---

Скачать книгу

---

liikmed ei mõistnud õpetust, oli neil oma poolikule mõistmisele vaja välist kinnitust. Ja vaat, lahendamaks küsimust, mille püstitamine näitab õpetuse mittemõistmist, lausuti sellel nõupidamisel, nagu seda kirjeldab Apostlite tegude raamat, pidades esimest korda tarvilikuks kinnitada välise vormeliga teatud väidete õiguspärasust, need kohutavad, sedavõrd palju kurja sünnitanud sõnad: „Püha Vaim ja meie oleme arvanud heaks,“56 s.t kinnitati, et selle lahenduse õiguspärasusest, mille nad ette kirjutasid, annab tunnistust Püha Vaimu, s.t Jumala imepärane osavõtt. Kuid väidet, et Püha Vaim, s.t Jumal kõneles apostlite kaudu, oli taas tarvis tõestada. Ja nüüd oli selleks vaja väita, et nelipühipäeval laskus Püha Vaim tulekeelte kujul nende peale, kes seda kinnitasid.57 (Kirjelduses eelneb Püha Vaimu laskumine kontsiilile, kuid Apostlite teod on kirjutatud palju aega pärast nii üht kui ka teist.) Kuid ka Püha Vaimu laskumist oli tarvis kinnitada nende jaoks, kes tulekeeli ei näinud (ehkki on mõistetamatu, miks inimese pea kohal lahvatanud tulekeel näitab, et see, mida too inimene kõneleb, on vaieldamatu tõde), ja tarvis läks veel imesid ja tervendamisi, ülesäratamisi, surmamisi ja kõiki neid kiusatuslikke imetegusid, mida on täis Apostlite teod ja mis on kaugel sellest, et kedagi veenda kristliku õpetuse paikapidavuses, pigem võivad need inimesi üksnes eemale pelutada. Niisugusel viisil tõe kinnitamine päädis sellega, et mida enam kuhjusid lood imetegudest, mis pidid andma kinnitust tõe kohta, seda enam kaldus õpetus ise kõrvale oma esialgsest mõttest ja seda arusaamatumaks ta muutus.

      Nii on sündinud see algusaegadest peale ja kestnud aiva edasi, jõudes pidevalt võimendudes meie ajal loogiliselt välja dogmadeni transsubstantsiatsioonist, paavsti, piiskoppide või pühakirja ilmeksimatusest, s.t täiesti mõistetamatu, lolluseni küündiva pimeda usu nõudmiseni mitte Jumala ega Kristuse, isegi mitte õpetuse vastu, vaid isiku vastu, nagu see on katoliikluses, isikute vastu, nagu õigeusus, või raamatu vastu, nagu protestantluses. Mida laiemalt kristlus levis ja mida suuremat ettevalmistamata inimeste hulka ta hõlmas, seda vähem teda mõisteti, seda otsustavamalt kinnistus ühe mõistmisviisi ilmeksimatus ning seda vähem muutus võimalikuks mõista õpetuse tõelist mõtet. Juba Constantinuse ajaks oli õpetuse mõistmine taandunud resümeeks, mida ilmalik võim kinnitas – kirikukogul toimunud vaidluste resümeeks –, usutunnistuseks, milles öeldakse: usun sellesse, sellesse ja sellesse ning lõpuks – ühteainsasse, pühasse, üleüldisse ja apostellikku kirikusse, s.t nende isikute ilmeksimatusse, kes ennast kirikuks nimetavad; taandunud selleks, et inimene ei usu enam mitte Jumalat ega Kristust, nagu need temale avanevad, vaid seda, mida käsib uskuda kirik.

      Kuid kirik on püha, kiriku on rajanud Kristus. Jumal ei võinud lasta inimestel oma õpetust omavoliliselt tõlgitseda ja seadis seetõttu sisse kiriku. Kõik need väited on sedavõrd kõverad ja tühisõnalised, et neid on piinlik ümbergi lükata. Mitte kusagil, mitte millestki ei nähtu, peale kirikute väidete, et Jumal või Kristus pannuks aluse millelegi selletaolisele, mida kirikhärrad võiksid mõista kiriku all. Evangeeliumis leidub kõige silmatorkavam ja selgem manitsus kiriku kui välise autoriteedi vastu selles kohas, kus kõneldakse, et Kristuse õpilased kedagi õpetajaiks ega isadeks ei kutsuks.58 Kuid kusagil pole midagi kõneldud selle asutamisest, mida kiriklased kirikuks nimetavad.

      Evangeeliumeis kasutatakse sõna „kirik“ kahel korral.59 Ühel puhul rahvakogunemise mõttes vaidlusküsimuste lahendamiseks,60 teisel puhul seoses hägusate sõnadega kivist – Peetrusest ja põrguväravaist.61 Noist kahest sõna „kirik“, mis evib vaid kokkutulemise tähendust, mainimisest koorubki välja see, mida me praegu mõtleme sõnaga „kirik“.

      Kuid Kristus ei saanud kuidagi rajada kirikut, s.t seda, mida me praegu selle sõna all mõistame, sest et midagi sarnast niisuguse kiriku mõistega, nagu me seda praegu ühes sakramentide, hierarhiate ja, mis peamine, ilmeksimatuse kinnitamisega tunneme, polnud ei Kristuse leksikas ega tolle aja inimeste arusaamades.

      Et inimesed nimetasid seda, mis hiljem välja kujunes, sama sõnaga, mida Kristus oli kasutanud sootuks muu kohta, ei anna meile kuidagi õigust väita, et Kristus rajas ainsa tõelise kiriku.

      Peale selle, kui Kristus tõepoolest seadnuks paika seesuguse asutuse nagu kirik, millele on rajatud kogu õpetus ja kogu usk, siis kuulutanuks ta tõenäoliselt selle asutamise välja ühemõtteliselt ja selgelt ning andnuks ainsale tõelisele kirikule peale imelugude, mis leiavad kasutust kõigis ebauskudes, säherdused tunnustähed, et ei võinuks jääda väikseimatki kahtlust selle tõepärasuses; aga midagi sarnast ei ole, nii nagu ennemalt, nii ka nüüd on vaid erinevad institutsioonid, mis nimetavad ennast igaüks ainsaks tõeliseks kirikuks.

      Katoliku katekismus ütleb: L’église est la société de fidèles établie par notre Seigneur Jésus-Christ, répandue sur toute la terre et soumise à l’autorité des pasteurs légitimes, principalement notre Saint Père – lе Раре,62 mõistes pasteurs légitimes all inimlikku asutist, mille peaks on paavst ning mis kokku pandud omavahel teatud kindla organisatsiooni kaudu seotud isikuist.

      Õigeusu katekismus sõnab: „Kirik on Jeesus Kristuse poolt maa peale rajatud kogudus, mis liidetud isekeskis üheks tervikuks jumaliku õpetuse ning salasustega Jumalast seatud hierarhia valitsemise ja juhatuse all,“ kus Jumalast seatud hierarhia all mõistetakse nimelt kreeka hierarhiat, mis koosneb teatavaist neist ja neist isikuist, kes neil ja neil ametipostidel.

      Lutheri katekismus ütleb: „Kirik on püha kristlus ehk kõigi usklike kokkutulemine Kristuse, oma pea juhtimisel, milles Püha Vaim Evangeeliumi ja sakramendi kaudu pakub, kuulutab ja omandab jumalikku päästet,“ pidades silmas seda, et katoliku kirik on eksinud ja äralangenud ning et tõelist pärimust hoitakse alal luterluses.

      Katoliiklaste jaoks langeb jumalik kirik ühte Rooma hierarhia ja paavstiga. Õigeusklike jaoks langeb jumalik kirik ühte ida- ja venemaise hierarhia institutsiooniga.63

      Luterlaste jaoks langeb jumalik kirik ühte piiblit ja Lutheri katekismust tunnistavate inimeste kogudusega.

      Tavaliselt, rääkides kristluse päritolust, kasutavad inimesed, kes kuuluvad ühte olemasolevaist kirikuist, sõna „kirik“ ainsuses, justkui kirikuid oleks olnud ja on vaid üks. See on läbi ja lõhki vale. Kirik kui asutus, mis kinnitab enese kohta, et tema valdab kaheldamatut tõde, ilmus alles siis, kui ta ei olnud enam üksi, vaid neid oli vähemalt kaks.

      Kuni usklikud olid isekeskis ühel nõul ja kogudusi oli üks, polnud tal tarvis ennast kirikuks väita. Alles siis, kui usklikud jagunesid vastandlikeks, üksteist eitavateks parteideks, ilmnes igal osapoolel vajadus kinnitada oma tõepärasust, omistades enesele ilmeksimatust. Ühtse kiriku mõiste tekkis üksnes sellest, et kahe osapoole erimeelsuste ja tüli korral tunnistas kumbki, teist poolt ketserluseks nimetades, ilmeksimatuks kirikuks ainult oma leeri.

      Kui me teame, et 51. aastal otsustas kirik vastu võtta ümberlõikamata isikud, siis sai too kirik ilmuda ainult seetõttu, et oli teinegi kirik – „juudi kombel elajate“64 oma, kes otsustas ümberlõikamata isikuid mitte vastu võtta.

      Kui praegu on olemas katoliku kirik, mis väidab oma ilmeksimatust, siis ainuüksi seepärast, et kõrval on kreekakatoliku, ortodoksi ja luteri kirik, mis igaüks väidab oma ilmeksimatust ning eitab sellesamaga kõiki teisi kirikuid. Nii ongi üksainus kirik vaid fantaasiaküllane ettekujutus, mis ei evi eneses pisimatki tegelikkuse tunnusjoont.

      Tegeliku ajaloolise nähtusena olelesid ja on üksnes paljud rahvakogunemised, mis kõik enese kohta väidavad, et nemad ongi ainumas Kristuse rajatud kirik ja kõik teised, mis endid kirikuiks nimetavad, on hereesia ja skisma.

      Kõige levinumate kirikute: katoliku, õigeusu ja luteri kiriku katekismused ütlevad seda otsesõnu.

      Katoliku katekismuses on öeldud: Quels sont ceux, qui sont hors de l’Église? – Les infidèls, les hérétiques, les schismatiques.Скачать книгу