.”
Õige muidugi, mõtlesin, ja andsin veini talle tagasi. Ta vaatas selle silti ja noogutas, seda võis kaasa võtta küll.
Mõtlesin, et käin vahepeal söömas ja leidsin lähedalt rue des Trois Frères’ilt ühe sümpaatse olemisega pisikese restorani, kus istus pealegi mitmeid kohalikke, nii et see pidi olema päris hea. Aga kui lühikeseks patsiks kammitud juustega kelner minust kolmandat korda laisa sammuga mööda läks, sain vihjest aru ning tulin tulema. Paar maja edasi leidsin õnneks vietnamlaste deli, kus me perenaisega vastastikku rõõmsalt naerdes üritasime üksteisele selgeks teha, mida üks pakub ja teine soovib, ja päris hästi see meil ei õnnestunud, aga tulemus oli väga maitsev sellest hoolimata, et ma päriselt aru ei saanudki, mida ma sõin. Kui ma sealt tulema sain, oli kell ikkagi alles veidi viis läbi, tegin natuke ringi jalutades aega parajaks ja olin kuue paiku jälle kohal. Araablasel olid parasjagu kaasmaalastest kliendid, kes ostsid põhjalikult, aga mind nähes katkestas ta oma kauplemise ja võttis leti alt veinipudeli välja.
“Ta just natukese aja eest tuli,” ütles ta. “Ma ütlesin talle, et sa otsisid, nii et ta on kindlasti kodus.”
Ma teadsin, et ta oli Annist võib-olla paar aastat vanem, seega praegu veidi üle kolmekümne, aga naine, kes mulle ukse avas, oleks võinud sama hästi ka juba nelikümmend täis olla. Temast oli näha, et ta on harjunud üksi hakkama saama, ent jäänud sealjuures igas mõttes inimeseks, ja kindlasti ei keelanud ta endale midagi, mida võis lubada, näiteks veel üht klaasikest mõnel üksildasel õhtul, ja need ei olnud mööda läinud päriselt jälgi jätmata. Aga käega löönud ta endale ei olnud. Ma ei usu, et ta alati pärast joogatundi oleks üksi koju jäädes oma nägu niimoodi delikaatselt puuderdanud ja huuled ära tooninud, või et ta omaette olles kannaks tema saledat figuuri parimas valguses näitavat kitsast tuunikat. Mind vaatas ta sõbraliku uudishimuga, sest tuttav ma talle ette ei tulnud.
“Tere,” ütlesin, “me oleme teiega kunagi korra kohtunud, ja mu tütar elas mõnda aega teie juures. Mäletate, Anni?”
Äratundmine välgatas tema sõstrasilmades, aktsent oli meil ju Anniga küllap ka sarnane.
“Loomulikult. Tore teid näha, astuge edasi. Kuidas tal läheb ka praegu?”
Ulatasin talle pudeli ja võtsin mantli seljast. Korter oli pisike, aga väga puhas ja korras. Suuremas toas oli ühel pool kööginurk, teisel diivan, kahe tooliga söögilaud ja televiisor, seina ääres kitsas kapp ja ega siia palju rohkem poleks mahtunudki. Väiksema toa uks oli praokil, sealt paistis üles tehtud ja päevatekiga kaetud voodi.
Corinne viitas diivanile ning võttis enda jaoks laua äärest ühe tooli ning korkis siis veini lahti.
“Juustu? Oliive?”
Noogutasin ja võtsin istet. Tema askeldas mõne hetke köögis ja asetas meie vahele lauale siis kandiku, kus peal oli paar-kolm päris võimsa lõhnaga juustu, natuke kreekereid ning kausike krimpsus mustade oliividega. Ühe neist pistis ta ise kohe põske.
“Teist oli väga kena Anni enda juurde võtta,” ütlesin. “Täitsa ime, et te siia nii pikalt kahekesi mahtusite.”
Corinne kehitas õlgu.
“Eks ta nõksa kitsas oli jah,” ütles ta. “Ja noh, ei mingit ruumi eraeluks. Aga teisest küljest oli pool üüri mu jaoks ka siis päris tähtis. Seni, kuni tal veel stipendiumi ära ei võetud, ma mõtlen. Ja ega ma ei saanud teda pärast ju välja ka tõsta.”
Kergitasin kulmu. See, et Anni oma stipendiumist ilma oli jäänud, oli mulle uudis, ning Corinne pani seda tähele.
“Te ei teadnudki? See oli siis, kui ta nende musulmanidega mehkeldama hakkas ja ülikoolis enam praktiliselt ei käinudki.”
Praegu tundus see mulle üsna loogiline. Oli rumal minust mitte esitada Annile neid küsimusi, kuni veel sai. Isegi kui ta poleks mulle vastanud. Aga ma ei teadnud midagi. Mitte midagi sellest õudusest, mida ta tegelikult oli Pariisis kogema pidanud. Ja ka siis, istudes samal diivanil, kus kunagi