Rikas laps, tark laps. Robert T. Kiyosaki
Читать онлайн книгу.
on töötajal;
6. milline haridus on töötajal.
Jällegi olid eduka värbamise juures suhtumine ja suhtlemisoskus kõrgemal kohal kui tehniline asjatundlikkus.
Leia oma andekus ja ärata endas geenius
Mu haridusjuhist isa teadis, et mul ei lähe koolis hästi. Ta teadis, et ruumis istumine, loengute kuulamine, raamatute lugemine ja ainete õppimine ilma vähimagi füüsilise osaluseta ei ole minu jaoks parim õppimisviis. Tegelikult kordas ta alatas: „Ma kahtlen, kas üldse kellelgi mu lastest koolis hästi läheb.” Ta teadis, et kõik lapsed ei õpi ühtemoodi. Üks mu õdedest on suurepärane kunstnik, hiilgav värvide ja disaini alal. Ta töötab praegu kommertskunstnikuna. Teine õde on nunn ja häälestunud tugevalt keskkonnale. Talle meeldib väga elada harmoonias kõikide jumala loomadega ja loodusega. Mu vend on väga kehaline õppija. Talle meeldib teha ja õppida kätega. Andke talle kruvikeeraja ja ta tahab asju remontida. Ta on ka suurepärane suhtleja, mistõttu talle meeldib inimestega rääkida ning aidata neil abistada teisi inimesi. Sellepärast talle ilmselt meeldibki töötada verepangas. Ta rahustab pabistavaid inimesi ning palub neil annetada verd, et aidata teisi inimesi. Ma arvan, et mul on head intrapersonaalsed oskused, mis võimaldavad mul üle saada isiklikust hirmust ja tegutseda. Sellepärast mulle meeldibki olla ettevõtja ja investor või sellepärast mulle meeldiski olla merejalaväelane ja lennata Vietnamis lahingukopteriga. Olen õppinud muutma oma hirmu põnevuseks.
Mu isa oli küllalt tark, et innustada oma lapsi leidma oma andekust ja oma õppimisviisi. Ta teadis, et kõik ta lapsed on erinevad, neil on erinevad anded ja nad õpivad erinevalt – ehkki meil kõigil olid samad vanemad. Kui ta avastas, et mind huvitavad tegelikult raha ja kapitalism – distsipliinid, mis teda ei huvitanud –, õhutas ta otsima mind õpetajaid, kes neid mulle õpetaksid. Sellepärast hakkasingi üheksa-aastasena õppima oma rikkalt isalt. Kuigi mu pärisisa pidas rikkast isast lugu, ei olnud nad paljudes küsimustes ühel nõul. Mu isa, suurepärane pedagoog, mõistis, et kui last huvitab mingi teema, siis on lapsel parem võimalus avastada oma sünnipäraseid andeid. Ta lubas mul õppida mind huvitavaid valdkondi, ehkki talle need eriti ei meeldinud. Ja kui ma ei saanud koolis häid hindeid, siis isa ei pahandanud, kuigi oli haridussüsteemi juht. Ta teadis, et ehkki kool on oluline, ei avasta ma seal oma annet. Ta teadis, et kui lapsed õpivad seda, mis neid huvitab, avastavad nad oma anded ja saavutavad edu. Ta teadis, et ta lapsed on targad. Isa ütles meile, et me oleme targad, ehkki saime koolis sageli halbu hindeid. Suurepärase õpetajana teadis ta, et haridus tähendab tegelikult annete väljatõmbamist, mitte üksnes info sissetoppimist.
Oma lapse andekuse kaitsmine
Mu isa oli seisukohal, et kõikide laste andekust tuleb kaitsta. Ta teadis, et koolisüsteem tunnistab peamiselt üht andekust – verbaalset-lingvistilist. Ta teadis ka, et lapse isiklik andekus võidakse koolis hävitada, eriti juhul, kui ta pole andekas valdkonnas, mis on IQ aluseks. Isa muretses minu pärast, sest olin väga aktiivne laps ja vihkasin aeglaseid igavaid aineid. Ta teadis, et mu tähelepanuvõime on kehv ja ma satun koolis hätta. Nendel põhjustel innustas ta mind tegelema spordiga ja õppima rikkalt isalt. Ta soovis, et säilitaksin oma aktiivsuse ja õpiksin ennast huvitavat ainet, et andekusega otseselt seotud enesehinnang ei saaks kahjustada. Ta toimis mu vendade ja õdede puhul samamoodi.
Tänapäeval pandaks mulle diagnoosiks tähelepanu puudulikkus ja tõenäoliselt topitaks mind rahusteid täis, et mind paigal hoida ning sundida õppima aineid, mis ei huvita mind. Kui minult küsitakse, mida tähelepanu puudulikkus tähendab või kas see on küsijal olemas, siis vastan, et see on paljudel. Vastasel korral oleks olemas ainult üks telekanal, mida me kõik tuimalt istudes vaataksime. Tänapäeval võiks tähelepanu puudulikkust nimetada ka kanalitel surfimiseks. Kui meil igav hakkab, vajutame lihtsalt nupule ja otsime midagi huvitavat. Kahjuks meie lastel koolis seda luksust pole.
Kilpkonn ja jänes
Mu isale meeldis väga klassikaline mõistujutt kilpkonnast ja jänesest. Ta ütles oma lastele ikka: „Koolis on lapsi, kes on milleski targemad kui teie. Kuid ärge kunagi unustage lugu kilpkonnast ja jänesest.” Ta jätkas: „Osa lapsi on kiiremad õppijad kui teie. Aga see ei tähenda, et nad on teist ees. Kui te õpite oma tempoga ja õpite üha edasi, möödute te nendest, kes õpivad kiiresti, ent jätavad siis õppimise pooleli.” Ta rääkis veel: „See, et laps õpib koolis headele hinnetele, ei tähenda veel, et tal läheb elus hästi. Ärge unustage, et teie tõeline haridustee algab alles pärast kooli lõpetamist.” See oli minu isa viis innustada oma lapsi saama elukestvateks õppijateks, nagu oli tema.
Teie IQ võib langeda
Minu jaoks on ilmne, et elu on üks pikk õppimine. Täpselt nii, nagu jänes heitis pikali ja suigatas, heidavad paljud inimesed pärast kooli lõpetamist pikali ja vajuvad unne. Tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas võib niisugune käitumine kalliks maksma minna. Vaatame uuesti IQ definitsiooni.
Definitsiooni järgi langeb teie IQ iga aastaga, kui saate vanemaks. Sellepärast vastabki lugu kilpkonnast ja jänesest tõele. Kui te lähete keskkooli kokkutulekule, märkate sageli jäneseid, kes on jäänud teepervele suigatama. Nii mõnelgi juhtumil on tegu õpilastega, kes hääletati koolis „tõenäoliselt edukamaiks”, kuid edu jäi tulemata. Nad unustasid, et elukool jätkub veel kaua pärast ametliku kooli lõpetamist.
Leidke oma lapse andekus
„Kas teie laps on andekas?” Minu arvates on, ja ma loodan, et teie arvate samuti. Tegelikult on te lapsel tõenäoliselt päris mitu annet. Häda on aga selles, et meie praegune haridussüsteem tunnistab ainult üht andekust. Kui teie laps ei ole andekas selles ühes valdkonnas, mida tunnistab haridussüsteem, võib ta õppida tundma ennast koolis hoopis rumala, mitte targana. Mis kõige halvem, süsteem võib teie lapse andekust eirata või koguni kahjustada. Ma tean, et paljud lapsed pannakse tundma ennast rumalamana, sest neid võrreldakse eakaaslastega. Selle asemele, et tunnustada lapse ainulaadset andekust, hinnatakse kõiki ühe IQ standardi järgi. Lapsed lahkuvad koolist tundega, et nad pole targad. Lapsed, kes lahkuvad koolist, uskudes vaimselt ja emotsionaalselt, et nad pole sama targad kui teised, astuvad ellu suure halvemusega. Vanemate jaoks on äärmiselt tähtis juba lapse varases elus tema sünnipärased anded kindlaks teha, innustada neid tugevaks kasvatama ja kaitsma neid andeid nn ühe-ande-haridussüsteemi eest. Nagu mu isa oma lastele ütles: „Meie koolisüsteem on mõeldud ainult mõne lapse õpetamiseks, aga kahjuks mitte kõikide laste õpetamiseks.”
Kui minult küsitakse, kas minu arvates on kõik lapsed targad, siis vastan: „Ma pole veel kunagi näinud beebit, kes poleks uudishimulik ega tahaks innukalt õppida. Ma pole veel kunagi näinud last, keda oleks pidanud käskima kõndima ja rääkima õppima. Ma pole veel kunagi näinud beebit, kes oleks keeldunud kõndima õppimisel pärast kukkumist püsti tõusmast ja kurtnud: „Jälle ei õnnestunud. Tõenäoliselt ei õpi ma iialgi kõndima.” Olen näinud ainult seda, kuidas beebid ajavad ennast püsti ja kukuvad, ajavad ennast püsti ja kukuvad, ning siis lõpuks hakkavad kõndima ja hiljem jooksma. Beebid on vastsündinud olevused, kellel on sünnipärane huvi õppimise vastu. Teisalt olen aga näinud mitmeid lapsi, kellel on koolis igav, kes lahkuvad õppeasutusest vihasena, tundes ennast hädavaresena või tõotades, et nad ei lähe enam kunagi kooli tagasi.
Ilmselgelt juhtus sündmise ja kooli lõpetamise vahel midagi nendele lastele looduse poolt antud armastusega õppimise vastu. Mu isa ütles: „Lapsevanema kõige tähtsam ülesanne on säilitada oma laste anded ja armastus õppimise vastu, eriti juhul, kui lastele ei meeldi kool.” Kui ta poleks seda minu puhul teinud, oleksin kooli ammu enne selle lõpetamist pooleli jätnud. Suur osa käesolevast raamatust kõnelebki sellest, kuidas tark isa minu armastust õppimise vastu elus hoidis. Ma ei jätnud kooli pooleli, ehkki vihkasin seda. Ta hoidis mu armastust õppimise vastu elus, ärgitades mind arendama oma andeid, ehkki ma polnud koolis akadeemiselt andekas.
3. peatükk
Andke oma lastele võim, enne kui annate neile raha
Kord