Rikas laps, tark laps. Robert T. Kiyosaki
Читать онлайн книгу.
ning tänas Richie vanemaid, kui nad mulle järele tulid. Mul oli imetore. Richiel oli oma kaater ja palju muid kihvte mänguasju. Me mängisime hommikust õhtuni. Kui ta vanemad mu lõpuks koju viisid, olin päikesest põlenud, rampväsinud ning vaimustuses.
Järgmised päevad rääkisin kodus ja koolis ainult rannamajas veedetud nädalalõpust. Rääkisin lõbutsemisest, mänguasjadest, kaatrist, heast toidust ja imeilusast majast. Kolmapäevaks oli mu pere ookeani ääres veedetud nädalalõpu juttudest tüdinud. Neljapäeva õhtul küsisin emalt ja isalt, kas me saaksime Richie rannamaja lähedale samasuguse osta. Selle peale mu isa plahvatas. Ta mõõt sai täis.
„Me pole neli päeva kuulnud muust kui ainult su nädalavahetusest Richie rannamajas. Ma olen sellest tüdinud. Nüüd tahad sa, et me ostaksime rannamaja. See on viimane piisk. Millest ma sinu arvates tehtud olen, kas rahast? Põhjus, miks me ei osta uhket rannamaja, on selles, et ma ei saa seda endale lubada. Ma suudan vaevu arveid maksta ja leiva laual hoida. Ma rügan päev läbi tööd teha, tulen koju, suutmata arveid tasuda, ja nüüd tahad sa, et ma ostaksin meile rannamaja! Ostaksin sulle kaatri! Aga ma ei saa seda endale lubada. Ma ei ole rikas nagu Richie vanemad. Ma suudan sind toita ja riidesse panna, kuid sedagi vaevu. Kui sa tahad elada nagu Richie, eks koli siis nende juurde!”
Hiljem samal õhtul tuli ema mu tuppa ja pani ukse enda järel vaikselt kinni. Tal oli käes pakk ümbrikke. Istudes mu voodi servale, ütles ta: „Su isa on rahaliselt väga suure surve all.”
Ma lamasin pimedas toas, hinges tunded möllamas, vaadates emale otsa. Kuna olin kõigest üheksa-aastane, olin ühteaegu kurb, vapustatud, vihane ja pettunud. Ma polnud tahtnud oma isa pahandada. Ma teadsin, et meil oli majanduslikult raske aeg. Soovisin lihtsalt jagada oma perega natuke õnne ja pildikest heast elust … elust, mida raha eest saab … elust, mille poole ehk kunagi pürgin.
Ema hakkas aeglaselt näitama arveid, millel olid mitmed arvud trükitud punasega. „Me oleme ületanud oma krediidilimiidi pangas ja need arved on kõik veel maksmata. Mõne tähtaeg on juba kaks kuud üle.”
„Ma tean, ema. Ma tean,” laususin. „Ma ei tahtnud teda pahandada. Tahtsin lihtsalt perele natuke õnne ja rõõmu tuua. Tahtsin lihtsalt jagada perega elu, mida raha eest saab.”
Ema silitas mu laupa ja silus juuksed kõrvale. „Ma tean, et sa soovisid head. Ma tean, et meie peres pole viimasel ajal suurt rõõmu olnud. Aga meil on praegu majanduslikud raskused. Me pole rikkad ega saa tõenäoliselt kunagi rikkaks.”
„Miks?” tahtsin teada, peaaegu anudes mingit seletust.
„Meil on lihtsalt väga palju kulusid ja su isa ei teeni nii palju raha. Lisaks küsis ta ema, sinu vanaema, meilt äsja, kas me saaksime teda rahaliselt aidata. Su isa sai just täna selle kirja ja ta on mures, sest tema emal-isal on samuti raske aeg. Me lihtsalt ei saa lubada endale neid asju, mida Richie vanemad.”
„Aga miks?” nõudsin.
„Ma ei tea, miks,” kostis ema. „Tean ainult, et me ei saa lubada endale seda, mis nemad. Me ei ole rikkad nagu nemad. Pane nüüd silmad kinni ja jää magama. Hommikul on tarvis kooli minna, ja sa pead saama hea hariduse, kui tahad elus edu saavutada. Kui saad hea hariduse, siis saad ehk rikkaks nagu Richie vanemad.”
„Aga isal on ju hea haridus. Sinul on hea haridus,” ütlesin kiiresti vastu. „Miks meie siis rikkad pole? Meil on ainult palju arveid. Ma ei saa aru,” sõnasin vaikselt. „Ma ei saa aru.”
„Pole midagi, poeg. Ära muretse raha pärast. Su isa ja mina tegeleme meie rahaprobleemidega. Sinul on hommikul kool, nii et pead korralikult välja puhkama.”
1950-ndate lõpus oli mu isa sunnitud Hawaii ülikooli kraadiõppe pooleli jätma, sest tal oli liiga palju arveid maksta. Ta plaanis õpinguid jätkata ja saada doktorikraadi. Kuid naise ja nelja lapsega arved kuhjusid hoopis. Siis jäi ema haigeks, mina jäin haigeks, mu kaks õde jäid haigeks ning mu vend kukkus müüri pealt alla ja vajas haiglaravi. Ainuke, kes polnud haiglas ega vajanud muud ravi, oli mu isa. Ta lahkus kraadiõppest, kolis perega teisele saarele ja asus tööle Hawaii saare haridusjuhi asetäitjana. Lõpuks võttis ta selle ameti üle ja kolis Honolulule tagasi, saades kogu Hawaii osariigi haridusjuhiks.
See oligi põhjus, miks meie perel oli nii palju arveid maksta. Nende tasumiseks kulus aastaid, aga varsti pärast ühe arveportsu äramaksmist avastasime, et peame maksma millegi muu eest, mis tekitas meie perele jälle võla.
Kui sain üheksa-aastaseks ja olin kohanud selliseid klassikaaslasi nagu Richie, mõistsin, et minu pere ja paljude teiste klassikaaslaste perede vahel on suur lõhe. Raamatus „Rikas isa, vaene isa” jutustasin, kuidas käisin õnneliku juhuse tõttu vaeste ja keskklassi laste põhikooli asemel hoopis rikaste laste põhikoolis. Rikaste sõprade olemasolu õrnal üheksandal eluaastal, mil kasvasin ise suurte võlgadega perekonnas, andis mu elule uue suuna.
Kas rahategemine ei nõua mitte raha?
Üks kõige levinumaid küsimusi mulle on: „Kas rahategemine ei nõua mitte raha?”
Minu vastus on: „Ei nõua.” Siis jätkan: „Raha tuleb mõtetest, sest raha on üksnes mõtteline.”
Teisena küsitakse minult: „Kuidas ma investeerin, kui mul pole raha, mida investeerida? Kuidas ma saan investeerida, kui ma ei suuda isegi oma arveid tasuda?”
Minu vastus kõlab: „Esimene, mida soovitan teha, on lõpetada kurtmine: „Ma ei saa seda endale lubada.””
Ma tean, et mu vastused ei rahulda paljusid, sest inimesed otsivad tihtipeale koheseid lahendusi, kuidas kiiresti mõne dollari teenida, et saaks investeerida ja elus edasi jõuda. Ma soovin inimestele teadvustada, et neil on võim ja oskus saada nii palju raha, kui tahavad … kui nad seda tõesti tahavad. Ja see võim ei peitu rahas. Seda võimu ei leia iseendast väljastpoolt. See võim peitub oma arusaamades. Küsimus pole üldse rahas. Küsimus on võimus – inimese mõtete võimus. Hea on see, et tarvis ei lähe raha, vaid ainult valmisolekut muuta mõningaid arusaamu. Muutke mõningaid arusaamu ja te saavutate võimu raha üle, mitte ei lase rahal enda üle võimust võtta.
Rikas isa ütles ikka: „Vaesed inimesed on vaesed ainult sellepärast, et neil on vaesed mõtted.” Ta lisas: „Enamik vaeseid saab ettekujutuse rahast ja elust oma vanematelt. Kuna koolis ei õpetata raha kohta midagi, antakse arusaamad rahast põlvkonniti vanematelt lastele üle.”
Raamatu „Rikas isa, vaene isa” esimene õppetund oli „Rikkad ei tööta raha eest”. Rikas isa õpetas mind raha enda eest tööle panema. Ehkki ma ei saanud üheksa-aastasena aru, miks Richie pere oli rikkam kui meie oma, mõistsin seda aastaid hiljem. Richie pere teadis, kuidas raha enda eest tööle panna, ja nad andsid selle teadmise oma lastele edasi. Richie on endiselt rikas mees ja muutub üha rikkamaks. Millal iganes me praegu kohtume, saame endiselt väga hästi läbi ning kohtudes pole meie 40 aasta tagune sõprus kusagile kadunud. Kokkusaamiste vahele võib jääda viis aastat, aga iga kord, kui kohtume, on meil tunne, nagu oleksime teineteist alles eile näinud. Nüüd saan ma aru, miks tema perekond oli rikkam kui minu oma; ma näen teda seda teadmist oma lastele edasi andmas. Kuid ma näen Richiet edasi andmas rohkemat kui ainult praktilisi teadmisi raha kohta. Ma näen teda edasi andmas võimu raha üle. Ning just võim raha üle on see, mis teeb rikastest rikkad – mitte raha üksi. Ma tahan selle raamatuga anda teile edasi just võimu raha üle, nii et te saaksite anda selle omakorda oma lastele.
Raamatus „Rikas isa, vaene isa” jutustatud lugu sellest, kuidas rikas isa mu kümnesendisest tunnitasust ilma jättis, pahandas suuresti lugejaid. Ehk teisiti öeldes: ta laskis mul töötada tasuta. Üks arstist sõber helistas mulle pärast raamatu läbilugemist ja ütles: „Kui ma lugesin, et su rikas isa sundis sind ilma palgata konserve riiulile panema, läks mul veri keema. Ma saan su sõnumist aru, aga ma pole nõus. See oli julm. Inimestele tuleb maksta. Sa ei saa loota, et inimene töötaks tasuta, eriti kui keegi teine teenib selle pealt raha.”
Rikkad ei vaja raha
Kui rikas isa võttis kümnesendise tunnitasu ära, siis lõpetas ta raha maksmise, et avastaksin võimu raha üle. Ta tahtis, et ma teaksin, et raha on võimalik teha ka ilma