Tundmatu peig. May Agnes Fleming
Читать онлайн книгу.
teda rahustada. Kogu seltskond ootas, närvid viimseni pingul, kuna keegi ei teadnud midagi. Kell sai üksteist. Lucy läks üles pruudikambri uksele; uks oli kindlalt lukus nagu ennegi; ta koputas – ei mingit vastust; ta hüüdis – ei mingit vastust. Siis hakkas Lucy kisendama ja silmapilk oli rahvamurd ukse taga. Nad kolkisid vastu ust, nad lõksutasid linki, nad hüüdsid – kõik asjata. Seest vastas neile surnukambri vaikus.
“Uks maha lüüa!” karjus Carl Walraven kähedal häälel.
Mõned nooremad ja tugevamad mehed murdsid ukse maha. Pulmarahvas trügis üksteise võidu tuppa, kõlasid pettumuse- ja hirmukarjed, sest miss Mollie eluruumid olid tühjad; linnuke oli ära lennanud.
Kes ja kuidas sütitas meeletud otsingud, ei teadnud keegi, aga otsima nad kõik asusid. Maja tuhniti otsast otsani läbi – ei midagi. Pruudist polnud jälgegi.
Pulmarahvas pudenes laiali, igaüks otsis ja ootas vähimatki märki. See kestis terve öö; idataevas hakkas helendama, ei niidiotsakestki. Kaunis noorik oli kadunud, nagu oleks maapind ta jalge all avanenud ning ta neelanud!
VII peatükk
KUS OLI PRUUT?
PAKSUS ÜMBRIKUS KIRI, mis Molliet sedavõrd ehmatas, oli väga lühike. Seal seisis vaid kaheksa või üheksa rida kehvasti loetavas varesejalakritselduses:
“MOLLIE DANE – Tule otsekohe minu juurde, kui tahad teada, kes sa oled ja kes on su vanemad ning kes on sulle Carl Walraven. Täna on su pulmapäev, aga tule. Ma olen väga haige – suremas, vist ei näe ma hommikut. Kui viivitad, on juba liiga hilja. Kirja tooja on mu sõber, ta viib sind minu juurde. Ära kellelegi räägi. Carl Walraven takistab sind, kuidas saab. Ma ütlen üht… tule… tule… tule.
Kui tuisupäine Mollie Dane siin ilmas üldse midagi tõsiselt võttis, siis oli selleks tema enda elulugu. Seetõttu vajus abiellu astumine otsekohe unustuse hõlma.
Ta saatis Lucy jalamaid sõnumitooja juurde, saatis piiga sõbrad kus seda ja teist ning sulges end eraldi ruumi koos noore naisega – kahvatu noore naisega, kellel olid tumedad silmad ja arukas ilme.
“Kes te olete?” nõudis pruut naist pilguga puurides.
“Sarah Grant,” vastas noor naine, “olen poemüüja.”
“Kes selle teate saatis?”
“Üks naine, kes elab samas majas… pikk, haiglaselt kõhn, poolhullu välimusega inimene. Tal on pöördumatu haigus.”
Neiu vastas otsekoheselt, piiludes samal ajal ringi, kõike ümberringi suuril silmil imetledes.
“Kas te tema nime teate?”
“Meie kutsume teda Miriamiks; ta ei ütle oma nime. Ma olen talle väikesi teeneid osutanud ta haiguse ajal ja ta palus, et tooksin teile selle kirja, nii liigutavalt, et ma ei suutnud vastu ajada.”
“Kas teadsite kirja sisu?”
“Ainult seda, et teid oodatakse minuga kaasa tulema. Ta ütles, et tal on teile midagi öelda ja et annaksite poole oma elust, et seda kuulda saada.”
“Kas teie maja on siit kaugel?”
“Jah, miss, on küll; aga ma tulin troskaga, see ootab nurga taga. Miriam käskis mul kiirustada, see olevat elu ja surma küsimus; ta andis mulle raha troska jaoks. Seda on eluliselt tähtis teada, ütles ta, enne kui kellegagi abiellute.”
Mollie jäi hetkeks mõttesse. Kuid ta ei leidnud põhjust, miks peaks noore naise sõnades kahtlema. Muidugi teadis Miriam temast kõike ja on üsna tõenäoline, et surivoodil tahab ta sellest Molliele rääkida.
“Ma tulen,” ütles ta äkitselt. “Oodake üks hetk.”
Ta kutsus teenri, andis talle sõnumi, mis nõnda hirmsat segadust oli tekitanud, keeras ukse lukku ning tõmbas sädeleva pruutkleidi peale pika vihmakindla mantli, mis kattis ta pealaest varvasteni. Kapuutsi üle pea tõmmanud, oligi ta reisivalmis ja seisis noore naise ees, selg sirge ja pea püsti.
“Ja nüüd,” ütles miss Dane järsult, “me ei lähe eesuksest, sest ma ei taha, et keegi minu lahkumisest teada saaks. Lähme siit.”
Ta lükkas lahti ühe kõrge klaasukse ning astus välja verandale. Sarah järgnes talle.
Mõni samm eemal laskus trepp sillutatud siseõuele. Nad laskusid hoovi, läksid väikesest jalgväravast läbi ja olidki tänaval helendava õhtutaeva all.
“Nii, miss Grant,” päris Mollie, “kus teie troska siis on?”
“Avenüü nurgal, miss. Siitkaudu.”
Kahe minutiga olid nad tänavanurgal. Seal seisis troska.
Sarah viipas miss Dane’ile, et too läheks ees. Mollie astus sõidukisse, tüdruk kobis talle järele, veendus, et uks on kindlalt kinni – ja troska hakkas jalamaid tuhatnelja kihutama.
“Kui pime siin on!” hüüatas Mollie erutatult. “Las kutsar paneb tule põlema, miss Grant.”
“Meie jaoks on siin valgust küllaga,” vastas üks hääl.
Mollie võpatas ja kiljatas, kuna see ei olnud Sarah Granti hääl.
Must kuju ilmus troska pimedamast nurgast nähtavale, neiu käed krabati kindlasse haardesse ja nobedalt seoti ta suu taskurätiga kinni. Enam ei saanud miss Dane appi hüüda.
“Nüüd seo ta silmad, Sarah,” ütles hääl. “Mina tõmban ta käed kinni. Nonoh, mu kaunis linnuke, pole mõtet rabelda. Sa oled ilusti ja kenasti paeltes.”
Neiu silmadele tõmmati side, käed seoti ning nõnda siis istus Mollie täiesti abitult ja täielikus segaduses – ta oli vang.
Ta ei näinud enam midagi, ei saanud liigutada ega rääkida. Troska rappus hirmuärataval kolinal mööda kivisillutisega tänavaid. Kui ta olekski saanud karjuda, uputanuks rataste müra kõik hääled.
“Nõndaks, mu armas miss Mollie,” lausus tundmatu hääl neiu kõrvale väga lähedalt, minnes äkitselt üle prantsuse keelele, “ma vastan teie küsimustele, mida tahaksite praegu kannatamatult esitada, ja ma vastan ausalt. Räägin prantsuse keeles, et meie hea Sarah mõhkugi ei mõikaks. Teie ju räägite prantsuse keelt, ma tean.”
Järelikult see mees tundis teda! Ja ikkagi ei suutnud Mollie kuidagi seda häält ära tunda.
“Esiteks mida see kõik tähendab? Milleks selline pettus – et teid röövida? Kes ma olen? Kuhu teid viiakse? Millal te sõprade juurde tagasi saate? Seda tahate küsida, eks ole? Kena on, ma vastan. Et mida see kõik tähendab? Seda, et olete leidnud endale vaenlase oma häbitute tiivaripsutamistega, kellegi, keda te halastamatult ja julmalt olete pilganud, kes on vandunud kättemaksu ja kes teab, kuidas vandeid pidada. Milleks pettus ja inimrööv? Aga selleks, et ilma pettuseta ei saaks teid majast välja, pealegi on meil just parasjagu teadmisi, kuidas seda teha. Miriam pole seda kirja saatnud, ehkki see Miriam on ju olemas. Kes olen mina? Mina olengi seesama vaenlane – kui inimene, kes teid hullumiseni armastab, saab olla teie vaenlane –, mees, keda õpetasite halastamatult teid armastama, siis aga põlgasite ära. Kuhu teid viiakse? Kindlasse kohta, mu veetlev Mollie, nii kindlasse nagu “sügavaimasse vangikoopasse lossi vallikraavi all”, millest te lugenud olete. Millal teid sõprade juurde tagasi viiakse? Siis, kui olete ühe nädala olnud minu naine – ei hetkegi varem.”
Kinni seotud Mollie väänles pööraselt. Mees ta kõrval mõistis seda.
“See tähendab, te ei taha,” sõnas tundmatu ükskõikselt. “Ah, mu veetlev Mollie, vangipõlve pole kerge taluda! Ma armastan teid ülimalt, ma imetlen teie uhket vaimu piiritult, kuid isegi noortel kotkastel on juba ammusest ajast tiibu kärbitud. Te kohtlesite mind halastust tundmata – mina vastan teile samaga. Te ei hooli põrmugi sellest vanamehest, kellega abiellumisest teid päästsin. Mina olen noor ja üsna nägus – oh, ma punastan seda öeldes –, olen teie jaoks kaugelt parem abikaasa kui see vanamees. Tean, et püüate mu häält ära tunda, et teada saada, kes ma olen. Jätke see, mu armsaim, see ei õnnestu teil mingil juhul.