Tundmatu peig. May Agnes Fleming
Читать онлайн книгу.
armastan teid.”
“Nii,” teatas Mollie sarkastiliselt, “kas teie meelest on see küsimus?”
“Mollie, kas teie armastate mind?”
“Ei… muidugi mitte! Oh milline nuhtlus te olete! Lähme tagasi.”
“Ei mingil juhul!” hüüatas doktor Oleander julgust kogudes. “Ei lähe, Mollie, kuni te pole mulle vastanud!”
Ta haaras jälle Mollie mõlemad käed ja hoidis neid kindlalt, Mollie rabeles asjata.
“Oh appikene, taevakene, no mida ma pean ütlema? Ja kuulake, keegi vist tuleb siia! Laske mind lahti, jumal küll, ma vastan teile, ma vastan teile… homme.”
“Täna õhtul, Mollie, täna õhtul!”
“Ei, ma ei tee seda… teate!” ütles Mollie käsi lahti tõmmates ja püsti hüpates. “Tulge homme, kaheteistkümne ja ühe vahel, ning siis peate oma vastuse saama.”
Ta rabeles lahti ja tormas peaagu sülle mister Hugh Ingelow’le. See džentelmen vaatas kahtlustavalt teda, siis doktor Oleanderit, ilmudes apelsinipuu varjust.
“Kas olen de trop6, miss Dane? Lootsin talveaia inimtühjana eest leida.”
“Ja seda saab see paik ka olema, sekundi pärast,” vastas Mollie, võttes sõbralikult mehe käe. “Peagi tuleb dinee ja ma olen näljast nõrkemas. Viige mind alla.”
“Ja kui see teile sobib, järgneme Guy Oleanderile, enne kui teid endast vabastan,” kõlas kurikavala võrgutaja väike mõtteke sinna juurde.
Seda polnud raske korraldada. Terve vagunitäis, rongitäis kuiva püssirohtu poleks võinud saada tillukesemat sädet, et tekiks üüratu plahvatus. Need paar Mollie sõna poleks noort kunstnikku tõstnud enam taevalikematesse kõrgustesse.
“Ta on Oleanderile just ära öelnud ja ma näen siin oma võimalust,” mõtles too. “Ma kasutan seda võimalust, kirevase päralt! Pärast õhtusööki.”
Mister Ingelow pidas sõna. Ta oli kui hoolitsev tähelepanu ise, suunates selle Molliele, täites ta taldriku hõrgutistega ja ta kõrvad meelitustega. Ja Mollie oli sulnis nagu kevadine maasikas ning kui eine oli läbi, võttis mehe käe, juhtis ta ühte hämaramasse nurka, kus merevaigukarva kardinad neid varjasid ning nimelt seal ladus vaene vennike välja kõik, mis tal südamel oli ja jäi ootama kohtuotsust.
Mollie nurjatu süda võpatas korraks. See kena noor kunstnik meeldis talle enam, kui ta ise enesele teadvustada oskas ning tema halastamatult koketeerivat meelt torkas esimene kahetsuse piste.
Aga oli juba liiga hilja tembutamisele piiri panna ning eesootav lõbu oli liiga suur kiusatus.
“Kõnelge, miss Dane,” anus mister Ingelow, “taeva pärast, ärge ainult öelge, et olete mulle lootust andnud vaid selleks, et viimaks külmavereliselt ära öelda!”
“Üsna karmilt öeldud, mister Ingelow,” vastas Mollie, rahumeeli rebides roosinupult kroonlehti. “Olen andnud teile lootust, olen ju? Olen teie vastu olnud sõbralik, sest te olete mulle meele järele nagu kümned teisedki.”
“Kas pean pidama end äratõugatuks, miss Dane?”
Mees seisis ta ees, väga kahvatu, silmad täis sõnulseletamatut etteheidet.
“Küll teil on aga kiire!” lausus Mollie nipsakalt. “Andke mulle aega homseni. Ma mõtlen selle üle. Kella kaheteistkümne ja ühe vahel olen kodus; tulge siis ja te saate oma vastuse. Aga nüüd! Lähme tagasi ballisaali. Ma olen lubanud järgmise tantsu mister Sardonyx’le.”
Mister Ingelow saatis pingsas vaikuses miss Dane’i tagasi ballisaali, kus elegantne advokaat parajasti veetlevat partnerit otsis.
“Arvasin, et olete mind unustanud, miss Dane,” ütles ta neidu otsekohe oma valdusse võttes.
“See on võimatu, mister Sardonyx,” naeris Mollie. “Vabandan väga, et lasksin teil oodata, aga parem hilja kui mitte kunagi.”
Tants oli jälle sama vana lugu ja kõik läks sama rada. Tuuri lõppedes oli advokaat niivõrd ära nõiutud, et vaevalt teadis, kas seisab pea peal või jalgadel.
“Ta on küps!” mõtles nurjatu Mollie meest silmanurgast piiludes, “ja tahab ainult õiget kohta, kus kõik välja valada.”
Valjusti ütles ta: “Siin on nii palav, ma vist hakkan varsti minestama, tõesõna. Ehk läheksime korraks verandale?”
Hetk hiljem väljusid nad elutoa ukse kaudu verandale, Mollie tõmbas õlgade ümber tulipunase salli, millel ta lokid iseäranis kirkalt särasid nagu päikesevalgus ise. Öö oli tuuletu, soe, kuuvalge; suurlinna tuled vilkusid kauguses nagu tähtede kogum.
Ja sealsamas, juba kolmandat korda sel sündmusterohkel ööl kuulis Mollie Dane veel üht kirglikku armuavaldust. Kolmandat korda varjutasid pikad ripsmed neid üleannetuid kauneid silmi.
“See on liiga äkiline… liiga ootamatu… mister Sardonyx! Olen väga meelitatud muidugi, aga ikkagi peate mind vabandama, kui ma teile praegu kohe ei vasta. Homme keskpäeval. Tulge siis ja saate vastuse.”
Nende sõnadega tuiskas ta minema nagu õel vaim muinasjutus, jättes lootusest tulvil advokaadi ekstaasis liikumatult seisma. Aga muidugi võtab ta mu pakkumise vastu, vastasel korral oleks ta kohe ära öelnud, mõtles mees.
Ülejäänud aja veetis miss Dane eranditult Walesi baroneti seltsis, kuulates kõigutamatus rahus tema erutatud etteheiteid.
“Te ajate mind segadusse, Mollie,” lausus mees haledal toonil. “Te peate lubama mul rääkida teie eestkostjaga, nüüd juba ilma pikema viivituseta. Ma tahan seda.”
“Väga hea,” vastas miss Dane külmalt. “Nagu soovite, igatahes. Te võite temaga rääkida homme. Las ma mõtlen… kell kaksteist on mister Walraven kodus ja ta on üksi. Tulge keskpäeval.”
Pidu oli läbi, kõik oli briljantse eduga korda läinud.
Missis Walraveni edevus oli tähelepanust piisavalt rahuldatud ning miss Dane oli pealinlikus seltskonnas hullemat skandaali teinud kui iial varem.
“Ah, oh!” tegi see kurikaval nõid, kui kaunid kuldlokid hallis päevahakuvalguses padjale vajusid, “elu on ikka naljakas küll ja veel naljakamaks läheb, eks ole?”
Missis Walraven tuli hommikusöögiks alla kell pool kümme ja teatas, et kavatseb kogu ennelõuna poodides veeta.
Mollie, iseäranis võluv, sest hommikune tualett oli veel lõpetamata, nähes välja nii värske, nagu polekski ta kogu eelneva öö lakkamatult tantsinud, kuulis seda uudist salajase rahuldustundega.
“Kas sina ka lähed, Mollie?” küsis mister Walraven.
“Ei,” vastas Mollie. “Ma jään koju ja olen Sir Roger Trajennale seltsiks. Ta tuleb keskpäevaeinele.”
“Mulle näib, Tirtsuke,” ütles mister Walraven, “et Sir Roger Trajenna käib sul kannul nagu vari. Mida see tähendama peaks?”
“See peaks tähendama… peaks tähendama, et sinu võluvast hoolealusest tehakse leedi Trajenna, kui ta seda suudab muidugi.”
“Aga ta on vana nagu jääaja rändrahn, Mollie.”
“Siis seda rutem saab minust võluv noor lesk.”
“Vastik!” karjatas Carl Walraveni abikaasa. “Te olete täiesti südametu, Mollie Dane!”
Sirge seljaga tuiskas ta minema, et poodide külastamise ekspeditsiooniks vastavalt riietuda. Kell oli juba peaaegu kaksteist, kui missis oli igatahes kodust kadunud ning Mollie kutsus oma toatüdruku, jagades talle karme käske väga tõsisel ilmel.
“Ma kavatsen hommiku sinises toas veeta, Margaret,” lausus ta, “ja ma ootan nelja džentelmeni – Sir Roger Trajennat, mister Ingelow’d, doktor Oleanderit ja mister Sardonyx’d.”
“Jah, miss,” vastas Margaret.
“Sir