Mere taga. Erik Tohvri
Читать онлайн книгу.
hetkelise mõttepausi tegi. Auto jäi Tartusse, tähendab – mees ei tulnudki Helsingisse!
„Aa… auto jäi teie abikaasa kasutada,” oskas mees arvata.
„Minu abikaasa…? Kas teie tunnete teda?” See oli kummalise, isegi pisut pilkava tooniga küsitud.
„Ei, ma arvasin, et…” Kuradi loll olukord! kirus mees segadusse sattudes. Küll mõni inimene võib lollisti küsida!
„Isegi mina ei tunne teda enam, me lahutasime kaksteist aastat tagasi, aga see pole tähtis. Mina olen iseseisev naine ja saan suurepäraselt ilma meheta hakkama. Sest ma olen juba abielus käinud!”
Viimane lause oleks sisu poolest võinud isegi ülemeelikult kõlada, aga Loone Kuusik oli äkki ootamatult tõsise tooni võtnud. Tundus, et naine justkui kahetses oma äsjast kuraasikat esinemist.
„Ma… ma ei oskagi arvata, kas teile sel puhul õnne soovida või kaasa tunda? Ja veel…” Jaanus püüdis mõttes kiiresti sõnu paremini ritta seada. „Te olete vist vale elukutse valinud, sõnaosavuse poolest võiksite poliitikas silma paista.”
„Ei ole! Mina poliitikasse ei kõlba, ma olen aus inimene.”
„Selles ma ei kahtle, muidu ma poleks teile helistanud.”
„Aga miks te helistasite – tervise pärast? Või… seiklusjanust?”
Kuradi imelik naine… välgatas Jaanusel mõte peas. Sest see küsimus kõlas inetult, peaaegu süüdistusena. Sellele lihtsalt pidi samamoodi vastama!
„Aga miks te mulle oma nimekaardi andsite – ka seiklusjanust?”
Telefon jäi hetkeks vait. Siis kostis sealt Loone spordikohtunikku imiteeriv hääl:
„Viik, üks-üks… Ah et miks ma kaardi andsin? Mõtlesin, et teil võib kunagi arstiabi vaja minna, sellepärast.”
„Aga mina helistasin teile viisakusest, et teatada – ma pole teie kaarti minema visanud! Ärge arvake, et tahtsin teile mõne sobimatu ettepaneku teha, mina ei ole seikleja,” ütles mees häiritult. Tal oli hetkel täiesti ükskõik, mis too tohter tema järsust toonist arvata võiks. Igatahes oli Loone Kuusik isemoodi inimene, kellest oli raske aru saada – annab oma telefoninumbri ja siis küsib – miks te mulle helistasite! Kas ta on lihtsalt intrigant? Keegi, kes teravate küsimuste esitamisest mõnu tunneb?
„Teie naljasoon on vist natuke rooste läinud, aga see on ravitav. Muide – mina ei ole ammugi enam selles eas, kellega keegi tahaks kuskile seiklema minna. Ja kui mõni peaks tahtma, siis ma oskan niisugused ettepanekud ilma mingi vaevata pareerida,” seletas naine rahumeeli, nagu poleks mehe muutunud tooni märganudki.
„Ei tea, millist iga te mõtlete? Minu arust on teil pensionile minekuni veel aega!” püüdis Jaanus jälle neutraalset tooni leida. Loone välimuse järgi oli mees ta eelviiekümneste hulka liigitanud. Aga vastus tuli kiiresti ja salatsemata:
„Kui täpne olla – nelikümmend kaks. Mina oma vanust ei salga.”
Jaanus oli teda vanemaks pidanud. Aga kui nii, siis nii… Ja lõpuks pole see üldse tähtis, olgu või kaheksakümmend.
„Ahah… Nojah, siis on juubeliteni veel tükk aega,” arvas mees ega osanudki enam midagi lisaks öelda. Jututeemat lihtsalt ei olnud ja mida olekski võõra inimesega pikalt telefonis rääkida?
„Mina sünnipäevi ei pea. Juba kaksteist aastat!”
„Õige! Nii tuleb odavam. Aga mina sellest ei pääse, minul on peres neli sünnipäeva aastas – kahel tütrel, naisel ja minul. Äiadest-ämmadest rääkimata!” Mees oli rahul – sellega sai ära öeldud, et tema on oma pere küljes kõvasti kinni ega kavatse mingeid kõrvalhüppeid tegema hakata! Jaanus tundis, kuidas hingel kergem hakkas.
„Minul polekski sugulasi sünnipäevale kutsuda… Sellepärast, et mina olen lastekodulaps ja sugulasteta. Mehe kohta ma juba ütlesin, aga peale selle on mul veel Tartus Raadi kalmistul… üks väike haud! Minu poeg Magnus oli nelja aastane, kui mees purjus peaga autoavarii tegi. Ise pääses kergelt, aga poiss… läks!” Loone oleks seda välja öeldes nagu mingist takistusest üle saanud ja lisas siis konstateerivalt: „Ja pärast seda oli minu abielu otsas.”
Naine oli Jaanuse silmis korraga hoopis teise valgusse sattunud. Mees ei osanud kuuldule adekvaatselt reageerida ja küsis abitult:
„Kuidas siis niiviisi… Ja teie viga ei saanud…?”
„Mind ei olnud autos, muidu poleks seda juhtunud! Mees pidi poisi töölt tulles lasteaiast koju tooma… Ei, ta ei olnud joodik, joodikutega juhtub avariisid harvem kui nendega, kes end vahetevahel lollusest ja oskamatusest purju joovad. Tema töö juures oli sel päeval mingi ülemuse juubelit peetud… Sellepärast ma ei kannatagi, kui sünnipäevadest või juubelitest räägitakse.”
Jaanus püüdis mõtteid koguda. Loone valitses end hästi, aga ometi oli mees tema toonis mõrasid tabanud. On asju, mis jäävad inimesi kummitama läbi aastate, võib-olla isegi surmani, ja naise kiretult esitatud lugu selgitas nii mõndagi. Küllap niisugused üleelamised jätavadki jälje nii inimese psüühikasse kui ka välimusse. Mitte viiskümmend, vaid nelikümmend kaks…
„Noh…? Jäite vait? Ei midagi ilusat, eks?” kostis telefonist.
„Oodake, Loone, ma… ma ei oska nii äkki midagi öelda! Ma arvan, et teile kaastunnet avaldada oleks vist kohatu, see kõik oli juba nii ammu…”
„Jah, Magnus oleks tuleval aastal saanud seitsmeteistaastaseks. Aga tema viies sünnipäev jäigi pidamata.” Loone oli jälle oma kiretu tooni kätte saanud. „Kas tänaseks aitab?” küsis ta siis veidi rõõmsamalt.
„Jah… Ei, ma ei tea…” pomises Jaanus ja taipas siis öelda: „Mina olen Jaanus, see kõlab natuke samamoodi kui Magnus… Ainult et mina saan varsti juba neljakümneseks ja mul on kahju, et… et ma ei saa teile poja eest olla…” puterdas mees ja tundis rappaläinud ütlemisest piinlikkust. Jutt oli ootamatult valusa teema üles kaevanud, raske oli õigeid sõnu leida.
„Seda te tõesti ei saa. Aga mul on hea tunne, et sain kellegagi rääkida! Sest on asju, mida on võõrastega lihtsam jagada kui tuttavatega, ja meie teiega pole õnneks eriti tuttavad. Aitäh, et helistasite! Ja… hoiatan teid ette – mina olen küllalt häbematu, et teile tagasi helistada, kui mu hing siin võõraste hulgas peaks väga haigeks jääma.”
„Oot… aga teil pole ju minu numbrit!”
„Mul on tark telefon, see peab meeles. Kuulmiseni!” Vastust ootamata lõpetas naine kõne, Jaanus aga istus veel mitu minutit, kulm kipras ja mobiiltelefon peos, enne kui selle taskusse pistis.
6
Vainumäede Mustamäe korter asus 1970. aastatel ehitatud paneelmaja viiendal korrusel. Kuna majal rohkem korruseid ei olnudki, kaasnesid sellega nii head kui vead – hea oli see, et peale tuvide, varblaste ja kajakate polnud kedagi lae peal trampimas, nagu kuskil allpool elavad naabrid tihti kaebasid. Halb oli aga see, et mõnikord suurema vihmasaju puhul hakkas vesi esikulae servast läbi immitsema ja sellest jäid inetud plekid, mida millegipärast korralikult üle värvida ei õnnestunudki. Paljud samasuguseid maju haldavad elamuühistud olid lasknud ehitada uue, profiilplekiga kaetud viilkatuse ja seeläbi niisugustest ohtudest lahti saanud, nende maja korteriomanikud olid seni asja küll arutanud, aga lahenduse määramatuks ajaks edasi lükanud, sest keskküttetorude vahetamist peeti tähtsamaks. Nii ühe kui teise jaoks olnuks vaja võtta pangalaenu, mis omakorda ähvardas igakuiseid kommunaalkulusid kolmandiku võrra tõsta. Sellepärast oligi katuse uuendamine seni üldkoosolekutel lihtsalt maha hääletatud põhimõttel, et kuiva ilmaga pole vaja katust parandada ja vihmaga ei saakski seda teha.
Korteriühistu koosolekud venisid alati tüütult pikaks, sest kolmandikule osavõtjatest tuli kogu jutt vene keelde tõlkida ja see võttis omajagu aega. Niisugune tõlkimine oli kummaliselt ühepoolne, sest tagasitõlget üldiselt ei vajatud, vene keelt oskasid kuigipalju kõik. Majas oli aga juba niimoodi välja kujunenud, et venekeelsetel elanikel oli oma liider, Maksim Perevuhhin, kellele alati