Mere taga. Erik Tohvri
Читать онлайн книгу.
möödudes endalt mitmeid kordi nagu häbenedes küsinud. Kui palju aega peab mööda minema, et võiks ennast jälle vabalt tunda, naerda ja naljatada, ilma et sellest hiljem piinavat enesesüüdistust tekiks? Või… kas see aeg üldse enam tulebki, sest Magnusele mõeldes tundis ta südames ikka veel valusat pistet. See polnud küll enam nii terav, aga tõi lootusetu tunde, et poja kaotus oli kogu tema elu ebaõnnestumisele määranud.
Siis, ammu juba üksikuna, oli Loone Kuusik tulnud Helsingisse uut elu alustama. Mitte abielu – mehi ta vihkas endiselt – vaid teoks tegema midagi, mis oli talle juba aasta tagasi pähe tulnud ja mis teda enam lahti ei lasknud. Loone oli end kindlalt nende naiste hulka liigitanud, kes ei pea intiimsuhteid hädavajalikuks, ja meeste olemasolu oli ta harjunud võtma kui paratamatust. Lihtsalt inimkond on niiviisi kaheks erinevaks sugupooleks jaotatud. Mis soost inimene on, see on teisejärguline küsimus – tõsi küll, vaid seni, kuni mingis situatsioonis erilist musklijõudu ei vajata või… nojah, kui tekib vääramatu soov järeltulijat saada. Aga muidu saavad naine ja mees tarbekorral suhelda, ilma et nende vahel seksuaalset tõmbejõudu tekiks, selles oli Loone kindel. Ent pärast seda, kui naine oli oma neljakümnenda juubeli vaid kolleegide ringis tagasihoidlikult ära tähistanud, tegi ta otsuse – on viimane aeg oma elu muuta ja üksinduspõlvele lõpp teha. Mitte uut elukaaslast otsides, vaid sünnitades endale veel ühe järeltulija, kellest pidi saama tema ülejäänud elu eesmärk.
Ligi kaks aastat küpsenud plaanis oli veel tundmatuid ja täitmata auke, aga peamise oli ta juba teostanud – kolinud Helsingisse, kus teda ja tema päritolu keegi ei tea ega tunne. Aga siis tuli seletamatu tõrge – kõik, mis talle oli tundunud imelihtne olevat, muutus nüüd painavaks probleemiks: kuidas talitada…? Muidugi on lapse eostamiseks kaks teed – kas leida selleks elujõuline mees, või kunstlik viljastamine, abi otsimine spermapangast… Ja siin oli Loonel tõrge tekkinud ning ta oli otsustamisega hätta jäänud. Mõistus ütles, et spermapank tagaks selle, mida ta esmatähtsaks pidas – anonüümsuse, seal on võimalik valida kõike, isegi lapse silmade ja juuste värvi, kuigipalju vist isegi pikkust ja kehakuju… ja ometi tundus niisugune eostamine naisele seletamatult ebainimlik. Oma arstipraksise jooksul oli ta teinud loendamatul hulgal kaitsepookimisi ja – süstimisi, aga inimese eostamine oli tema arvates midagi muud, seda protsessi ümbritses tema jaoks omamoodi püha oreool. Kui Loone oleks olnud usklik, oleks ta arvatavasti öelnud – see toimetus on Jumala poolt paika pandud ja ainult nii tagatakse lapsele Jumala järelevalve kogu eluks. Või – kui uskmatuna ja ometi kuigivõrd fatalistina asendada Jumala nimi Saatusega, kes inimest läbi elu juhib – see tagaks lapsele õige ja õnneliku saatuse. Sest Loonel oli iseenda näol hoiatav eeskuju olemas.
Loomulikul teel last saada näis Loone Kuusikule aga aina keerulisem, sest tema plaani järgi ei tohtinud tulevase lapse isa sellest midagi teada ja seega kehtisid tollele meeshingele vasturääkivad tingimused: peab olema küllalt tuttav, et teada tema omadusi ja päritolu, aga samavõrd ka võõras, kellega saab hoobilt igasugused suhted katkestada, ning seda täielikult ja lõplikult.
Kuidas on võimalik luua niisugust tutvust, oli naine endalt mitmeid kordi küsinud. Selleks peab olema omajagu julgust ja pealehakkamist, näitlejaannet, kindlasti ka nahaalsust… Igasugune juhututvus ei kõlba, nii võib sattuda pärilikke haigusi põdeva inimese või kroonilise alkohooliku peale, hoidku taevas selle eest… Tähendab – lõplikule kohtumisele peab eelnema mingi tutvusperiood, et kõik vajalik välja uurida. Aga ka siis jääb veel tohutu hunnik probleeme – kuidas see kohtumine täpselt oma tsüklisse ajastada, kuidas teha seda nii, et mõlemad kindlasti kained oleksid, ja kus see peaks toimuma, et pärast kõik jäljed kaoksid… Ja kõige selle juures ei tohi mehele jätta endast kergemeelse linnukese mainet!
„Neljakümne kahe aastane linnuke…! Niisuguse kohta ütlevad mehed midagi muud – vana lirva!” pomises Loone parastavalt, et mõtteringile selleks korraks joon alla tõmmata. Ilma et ta seeläbi oleks oma plaani jaoks mõne uue võimaluse avastanud.
Loone Kuusik ei saanud väita, et ta oleks üle lahe Helsingisse asudes enda kui väljast tulnu suhtes kohanud ebasõbralikku või vaenulikku suhtumist. Otse vastupidi, linna sotsiaalameti töötaja, kelle ülesandeks oli arstiabi ja sealhulgas ka perearstide töö koordineerimine, oli temalt otse küsinud:
„Kas te kavatsete päriselt Soome ümber asuda või jääb teie elukohaks endiselt Eesti?”
„Ümberasumisele pole ma veel mõelnud! Ma arvan, et kõigepealt tuleb mul kohalike oludega tutvuda ja end siin sisse töötada. Mul on Eestis korter ja kodu jääb mul ikkagi sinna.”
„Aga abikaasa? Tema töötab Eestis?”
„Ma olen üksik inimene, juba ammu lahutatud.”
„Aga lapsed?”
„Lapsi mul ei ole… Surnud!” oli ta väikese viivituse järel lisanud.
Loonele näis, nagu oleks ametniku silmis selle peale välgatanud kaastundevirvendus. Üksikuks jäänud naine, diplomeeritud ja töökogemusega arst, kel polegi perekonda – nähtavasti äratas selline seis kaastunnet, sest ametnik püüdis teda huumoriga pooleks lohutada.
„Siis tuleb teil Soomest endale uus abikaasa leida, elu peab edasi minema! Meil on ju palju toredaid ja töökaid mehi, küll te näete!”
Ei, aitäh, oleks Loone selle peale öelda tahtnud. Miks peaks mingi siinne Pekka või Jukka parem olema kui kodukandi Jüri või Juhan? Praegu aga oli vaja pakkumise peale lihtsalt viisakalt naeratada ja pead vangutada. Ning ametnikki muutus kohe taas asjalikuks ja hakkas arutama majutusprobleeme.
„Meil on teile pakkuda ühetoaline korter, mitte just kesklinnas, aga sealt saate tööle sõita bussi või trammiga. Kommunaalkulud jäävad muidugi teie kanda – üür, elekter, vesi… eks teate isegi, mis elamise juurde kuulub. Autot teil ei ole?”
„Ma ei kavatse oma autot siia tuua, saan ilma hakkama.”
Ametnik kergitas selle peale vaevumärgatavalt kulme. Küllap arvas, et auto kuulub tänapäeval kõikide normaalsete inimestega kokku samamoodi nagu mobiiltelefon. Aga samas leidis ta ka asja hea külje.
„Siis ei vaja te ka parkimiskohta! Seal majas, kuhu me teile korterit pakume, ongi õuel parkimisega raskusi, hoov on väike.”
Loone Kuusikule pakuti elamiseks kööginurga ja duširuumiga tuba kolmekorruselises hoones, mis olevat kunagi ehitatud meditsiinikooli ühiselamuks.
„Siin elutsevad peale teie veel kaks eesti arsti, küllap saate tuttavaks! Aga kui te tahate paremat elamist, siis peate selle ise otsima! Selle toa üür siin on…”
Summa, mis lahke võõrustaja nimetas, polnud just väike, Tartu Annelinnas oleks selle eest saanud kindlasti kahetoalise korteri üürida, aga siinpool lahte oldi harjunud teistsuguste suurusjärkudega, puudutas see siis sissetulekuid või väljaminekuid. Nüüd, kui nii Eestis kui Soomes käibis ühtviisi euro, oli lihtne neid summasid võrrelda.
Loonele pakutav tuba asus kolmandal korrusel ja oli üsna sarnane mis tahes tänapäevase hotellitoaga, välja arvatud vaheseinaga eraldatud kööginurk. Magamiskušett, madal kummuti moodi kapp, kus pesu ja muid väiksemaid asju hoida, sellel televiisor. Väike kirjutuslaud, paar lihtsat tooli ja suur pehme kattega tugitool. Esikunišis seina külge ehitatud riietekapp – peaaegu kõik, mis eluks vajalik. Pliiti ümbritsevates kappides olid olemas isegi kööginõud.
Seinal maal, vist reproduktsioon mingist Gallen-Kallela teosest – kunstis orienteerus Loone küllaltki algeliselt. Tema jaoks rääkis selle toa kasuks kõige enam väljavaade – aknast paistis üle männilatvade lapike merd, tükike ühest Helsingit ümbritsevatest lahtedest.
„Ei, mul pole midagi muud vaja otsida! Siin on kõik olemas!” oli Loone kinnitanud, ja lahke võõrustaja jäi temaga nõusse, aga rääkis justkui õigustuseks veel üle:.
„Kui te ise hakkate endale korterit otsima, on seal üür vähemalt kolmandiku võrra kallim! Võib-olla kuskil kaugemal Vantaas leiaksite selle hinnaga ühetoalise, aga sealt Helsinki kesklinna jõudmiseks kulub tund aega, vahel isegi rohkem.”
Siis ei osanudki Loone oma ööbimiskohast midagi enamat tahta. Alles pikkamööda selgus,