---

Скачать книгу

---

tolle paganlike kommete ja eluga kristlusse tõi. Constantinus õnnistas omakorda paavsti ilmaliku rikkuse ja võimuga. Sellest ajast alates on mõlemad võimud teineteist pidevalt aidanud ning püüelnud üksnes välise au suunas. Doktorid ja magistrid ning vaimulik seisus hakkasid muret tundma vaid selle pärast, et alistada kogu maailm oma võimu alla, relvastasid inimesi tapmiseks ja röövimiseks üksteise vastu ning on sootuks hävitanud kristluse usus ja elus. Chelčický eitab täielikult õigust sõjaks ja surmanuhtluseks: iga sõdur, isegi „rüütel“, on vaid vägistaja, kurjategija ja tapja.“

      Sedasama on öeldud mõningaste biograafiliste täpsustuste ja väljavõtetega Chelčický kirjavahetusest saksakeelses raamatus.

      Saanud sel teel teada Chelčický õpetuse sisu, ootasin ma seda suurema maldamatusega „Usuvõrgu“ ilmumistAkadeemia ajakirjas. Kuid möödus aasta, kaks, kolm – raamatut ei ilmunud. Alles 1888. aastal sain teada, et raamatu trükkimisel ei jõutud alustamisest kaugemale. Ma hankisin korrektuurilehed sellest, mis oli trükitud, ja lugesin raamatu läbi. Raamat on igas mõttes hämmastav.

      Põpin annab selle sisu täiesti õigesti edasi. Chelčický peamine mõte on see, et kristlus, mis heitis Constantinuse ajal võimuga ühte ning jätkas õilmitsemist neis oludes, on täielikult moondunud ning lakanud olemast kristlus. Chelčický paneb oma teose pealkirjaks „Usuvõrk“ seepärast, et võttes epigraafiks Evangeeliumi salmi õpilaste kutsumisest selleks, et neist saaksid inimestepüüdjad, arendas ta võrdlust edasi: „Kristus püüdis õpilaste vahendusel oma usuvõrku kogu maailma, kuid suured kalad, lõhkudes võrgu, hüppasid sellest välja ja nende suurte kalade tekitatud aukudest lahkusid ka kõik ülejäänud, nii et võrk jäi peaaegu tühjaks.“

      Suured kalad, kes lõhkusid võrgu, on valitsejad, imperaatorid, paavstid, kuningad, kes, ütlemata lahti võimust, võtsid vastu mitte kristluse, vaid selle maski.

      Chelčický õpetab sedasama, mida õpetasid ja õpetavad praegu mittevastupanijad mennoniidid, kveekerid, aga varasemail aegadel bogomiilid, paulikiaanid ja paljud teised. Ta õpetab seda, et kristlus, mis nõuab oma järelkäijailt alandlikkust, tasasust, lahkust, solvangu andestamist, teise põse etteseadmist, kui lüüakse ühele, vaenlasearmastust, on kokkusobimatu vägivallaga, mis on vältimatu tingimus võimu juures.

      Chelčický tõlgenduse kohaselt ei või kristlane mitte ainult olla ülemus või sõdur, vaid ei või võtta ka mistahes moel osa valitsemisest, ei või olla kaupmees ega isegi maaomanik, ta võib olla vaid käsitööline ehk maaharija.

      See raamat on üks haruldastest, tuleriitadelt pääsenud raamatuist, mis paljastab ametlikku kristlust. Kõik seesugused raamatud, mida tembeldatakse ketserlikeks, on põletatud ühes autoritega, nii et vanu teoseid, mis paljastaksid ofitsiaalse kristluse ususalgamist, on väga vähe, ja seetõttu on see raamat iseäranis huvitav.

      Kuid lisaks sellele, et see on huvitav, kuidas sellele ka ei vaataks, on raamat üks mõtteloo tähelepanuväärsemaid teoseid ka sisu sügavuse poolest, rahvaliku keele hämmastava jõu ning ilu poolest, oma iidsuse poolest. Aga seejuures on raamat jäänud juba üle nelja sajandi trükkimata ning jääb tundmatuks, õpetatud spetsialistid välja arvatud.

      Tundub, et kõik kveekerite, Garrisoni, Ballou’ ja Chelčický seda tüüpi teosed, mis väidavad ja kinnitavad Evangeeliumi alusel, et meie maailm mõistab Kristuse õpetust vääralt, peaksid õhutama huvi, rahutust, kõmu ja vaidlusi nii karjaste kui ka karjatatavate seas.

      Näikse, et seda tüüpi teosed, mis puudutavad kristliku õpetuse tõelikku olemust, peaksid, olema üksipulgi läbi analüüsitud ning tunnistatud õigeks või tagasi lükatud ning kummutatud.

      Kuid midagi niisugust pole juhtunud. Kõigi nende teostega kordub üks ja seesama. Kõige erinevamate vaadetega inimesed, nii usklikud kui ka – mis on hämmastusväärne – uskmatud liberaalid, justkui olles kokku rääkinud, vaikivad need ühtesoodu kangekaelselt maha ning kõik see, mida inimesed teevad Kristuse õpetuse tõelise mõtte selgitamiseks, jääb teadmatuks või vajub unustuse hõlma.

      Kuid veelgi hämmastavam on kahe teose, mille olemasolust sain samuti teada seoses oma raamatu ilmumisega, tundmatuks jäämine. Need on Dymondi raamat „On War“15 – „Sõjast“, mis anti esimest korda välja Londonis 1824. aastal, ja Daniel Musseri „Mittevastupanust“, kirjutatud 1864. aastal. Nende raamatute tundmatuksjäämine on seda hämmastavam, et, rääkimata nende väärtusest, käsitlevad mõlemad raamatud mitte niivõrd teooriat, kuivõrd teooria praktilist ellurakendamist, kristluse suhet armeeteenistusse, mis on nüüd üldise sõjaväekohustuse16 juures iseäranis tähtis ja huvitav.

      Küsitakse ehk, kuidas peab toimima sõjaväekohuslane, kes usub, et sõda on tema religiooniga kokkusobimatu, kuid kellelt valitsus nõuab osalust armeeteenistuses?

      Näib, et see on kõige elulisem küsimus ja sellele on praeguse üldise sõjaväekohustuse juures vastata eriti tähtis. Kõiki või suurt hulka inimesi – kristlasi, ja kõiki mehi kutsutakse väeteenistusse. Kuidas peab inimene kristlasena vastama sellele nõudmisele? Dymondi vastus on säärane:

      „Tema kohustus seisneb selles, et alandlikult, kuid kindlalt teenistusest keelduda.

      On mõned inimesed, kes ilma igasuguse selgepiirilise arutluskäiguta otsekohe millegipärast järeldavad, et vastutus riiklike abinõude eest lasub üksnes neil, kes asju korraldavad, või et valitsus (ja tsaarid)17 otsustavad küsimuste üle selle kohta, mis alamaile hea ja mis halb, ja et alamad on kohustatud sõna kuulama. Ma arvan, et seda tüüpi arutluskäigud ainult ähmastavad inimeste südametunnistust.18 „Ma ei võta osa valitsuse nõupidamistest ega kanna seetõttu vastutust tema kuritööde eest.“ Tõsi, me ei kanna vastutust valitsejate kuritööde eest, kuid me oleme vastutavad oma isiklike kuritööde eest. Ning valitsejate kuritööd saavad meie omaks, kui me, teades, et see kuritöö on, aitame kaasa nende täidesaatmisele … Need, kes väidavad, et on kohustatud valitsuse sõna kuulama ja et vastutus nende poolt toime pandud kuritööde eest kandub neilt üle nende valitsejaile, petavad iseennast.

      Öeldakse: „Me anname oma teod üle teiste inimeste meelevalda, ning meie teod ei või olla halvad ega head; meie tegudes ei või olla teenet hea ees ega vastutust kurja pärast, kuna seda ei panda toime meie tahte kohaselt“.“

      On tähelepanuväärne, et sedasama on väljendatud soldatite meelespeas, mida neid sunnitakse pähe õppima: seal on öeldud, et vaid ülem vastutab oma käsu tagajärgede eest.

      Kuid see pole tõsi. Inimene ei saa jätta vastutamata oma tegude eest. Ning see nähtub järgnevast:

      „Kui ülem käsib teil tappa naabri lapse, tappa oma isa, oma ema, kas te täidate käsku?19 Kui te ei täida, siis ei kõlba kogu mõttekäik kuhugi, sest kui te ei suuda valitsejaile kuuletuda ühel puhul, siis kus te leiate selle piiri olevat, milleni te võite sõna kuulata? Pole teist piiri kui see, mille on kristlus määranud, ning too piir on mõistlik ja teostatav.

      Ning seepärast me väidame, et iga inimese, kes peab sõda kristlusega kokkusobimatuks, kohustus on alandlikult, kuid kindlalt keelduda väeteenistusest. Ning las need, kel tuleb nii toimida, peavad meeles, et neil lasub suur vastutus. Nende truudusest oma religioonile sõltub sama palju kui inimestest üldse – rahu saatus inimkonnas. Las nad annavad tunnistust oma veendest ja kaitsevad seda. Ja mitte üksi sõnade, vaid ka kannatustega, kui see tarvilikuks osutub. Kui te usute, et Kristus keelas tapmise, ärge uskuge nende inimeste arvamusi ja käske, kes kutsuvad teid tapmises osalema. Säärase kindla keeldumisega võtmast osa vägivallast saab teile osaks õnnistus neilt, kes neid sõnu kuulevad ja neid peavad, ning saabub aeg, mil maailmgi austab teid kui osalisi inimkonna uuestisünnis.“

      Musseri raamat (1864) kannab pealkirja „Non-Resistance Asserted“ ehk „Kingdom of Christ and Kingdom of This World Separated“.20

      Raamat on pühendatud samale küsimusele ning lahkab seda seoses

---

Скачать книгу