Kotermann Juko imeline reis läbi Eestimaa. Jaan Tangsoo
Читать онлайн книгу.
esimesel õhtul, kui laev kohale jõudis, lubas kapten meeskonna maale. Teekond Prantsusmaalt Narva oli olnud nii koletult pikk ja raske, et seda on täitsa võimatu kirjeldada. Vahepeal kuum ja vahepeal külm! Udu! Metsikud tormid, mis laeva iga hetk pilbasteks ähvardasid lõhkuda…
Mehed polnud juba üle poole aasta jalagagi kuivale maale saanud. Nüüd hakkas laevakaptenil neist kahju ja ta lubas nad maale.
„Minge ja lõbutsege väheke, aga hommikuks peate tagasi olema.”
Varsti läks ta ka ise selle suure ja toreda linnaga tutvust tegema. Laevale jäeti valvuriks ainult üks noormees, kes töötas kokaabilisena. Ta oli nii noor, et äsja lõppenud reis oli olnud tema elu esimeseks merereisiks.
Ilm oli väga palav. Taevas polnud ainsatki pilvekripsu ja päike lõõskas halastamatult. Kõik sadamas töötavad inimesed olid ennast vööni paljaks kiskunud. Ja kõik nõretasid higist.
Palav hakkas ka laevapoisil, kes oli jäetud Birgittat valvama. Viimaks otsis ta ühe varjulise koha ja viskas ennast sinna külili. Ühe suure köierulli taha.
Laevale oli jäänud muidugi ka Juko. Madrused olid ju lõppude lõpuks kaldale läinud ja laeval oli tarvis silma peal hoida. Ta tõmbas oma süüdvestri silmile, et päike silma ei paistaks ja marssis laevadekil edasi-tagasi, kui äkki kuulis ennast hüütavat.
„Juko! Vana sõber…”
Juko vaatas sinnapoole, kust hüüatus kostnud oli, ja nägi siis otse Birgitta kõrval paikneval laeval üht oma vana kotermannist sõpra. Oi, oli see alles kohtumine! Nad polnud teineteist näinud tervelt mitu aastat. Juko oli just selle sõbra peale tihtilugu mõelnud. Et kus tema on või mis temast on saanud, ja ennäe! Siinsamas ta nüüd oligi.
Ta võttis hoogu ja hüppas siis naaberlaeva pardale, otse sõbra käte vahele. Rõõm kohtumise üle oli muidugi suur. Nad kallistasid teineteist oma väikeste kätega, istusid siis maha ja hakkasid teineteisele igasugu uudiseid rääkima.
Aga kõnelda oli neil palju. Oi, kui palju!
Varsti hüüdis neid veel ühe laeva pealt veel üks tuttav kotermann ja siis läksid nad üheskoos ka sinna. Seal aga selgus, et kokku oli kogunenud terve hulk kotermanne, kes kõik tahtsid nüüd kuulsat ja tarka Jukot näha. Temaga rääkida või siis õigemini kuulata, mida on rääkida Jukol.
Ja Juko rääkiski. Rääkis oma seiklustest Prantsusmaal ja hirmsast tormist, mille kätte Birgitta oma pikal teekonnal sattunud oli, ja ka meremaost, keda nad olid näinud Taani väinades… Ta muudkui rääkis. Ta sattus nii hoogu, et unustas isegi kellaaja. Aeg aga muudkui läks…
Birgitta juures sündisid samal ajal aga hoopis iselaadsed lood.
Nimelt istusid sealsamas Birgitta lähedal kail kurjad mehed. Neid oli palju ja nad kõik olid röövlid. Nad olid mereröövlid, kes olid parasjagu plaanitsemas, et kuidas saaks mõnd uhket laeva ära varastada. Ja nende pilk oli jäänud pidama Birgittale.
Nad olid seda toredat laeva juba tükk aega silmas pidanud. Nad olid näinud, kuidas kogu meeskond rõõmsalt maale oli tormanud. Nad olid näinud ka kapteni lahkumist laevalt. Niisamuti olid nad näinud, kuidas laevapoiss köiekera taha magama oli jäänud, ja mis kõige tähtsam: nad olid vilksamisi näinud ka väikest mehikest, kes Birgittalt naaberlaevale oli hüpanud. Nad teadsid, et laeval pole enam kedagi peale ühe magava poisikese. Nad teadsid, et nüüd ei sega neid nende kurjade kavatsuste teostamisel enam miski.
Oi! Nad olid tõepoolest ühed kurjad ja vastikud mehed.
Mereröövlid!
Varsti asusidki need mehed oma kurje kavatsusi ellu viima. Paar kõige tugevamat mereröövlit ujusid Birgitta juurde ja ronisid hästi vaikselt, et keegi neid ei kuuleks ega näeks, laeva pardale. Seal hiilisid nad tasahilju laevapoisi juurde ja lõid ta uimaseks. Seepeale seoti unehämune laevapoiss veel kinni ka, et ta edaspidi mingit vastupanu ei saaks osutada.
Seejärel ronisid ühes oma pampudega laevale kõik teisedki mereröövlid ja pooltunnikese pärast väljus Birgitta sadamast. Röövlitel oli kõik nii paganama hästi läinud, et keegi sadamasolijaist polnud märganud midagi kahtlast. Suuri laevu tuli siia sadamasse või lahkus siit kogu aja, nii et Birgitta ärasõidus polnud kellegi jaoks midagi imelikku.
Keegi ei tulnud selle pealegi, et laevaga ei sõida minema mitte tema õiged peremehed, vaid hoopis röövlid.
Juko ajas samal ajal oma sõpradega juttu ega aimanud midagi halba. Varsti hakkas tal siiski süda valutama, et ta oma Birgittalt nii kauaks ära on jäänud ja ta otsustas minna ning laev üle vaadata. On’s seal kõik ikka korras? Ja kui on, eks siis saab ta ju oma semude juurde tagasi tulla ja juttu jätkata.
Aga kui meie kotermann kohale jõudis, siis oli Birgitta juba läinud. Ta oli sadamast väljunud ja juba nii kaugel, et teda polnud enam nähagi.
Nüüd hakkas meie kotermann ehmunult mööda sadamat ringi jooksma. Ta oli nii ähmi täis, et ei teadnud enam üldse, mida teha. Esialgu tekkis tal niisugune mõte, et ehk on ta midagi sassi ajanud ja otsinud oma Birgittat valest kohast. Seepärast jooksis ta läbi terve sadama, kuid paraku oli see kõik asjata.
Birgittat polnud kusagil.
Siis hakkas Juko teisi kotermanne küsitlema. Ta päris neilt, et ega nemad ei tea midagi ilusast Birgittast, aga nood laiutasid ainult oma tillukesi käsi ega osanud midagi vastata.
Nüüd ei tahtnud Juko oma sõprade peale enam mõeldagi. Nüüd sai ta aru, et ilus Birgitta on mereröövlite kätte sattunud. Ja nüüd hakkas Jukol nii häbi, et ta oleks tahtnud maa alla vajuda. Oli ta ju oma lobisemishimu pärast unustanud kotermanni kõige pühama kohuse! Oma laeva valvamise. Ja õnnetus oligi käes.
Nüüd hakkas Juko oma laeva otsima. Ta otsustas Birgitta üles leida, ükskõik mis hinna eest. Nähku ta selleks siis ükskõik kui palju vaeva või mingu selleks ükskõik kui palju aega, aga ta lihtsalt peab oma laeva leidma.
Ning vaat siit meie lugu kotermann Jukost õigupoolest algabki.
Head lugemist.
JUKOL ON HIRMUS HÄBI
Kõik Juko paremad ja vajalikumad asjad olid jäänud Birgittale. Sinna oli jäänud tema taldrik ja tekk ja padi ja musttuhat pisiasja, mida ta oli kogunud merereisidelt kogu oma pika elu jooksul.
Sinna oli jäänud värvilisi teokarpe ja väike tükike elevandiluud ja haihammas ja veel nii mõndagi. Kõik need tarvilikud asjad ja mälestusesemed olid paigutatud pisikesse meremehekirstu, mida ta oma koiku all hoidis, nagu seda teevad ka kõik inimestest meremehed.
Ja nüüd oli see kõik siis läinud. Ta oli kõigest ilma. Jukole polnud jäänud midagi peale seljariiete ja nahkvööle kinnitatud pisikese pussnoa. Kogu tema varandus koosnes põlvini ulatuvatest hülgenahka saabastest, hülgenahksetest pükstest, adrurohelisest kampsunist, mis oli nii pikk, et ulatus isegi allapoole põlvi, süüdvestrist ja väikesest noast. Kõik muu oli jäänud Birgittale.
Aga see kõik oli tühiasi Birgitta kaotsimineku kõrval. Asju võib ju uuesti muretseda, aga kust saada omale uus kodu?
Kui Juko oli aru saanud, et Birgitta on tema lohakuse pärast röövitud, ronis ta siinsamas sadamas seisvate heeringatünnide taha peitu ja puhkes nutma. Tal oli nii häbi, et ta ei teadnud enam, mida teha. Tal oli nii häbi, et ta ei julgenud isegi teiste kotermannide juurde minna, et neilt nõu küsida. Nemad oleksid teda ehk kuidagi aidata osanud, aga ei, ta ei söandanud!
Juko ei tahtnud isegi mitte mõelda sellele, et ta mõnele ametivennale silma peaks vaatama. Kõik teised on ausad ja korralikud kotermannid. Just sellised, nagu nad olema peavadki, aga kes on tema? Mingisugune äbarik, kes on lasknud varastada oma laeva. Mingisugune äbarik, kes on unustanud kotermanni püha kohuse – oma laeva valvamise. Mingisugune äbarik, kes on teinud oma lohakusega häbi kõikidele maailma kotermannidele. Kuidas saakski ta neile otsa vaadata?
Ei! See ei tulnud kõne allagi.
Kui aus olla, siis ei julgenud Juko teiste poole enam