Rikas laps, tark laps. Robert T. Kiyosaki
Читать онлайн книгу.
ja rahalised raskused. Mul on kahtlus, et tal on ikka veel need ühed untsid arusaamast omandamata.
Raha ei tee rikkaks
Paljud inimesed koguvad raha, lootes saada rikkaks, seevastu teised korjavad akadeemilisi kraade ja häid hindeid, lootes saada targaks. Minu isiklik võitlus seisnes selles, et saada üle oma vaesest arusaamast raha kohta ja arusaamast, et ma pole nii tark kui teised lapsed – arusaamad, mis tekkisid alles siis, kui hakkasin ennast teiste lastega võrdlema. Ehk teisiti öeldes: ma ei teadnud, et olen vaene, enne kui kohtasin rahakate perede lapsi, ja ma ei teadnud, et ma pole kuigi tark, enne kui võrdlesin ennast lastega, kes said paremaid hindeid.
Ning sellepärast ongi käesoleva raamatu pealkiri „Rikas laps, tark laps”. Ma usun siiralt, et kõik lapsed sünnivad potentsiaalselt rikaste ja tarkadena … seni, kuni seda arusaama iseendast tugevdatakse ja kaitstakse nende tonnide eest hariduses, mida jagatakse koolis, kirikus, äris, meedias ning elus eneses. Elu on küllaltki karm, kuid see võib olla veelgi karmim, kui teie minapilt on, et te pole tark ega saa kunagi rikkaks. Lapsevanema kõige tähtsam ülesanne on kujundada, soodustada ja kaitsta lapse minapilti.
Täiskasvanute õpetamine õpitut unustama
Täiskasvanute õpetajana on minu arust kergem õpetada rikast saama rikkamaks ja tarka targemaks. Väga raske on õpetada kedagi saama rikkaks, kui sa kuuled ainult:
• „Aga mis siis saab, kui ma raha kaotan?”
• „Aga inimesel peab olema kindel turvaline töökoht.”
• „Mida te sellega öelda tahate, et töötage tasuta? Inimestele tuleb palka maksta!”
• „Ärge sattuge võlgadesse.”
• „Olge tubli ja usin töötegija ning säästke raha.”
• „Mängige kindla peale ja ärge riskige.”
• „Kui ma saan rikkaks, muutun kurjaks ja ülbeks.”
• „Rikkad on ahned.”
• „Söögilauas ei räägita rahast.”
• „Mind ei huvita raha.”
• „Ma ei saa seda endale lubada.”
• „See on nii kallis.”
Niisugused küsimused või mõtteavaldused tulenevad sügavalt juurdunud isiklikest arusaamadest. Kui ma tõstsin oma kursuste hinna sadade ja tuhandete dollariteni, siis avastasin, et paljud nendest kommentaaridest kadusid ja ma sain oma sõnumiga edasi minna.
Ärge kunagi öelge: „Ma ei saa seda endale lubada.”
Mu rikas isa ei olnud õppinud psühholoog, kuid ta oli piisavalt tark saamaks aru, et raha on ainult mõtteline. Et aidata meil muuta oma arusaamu iseendast, keelas ta oma pojal ja minul öelda: „Ma ei saa seda endale lubada.” Sellepärast käskiski ta meil hoopis küsida: „Kuidas ma saan seda endale lubada?” Ma mõistan, et korrates endale alatasa: „Ma ei saa seda endale lubada,” tugevdasin oma kujutlust enesest kui vaesest inimesest. Küsides: „Kuidas ma saan seda endale lubada?”, tugevdasin oma pilti enesest kui rikkast inimesest. Ma soovitan teil vältida oma lapse juuresolekul ütlemist: „Ma ei saa seda endale lubada.” Ja kui teie laps küsib raha, võiksite öelda: „Pane mulle kirja kümme asja, mida saad seaduslikult ja moraalselt teha selleks, et võimaldada endale soovitut, küsimata minult raha.”
Vaadeldes neid kaht avaldust, näete, et küsimus „Kuidas ma saan seda endale lubada?” avab teie mõtlemise rikkuse kogumise võimaluste uurimisele. Seevastu „Ma ei saa seda endale lubada” suleb teie mõtlemise igasugustele võimalustele ihaldatava saavutamiseks.
Nagu ma selle raamatu alguses ütlesin, tuleb ingliskeelne sõna „education” (eesti k ‘haridus’) ladinakeelsest sõnast „educare”, mis tähendab „välja tõmbama/võtma”. Olles lihtsalt oma sõnadest teadlik, saame avastada oma enesetaju. Muutes oma sõnu, saame hakata muutma oma minapilti, kui soovime seda muuta. Seega, manitsedes ennast lihtsalt küsima: „Kuidas ma saan seda endale lubada?”, sain endast välja tõmmata rikka inimese. Öeldes: „Ma ei saa seda endale lubada,” tugevdasin vaest inimest, kes oli juba olemas.
Elu algab arusaamadest
Kord intervjueeris mind ajakirjanik, kes palus: „Rääkige, kuidas teist sai miljonär.”
Ja mina vastasin: „Ma rajasin äri ning ostsin kinnisvara.”
Selle peale kostis ajakirjanik: „Aga kõik ei saa ju seda teha. Ma tean, et mina igatahes ei saa. Öelge, mida mina võiksin teha, et saada miljonäriks.”
Siis vastasin: „Te võite tööl edasi käia ja osta kinnisvara.”
Ajakirjanik vastu: „Kuid kinnisvaraturg on kõrgseisus. Ma ei saa seda endale lubada, ja ma ei taha omandit hallata. Öelge, mida ma veel teha saan.”
Selle peale pakkusin: „Praegu on aktsiaturg kuum. Te võiksite investeerida aktsiatesse!”
„Aga aktsiaturg on liiga riskantne. See võib iga hetk kokku kukkuda. Mul on naine ja lapsed ning arved, mis tahavad maksmist, mistõttu ma ei saa lubada endale raha kaotamist nagu teie,” kostis ajakirjanik.
Lõpuks taipasin, et ma tegin seda, mida rikas isa oli õpetanud mind mitte tegema. Ma andsin vastuseid inimesele, kes vajas kõigepealt arusaama muutmist. Niisiis lõpetasin vastamise ja hakkasin esitama küsimusi. Palusin: „Öelge mulle, kuidas teist saaks miljonär.”
Ajakirjanik vastas: „Ma võin kirjutada raamatu ja müüa paar miljonit eksemplari nagu teie.”
„Väga hea, „ ütlesin. „Te olete hea sulemees ja minu meelest on see suurepärane mõte.”
„Aga mis siis saab, kui ma ei leia kirjastusagenti, kes mu raamatut esindaks? Ja mis siis saab, kui agent riisub mu paljaks? Teate, ma kirjutasin kunagi raamatu, kuid keegi ei tahtnud seda lugeda,” kurtis ajakirjanik. Teema oli küll uus, aga tema minapilt oli sama.
Kõige tähtsam, millest lapsevanem saab alustada, on lapse minapildi arendamine ja kaitsmine. Meil kõigil on oma isiklikud arusaamad teistest inimesest, heast ja halvast. Teie arvates võib inimene olla kaabakas või rumal või tark või rikas. Mäletan oma keskkooliajast üht tüdrukut, kes oli ennast täis ja uhke. Kuigi ta meeldis mulle väga, ei lasknud mu arusaam temast teda kohtama paluda. Siis ühel päeval ma rääkisin temaga ja avastasin, et ta on lahke, südamlik ning sõbralik. Pärast oma arusaama muutmist temast kutsusin ta lõpuks kohtama. Tema vastas: „Oh, oleksid sa varem kutsunud. Hakkasin just Jerryga käima ja me oleme temaga nüüd kindel paar.” Loo moraal: nii nagu meil on arusaamad teistest inimestest, on meil sageli arusaamad iseendast, ja nii nagu saab muuta arusaamasid teistest, saab muuta arusaamasid iseendast.
„Rikas” ja „ tark” on ainult arusaamad
Mu pedagoogist pärisisa rääkis mulle kuulsast uuringust, mis oli mõni aasta varem Chicago koolisüsteemis korraldatud. Haridusuurijad palusid rühmalt õpetajatelt abi. Õpetajatele öeldi, et nad valiti välja tänu nende parematele õpetamisoskustele. Neile öeldi ka, et nende klassidesse määratakse ainult andekad õpilased. Õpetajatele öeldi, et lapsed ja nende vanemad ei tea sellest eksperimendist, sest eesmärk on selgitada, kuidas andekad lapsed õpivad, kui nad ei tea, et nad on andekad.
Õpetajad teatasid ootuspäraselt, et lapsed õpivad erakordselt hästi. Nad rääkisid, et nende lastega töötamine on sulaselge rõõm, ning soovisid, et saaksid kogu aeg nii andekate lastega tegelda.
Kuid projektil oli varjatud tagamõte. Õpetajad ei teadnud, et neil ei ole erakordseid õpetamisoskusi. Nad valiti juhuslikkuse alusel. Ka lapsi ei valitud andekuse järgi. Nemad valiti samuti juhuslikult. Kuid kuna ootused olid kõrged, olid ka tulemused kõrged. Kuna õpetajatele sisendati nende ja laste erakordsust, andsid nad erakordse tulemuse.
Mida see siis tähendab? See tähendab, et teie arusaamad oma lastest võivad avaldada nende tulemustele elus äärmiselt