Samasuguse mulje soovist varjata, maha vaikida see, mida ma oma raamatus välja öelda püüdsin, tekitasid minus ka hinnangud raamatu kohta.

      Nagu olingi oodanud, keelustati raamat pärast ilmumist ning pidanuks seaduse kohaselt langema tuleroaks. Aga selle asemel, et see ära põletada, lammutasid tšinovnikud raamatu laiali ning see levis suurel hulgal ärakirjade, litograafkoopiatena ja välismaal trükitud tõlgetena.

      Ning väga ruttu hakkas raamatu osas ilmuma kriitika, mitte ainult vaimulik, vaid ka ilmalik, mida valitsus mitte üksi läbi ei lasknud, vaid ka julgustas. Isegi nii, et kõigile tundmatuks peetud raamatu kummutamisest tehti akadeemiates teoloogiliste kirjatööde temaatika.

      Minu raamatu kriitikud nii Venemaal kui ka välismaal jagunevad kahte peamisse gruppi: religioossed kriitikud – inimesed, kes peavad ennast usklikeks, ja ilmalikud kriitikud – vabamõtlejad.

      Alustan esimestest.

      Oma raamatus süüdistan ma vaimulikke selles, et nad õpetavad, vastupidiselt Kristuse käskudele, mis selgelt ja kindlapiiriliselt on väljendatud Mäejutluses, ning iseäranis vastupidiselt kurjale mittevastupanemise käsule, jättes Kristuse õpetuse sellega ilma tema tähendusest. Vaimulikud tunnistavad Mäejutlust ühes käsuga kurjale vägivallaga mitte vastu panna jumaliku ilmutusena ning seepärast tundub, et kui nad kord juba on pidanud tarvilikuks minu raamatust kirjutada, pole neil teist pääsu kui vastata ennekõike sellele põhilisele süüdistuspunktile ning otse välja öelda, kas nad peavad või ei pea kristlase jaoks maksvaks Mäejutluse õpetust ja käsku kurjale vägivallaga mitte vastu panna. Ja vastata mitte nii, nagu seda tavaliselt tehakse, s.t öelda, et kuigi ühelt poolt ei saa õigupoolest seda eitada, siis ometigi teisalt ei saa seda kinnitada, seda enam et … jne; vastata nii, nagu on küsimus püstitatud minu raamatus: kas Kristus tõepoolest nõudis oma õpilastelt selle täitmist, mida Mäejutluses õpetas, ja seepärast, kas kristlane võib või ei või, jäädes kristlaseks, käia kohtus selle tööst osa võttes, mõistes inimesi hukka või otsides sealt jõu kaitset; kas kristlane võib või ei või, jäädes kristlaseks, osaleda valitsemises, pruukides vägivalda oma ligimeste kallal; ja, mis peamine, vastata praegu kõigil ees seisva üldise sõjaväekohustuse juures küsimusele, kas kristlane võib või ei või, jäädes kristlaseks, vastuoksa Kristuse otsesele juhisele, anda tõotuse tulevaste tegude osas, mis õpetuse suhtes otse vastupidised, ning võtta osa väeteenistusest ja valmistuda inimeste tapmiseks või seda korda saata.

      Küsimused on esitatud selgelt ja otse, ning jääb mulje, et neile on tarvis anda selge ja otsekohene vastus. Kuid üheski minu raamatu pihta sihitud kriitikas midagi seesugust ei tehta, täpselt samuti nagu on jäetud päevavalgele toomata kõik vaimulike taganemised Kristuse käsust, millest ajalugu on tulvil juba Constantinuse aegadest.

      Väga palju räägiti minu raamatu puhul sellest, kuidas ma neid või teisi Evangeeliumi kohti vääriti tõlgitsen, sellest, kuidas ma eksin, tunnistamata kolmainsust, lunastust ja hinge surematust; väga paljut sai öeldud, ainult mitte üht, mis iga kristlase jaoks on peamine, sisuline eluküsimus: kuidas ühendada õpetaja sõnades ja meist igaühe südames selgelt väljenduv õpetus andestamisest, tasasusest, enesesalgamisest ning armastusest kõigi vastu – nii lähedaste kui ka vaenlaste vastu, nõudmisega pruukida sõjaväelist vägivalda nii oma kui ka võõra rahva kallal.

      Kõik, mida võib ligilähedaseltki nimetada vastuseks sellele küsimusele, võib taandada järgmisse viide klassi. Ma püüdsin selles osas kokku korjata kõik, mida suutsin, mitte ainult minu raamatu kriitikast, vaid ka kõikjalt, mis varasemail aegadel kirja pandud.

      Esimene ja kõige rämedam võimalus vastata on südikalt kinnitada, et vägivald ei räägigi vastu Kristuse õpetusele, et see on lubatud ja vana ning uus testament kirjutavad seda kristlastele isegi ette.

      Seda tüüpi väited tulevad suuresti inimestelt, kes on valitsuse või vaimse hierarhia kõrgetel redelipulkadel ning seetõttu läbi ja lõhki veendunud, et nende väidetele ei söanda keegi vastu hakata, aga kui keegi ehk tihkabki, siis ei kuula nad neid vastulauseid. Need inimesed on võimu joovastavuse tõttu suures osas sedavõrd minetanud ettekujutuse sellest, mis on too kristlus, mille nimel nad oma ametiposte peavad, et kõik see, mis kristluses on kristlikku, heiastub neile sektantlusena; kõike, mida võib nii vana kui ka uue testamendi kirjutistes antikristlikus ja paganlikus vaimus ümber tõlgitseda, peavad nad kristluse aluseks. Toetamaks oma väidet, et kristlus ei räägi vastu vägivallale, toovad need inimesed suurima julgusega tavaliselt välja kõige kiuslikumad kohad vanast ja uuest testamendist, tõlgendades neid kõige ebakristlikumal kombel: Hananiase ja Safiira hukkamine,25 nõid Siimona needmine26 jms. Tuuakse ära kõik need Kristuse sõnad, mida võib ümber seletada kui õigustust julmusele: templi puhastamine,27 „Soodoma- ja Komorramaal on kohtupäeval hõlpsam põli kui sellel linnal“28 jms.

      Nende inimeste arusaamist mööda pole kristlik valitsus karvavõrdki kohustatud juhinduma tasasuse, solvangule andeksandmise ja vaenlasearmastuse vaimust.

      Sellist väidet ümber lükata pole mõtet, sest inimesed, kes nii sedastavad, kõnelevad ise enesele vastu või pigemini juba tõukavad ennast Kristusest eemale, leiutades oma Kristuse ja oma kristluse selle asemele, mille nimel eksisteerib nii kirik kui ka too ametipost, mida nad seal haldavad. Kui kõik inimesed teaksid, et kirik kuulutab Kristust, kes karistab surmaga, ei anna andeks ja peab sõda, siis ei usuks keegi sellesse kirikusse ja poleks kellelegi tõestada seda, mida ta tõestab.

      Teine võimalus, juba palju vähem labane, on väita, et Kristus tõepoolest õpetas ette keerama teist põske ning andma ära kuube ning et see on üks väga kõrge moraalne nõudmine, kuid … et maailmas on kurjategijaid, ja kui neid kurjategijaid jõuga mitte ohjeldada, siis saab hukka kogu maailm ja hukkuvad head.

      Selle põhjenduse leidsin ma esmakordselt Johannes Kuldsuult29 ning toon selle ebaõigsuse välja raamatus „Milles seisneb minu usk?“.30

      Põhjendus ei pea paika seetõttu, et kui me lubame enesele pidada kedagi teistest suuremaks kurjategijaks (raka), siis, esiteks, me olematustame sellega kogu kristliku õpetuse mõtte, mille järgi kõik on ühe taevase Isa poegadena võrdsed ning vennad; teiseks seetõttu, et kui Jumal lubakski kasutada vägivalda kurjategijate vastu, siis kuna kuidagi ei saa leida õiget ja kaheldamatut määratlust, mille järgi võiks tõenäoliselt eristada kurjategijat sellest, kes pole kurjategija, siis iga inimene või inimeste ühendus saaks vastastikku üksteist kurjategijaiks tunnistama, nii nagu praegu sünnibki; kolmandaks seetõttu, et kui olekski võimalik eksimatult eristada kurjategijat sellest, kes pole kurjategija, ka siis ei saaks kristlikus ühiskonnas neid kurjategijaid hukata ehk sandistada või türmi panna, kuna kristlikus ühiskonnas poleks kedagi, kel sünniks seda teha, sest kristlasele on ette kirjutatud mitte panna toime vägivalda kurjategijate kallal.

      Kolmas vastusevõimalus, veel peenekoelisem kui eelmine, on nentida, et ehkki kurjale vägivallaga mittevastupanemise käsk on kristlase jaoks sunduslik, kui kuri on isiklikult tema vastu suunatud, lakkab see olemast sunduslik, kui kuri on suunatud lähedaste vastu, ja et siis pole kristlane mitte üksi kohustatud käsku pidama, vaid on kohustatud lähedaste kaitseks käsuvastaselt tarvitama vägivalda vägivallatsejate vastu.

      See nending on tervenisti meelevaldne ja kogu Kristuse õpetusest ei ole leida seesugusele tõlgitsusele kinnitust. Säärane tõlgitsus pole mitte ainult käsusõna piiramine, vaid selle otsene eitamine ja