Jumala riik on teie sees. Lev Tolstoi
Читать онлайн книгу.
põhinevad jumalikul ettemääratusel (sanction) ja paratamatusel. Kui minu siht oleks tõestada, kui ilmvõimatu on kommunismi õpetus, mille Tolstoi rajab jumalikele paradoksidele (sic!) ja mida võib tõlgitseda vaid ajalooliste printsiipide alusel kooskõlas Kristuse õpetamise kõigi meetoditega, nõuaks see enam ruumi, kui on minu käsutuses.“
Mäherdune mure, tal ei ole ruumi! Kummaline lugu, juba 15 sajandit pole kellelgi ruumi tõestada seda, et Kristus, keda me tunnistame, ei rääkinud sugugi seda, mida ta rääkis. Nad võiksid tõestada, kui ainult tahaksid. Kuid ei tasu tõestada seda, mida kõik teavad. Piisab öelda: Securus judicat orbis terrarum.
Ja niisugune oli eranditult kogu kriitika kultuurseilt usklikelt inimestelt, kes sellest lähtuvalt mõistavad oma olukorra ohtlikkust. Ainus väljapääs oli nende jaoks lootus sellele, et kasutades kiriku, põlisuse, pühaduse autoriteeti, võib lugejat heidutada, meelitada kõrvale mõttelt lugeda läbi Evangeelium ja ise oma aruga küsimus läbi kaaluda. Ja see õnnestubki.
Kellele tuleks tegelikult pähe, et see, mida kõik need arhidiakonid, piiskopid, arhipiiskopid, pühad sinodid ja paavstid seesuguse veendumuse ja pidulikkusega sajandist sajandisse korrutavad, on nurjatu vale ja laim, mille nad Kristuse kaela ajavad, kindlustamaks enesele sissetulekut, mida on neil tarvis magusaks eluks teiste inimeste kaela peal, vale ja laim, mis on sedavõrd ilmne, eriti nüüd, et ainus võimalus seda valet jätkata seisneb selles, et inimesed ära kohutada oma enesekindlusega, oma jultumusega.
See on kõik see, „mis viimasel ajal on sündinud sõjaväelistes riigiasutustes: kohtupeegliga35 laua otsas, imperaatori elusuuruses portree all istuvad vanad tähtsad regaalidega tšinovnikud ning jutlevad vabalt ja sundimatult, teevad märkmeid, käsutavad ning kutsuvad välja. Siin on ka hea väljanägemisega siidses rjassas vanamees, esiletükkivad hallid juuksed epitraheeli alt välja turritamas, rist kaelas – preester analogioni ees, millel lamab kuldrist ühes kulda sepistatud Evangeeliumiga.
Kutsuvad välja Ivan Petrovi. Tuleb ette halvasti ja räpaselt riides äraehmatatud noormees, kes tõmblevate näolihaste ja läikivate vilavate silmade ning katkendliku häälega, peaaegu sosinal lausub: „Ma … seaduse järgi … ma kui kristlane … ei või …“
„Mis ta seal pomiseb?“ küsib eesistuja kannatamatult silmi vidutades ja kuulatades, pead raamatust tõstes.
„Kõnele valjemalt!“ käratab talle kiiskavate pagunitega polkovnik.
„Ma … ma … kui kristlane …“
Ja lõpuks selgub, et noormees keeldub sõjaväeteenistusest, kuna on kristlane.
„Ära räägi lollust. Võta oma mõõt. Doktor, võtke vaevaks üle mõõta. Kõlbab?“
„Kõlbab.“
„Püha isa, tooge ta vannet andma.“
Keegi mitte üksi pole kohmetunud, vaid isegi ei pööra tähelepanu sellele, mida too ärahirmutatud, armetu noormees laliseb. „Nad lalisevad kõik midagi, aga meil pole mahti, tarvis veel palju seesuguseid vastu võtta.“
Nekrut tahab veel midagi öelda. „See on Kristuse käsu vastu.“
„Minge-minge, teatakse ilma teietagi, mis on käsu järgi ja mis mitte, aga teie suunduge edasi. Püha isa, pange talle mõistus pähe. Järgmine: Vassili Nikitin.“
Ja värisev noormees viiakse välja. Ja kellele – valvureile, Vassili Nikitinile, keda sisse tuuakse, kõigile, kes seda stseeni kõrvalt nägid, tuleks pähe, et too noormehe ebaselge lühikene jutt, mille ametnikud summutasid, kätkeb endas tõde, aga need valjud, pidulikult lausutud iseteadlike, rahulike tšinovnikute ja preestri kõned on vale, pettus?
Sellist muljet ei jäta mitte ainult Farrari artiklid, vaid kõik need pidulikud jutlused, ajaleheartiklid ja raamatud, mis ilmuvad välja igast kaarest, kui ainult kusagil hakkab viivuks nähtavale tulema tõde, mis paljastab valitsevat valet. Sedamaid alustatakse pikkade, tarkade, peenekoeliste, pidulike keskustelude või kirjutistega küsimuste üle, mis teemat puudutavad, kuid vaikivad maha teema enda.
Selles seisabki viies ja kõige tegusam võimalus kõrvaldada vasturääkivus, millesse on kirikukristlus ennast asetanud, tunnistades Kristust sõnades ning eitades tema õpetust elus ja õpetades inimesi nõndasamuti talitama.
Need, kes ennast õigustavad esimesel viisil, väites otse ja labaselt, et Kristus lubas vägivalda: sõdu, tapmisi, tõukavad ise endid eemale Kristuse õpetusest; need, kes kaitsevad end teise, kolmanda ja neljanda võimaluse varal, mässivad end ise sisse, ja neid on kerge süüdistada nende kõveruses, kuid need viimased, kes ei arutle, ei pea vääriliseks arutada, vaid varjuvad oma suuruse taha ning teevad näo, et nemad või keegi teine on juba ammu kõik selle lahendanud, ega tunne mingit kõhklust – nemad näivad haavamatud ja jäävad haavamatuks seni, kuni inimesed viibivad neile valitsuste ja kirikute poolt peale pandud hüpnootilise sisenduse mõju all ega toibu sellest.
Nii suhtusid minu raamatusse vaimulikud kriitikud, s.t need, kes tunnistavad usku Kristusesse. Ja teisiti nad ei saanukski suhtuda: neid seob too vastuoksus, milles nad viibivad ja millest neil kuidagi välja rabeleda tuleb – usk õpetaja jumalikkusesse ja umbusk tema kõige selgemate sõnade suhtes, ja seepärast ei saanudki neilt oodata vabu hinnanguid küsimuse tõelise sisu kohta, inimeste elu niisuguse ümbermuutmise kohta, mis tuleneb Kristuse õpetuse rakendamisest eksisteeriva elukorralduse suhtes. Seda tüüpi hinnanguid ootasin ma ilmalikelt, vabamõtlejaist kriitikuilt, keda Kristuse õpetusega ei seo miski ja kes võivad sellele omatahtsi vaadata. Ma ootasin, et vabamõtlejaist kirjanikud vaataksid Kristusele mitte kui kummardamise ja isikliku pääsemise religiooni rajajale (nagu seda mõistavad vaimulikud), vaid, väljendudes nende keeli, ka kui vanu elu aluseid lõhkuvale ja uusi esitavale reformaatorile, kelle reform pole veel lõpuni viidud, vaid kestab tänaseni.
Seesinane vaade Kristusele ja tema õpetusele tuleneb minu raamatust.
Kuid minu hämmelduseks polnud minu raamatu kohta ilmunud suure hulga kriitika seas ühtainustki, ei vene ega välismaist teemakäsitlust selle külje pealt, milles too oli raamatus sõnastatud, s.t mis vaatleks Kristuse õpetust kui filosoofia-, kõlblusja sotsiaalõpetust (kõneldes taas teadusinimeste keeli). Üheski arvustuses seda ei olnud.
Vene ilmalikud kriitikud, mõistes minu raamatut sääraselt, et kogu tema sisu taandub kurjale mittevastupanemisele, ning kurjale mittevastupanu õpetust (ilmselt vastulause mugavuse mõttes) ennast nii, et see justkui keelab igasuguse võitluse kurjaga, tungisid vihaselt selle õpetuse kallale ja tõestasid mõne aasta jooksul edukalt, et Kristuse õpetus pole õige, kuna keelab vastu hakata. Tolle, Kristuse kujuteldava õpetuse kummutamine nende poolt oli sellevõrra tagajärjekam, et nad teadsid ette, et nende arutluskäike ei saa kummutada ega parandada, kuna tsensuur, mis ei lasknud läbi raamatut, ei laseks läbi ka kirjutisi selle kaitseks.
Märkimisväärne on seejuures tõik, et meil, kus ei saa pühakirja kohta öelda sõnakestki ilma tsensuuri keeluta, on juba hulk aastaid kõigis ajakirjades moonutatud, kritiseeritud, hukka mõistetud ja mõnitatud Kristuse otsest ja täpselt väljendatud käsku (Mt 5:39).
Vene ilmalikud kriitikud, ilmselt teadmata kõike seda, mis kurjale mittevastupanu küsimuse lahkamisel juba ära tehtud, ja vahel justkui isegi eeldades, et ma isiklikult mõtlesin välja kurjale vägivallaga mittevastupanemise reegli, sööstsid kallale mõttele endale, tõestasid, seda olematustades, käänates ja käies suure auruga välja argumendid, mis ammuilma juba iga külje pealt käsiteldud ning ümber lükatud, et inimene peab paratamatult (vägivallaga) kaitsma kõiki solvatuid ja rõhutuid ning et seepärast on kurjale vägivallaga mittevastupanu õpetus kõlbluseta õpetus.
Kõigi vene kriitikute jaoks näis Kristuse käsu kogu tähendus seisnevat ainult selles, et see justkui kiuste segab teatavat tegevust, mis suunatud selle vastu, mida nemad sel hetkel kurjaks loevad, nii et tuli välja, et kurjale vägivallaga mittevastupanemise printsiibile viskusid kallale kaks vastandlikku leeri: konservatiivid seepärast, et seesinane printsiip takistaks nende tegevust panna vastu kurjale, mida saadavad korda revolutsionäärid, neid taga kiusata ning hukata; revolutsionäärid aga seetõttu, et too printsiip
Kohtupeegel ehk kohtukull (