Kotermann Juko imeline reis läbi Eestimaa. Jaan Tangsoo
Читать онлайн книгу.
istus ja ahastas ta seal pikka aega. Võibolla kolm tundi, aga võibolla ka kuus. Aga võibolla nukrutses ja halises ta seal terve päeva.
Viimaks, pärast pikka arupidamist iseendaga jõudis ta otsusele, et peab Narva linnast lahkuma. Ta otsustas, et hakkab oma ilusat Birgittat igalt poolt otsima, sadamatest ja mererandadest. Kusagil peab see laev ju ometi olema. Ta teadis, et Narva saabudes olid laeval nii joogivesi kui ka toit peaaegu otsas ja kusagil peavad need pagana röövlid oma varude täiendamiseks ometi peatuma.
Peale selle ei tahtnud ta Narvas olla ka seepärast, et siin oli liiga palju tuttavaid kotermanne. Tema sõpru ja tuttavaid, kes kõik on temast seni lugu pidanud, aga nüüd…! Kuidas saab pidada lugu kotermannist, kes on lasknud varastada oma laeva!
Ei. Siia ilusasse kivilinna jäämine ei tulnud kõne allagi. Kindlasti teadsid selle aja peale juba kõik teisedki kotermannid, millega Juko hakkama on saanud. Ta ei tahtnud nendega kohtuda. Mitte ühegagi neist.
Seepärast tahtiski ta siit linnast põgeneda, nii ruttu, kui vähegi võimalik.
Tal oli häbi.
Varsti saabus õhtu ning seejärel öö. Peagi valitses kõikjal nii läbitungimatu pimedus, et inimesed ei näinud näppugi suhu pista. Õnneks ei kehtinud see aga Juko puhul. Kotermannidel on nimelt niisugune imepärane võime, et nad näevad ka pimedas. Nad näevad ka kõige pilkasemas pimeduses niisama hästi kui päevavalges, ja kui tarvis, siis isegi võibolla paremini.
Kotermannid lihtsalt on niisugused kummalised mehikesed.
Öine nägemisvõime on neil nagu kassidel.
Nüüd, kui öö oli saabunud ja kõik teised kotermannid oma laevadele läinud, polnud enam seda hirmu, et ta neist kellegagi ninapidi kokku võib juhtuda. Nüüd julges Juko heeringatünnide tagant välja tulla ja sadamas pisut ringi vaadata.
Tal oli nimelt niisugune plaan tekkinud, et ta võtab kätte ja ronib salaja mõnele laevale ning sõidab siis tollega siit kurjast linnast minema.
Ta kõndis sadamas tükk aega ringi, enne kui sobiva laeva leidis. Siis hüppas ta vette, ujus laeva juurde ja ronis mööda ankruketti laeva pardale. See oli suur ja uhke sõjalaev. Kolmemastiline, ja tema külgedel oli terve rida suurtükiluuke.
Jõudnud laevale, hakkas ta kohe kohta otsima, kuhu ennast ära peita. Kõigepealt inimeste, aga muidugi ka selle laeva kotermanni eest. Ta polnud põrmugi huvitatud sellest, et keegi tema laevalolekust teada saaks.
Viimaks, pärast pikka otsimist, leidis ta enese jaoks ka sobiva peiduurka. See oli köierull laeva ahtris, selle sisse oli ennast hea ära peita. Vaat sinna ta roniski.
Jukol polnud õrna aimugi, kuhu see laev minema hakkab. Missugusesse linna või sadamasse või missugusele maale. Aga sellest kõigest polnud midagi. Peaasi, et ta ainult merele läheks, ja siis on kõik korras. Merelt ei pääse laev kuhugi ja meri oli ju lõppude lõpuks ka ainsaks kohaks, kust tal oli lootust oma Birgittat leida.
Ainult et kust?
VÕITLUS EBAJALAGA
Varsti jäi Juko magama. Eelmine päev oli olnud tema jaoks nii raske ja väsitav, et ta ei saanud seal köierulli sees lesides õieti ise ka aru, kuidas tal silmad kinni vajusid. Nii ei pannudki ta tähele, kuidas laev varahommikul purjed tõstis ja siis aegamisi teekonda alustas.
Juko oli kõigest üleelatust nii väsinud ja tal oli nii hea uni, et ta magas kohe mitu head tundi.
Äkitselt ärkas ta hirmsa lärmi ja lõugamise peale. Juko avas silmad ja tundis kohe, et midagi on sündimas. Laev õõtsus ja kolises mis hirmus ning meremehed selle pardal kisasid, nagu jaksasid. Oli puhkenud maru…
Õigupoolest oli aga asi nii, et tegemist polnudki hariliku tormiga, mis vahel laevu kimbutab. Laevale oli keset Soome lahte hoopis kuri Tuulispask kallale tunginud. Tuulispasal oli plaan see suur laev uputada või siis kuhugi rannamadalikule ajada, et siis kõik laeva trümmides peituvad aarded ja varandused endale võtta.
Midagi ei ole teha. Tuulispasad lihtsalt on niisugused. Kurjad ja täis õelust. Nad on meremeeste kõige hirmsamad vaenlased, sest nad lähenevad laevadele vaikselt ja vargsi ja siis äkki tulevad maruhoona kallale. Nad on niimoodi uputanud juba lugematuid laevu.
Paljud inimesed arvavad, et Tuulispasa näol on tegemist lihtsalt tugeva keeristormiga, aga tegelikult pole asi hoopiski nii. Tormimaru on Tuulispasa kõrval tühiasi.
Tuulispask on tegelikult niisugune kuri inimene, kes on oma hinge Vanapaganale müünud ja temaga mestis. Niisugune mestisolek tähendab seda, et see inimene oskab ennast Tuulispasaks muundada ja siis igasugu halbu asju teha. Mõnikord nimetatakse neid ka Ebajalgadeks.
Nii liiguvadki nad siis tormihoogudena ringi ning rikuvad inimeste vara ja asju. Mõnikord tõstavad majadel katuseid pealt ja vahel pilluvad laiali heinakuhjasid ja rukkisaadusid. Kõige hirmsamad on nad siiski aga merel, kui nad mõnele laevale äkitselt kallale tungivad. Kõige hullem on veel see, et inimesed ei oska nende vastu tavaliselt midagi ette võtta. Maa peal ehk veel, aga merel on asi päris hull. Nad pillutavad seal laevu niisuguse hooga, et meremehed ei suuda püstigi seista. Kuidas sa seisadki, kui laev su all õõtsub ja õõtsub, kaldub kord siiapoole, kord sinnapoole.
Ainsad kes merel möllavate Ebajalgade vastu midagi ette oskavad võtta, on kotermannid.
Laev kõikus ja õõtsus, nagises igast tapist. Varsti hakkas ka trümmist hirmsat kolinat kostma, sest seal paiknevad veevaadid hakkasid siia-sinna veerema. Ühest trümmi seinast teise, ja niisuguse hooga, et nii mõnigi neist läks katki. Varsti raksus isegi laeva keskmine mast ja langes siis hirmsa mürinaga alla.
Häda, suur häda oli vallanud meremehi.
Juko, kes nüüd oma peiduurkaks valitud köiepuntrast välja oli roninud, vaatas seda kõike murelikult pealt. Ta ei saanud aru, milles on asi? Miks pole kusagil näha selle laeva kotermanni? Miks ta juba ometi nähtavale ei ilmu ja selle hirmsa kurjuse vastu võitlusse ei astu. See on ju tema kohus!
Kas ta siis tõesti ei näe, et laeva meeskond on hädas ja karjub appi! Laev on ju lõppude lõpuks hukkumas, minemas põhja või purunemas rusudeks, aga kotermanni pole kusagil. Milles on asi?
Viimaks ilmus laeva päriskotermann siiski nähtavale. Ja nüüd sai ka Juko aru, et miks teda nii kaua näha polnud. Selle laeva haldjas oli nii noor, et näis lausa poisikesena. Tal polnud veel õiget habetki ette kasvanud. Paistis, et see noor kotermann ei teagi, kuidas üks õige laevahaldjas niisugusel puhul käituma peab.
Ta oli omadega täitsa läbi. Tal oli selle suure õõtsumise peale vist isegi süda pahaks läinud, sest ta oksendas mis hirmus ja oli näost roheline nagu kapsauss. Või õigemini – nagu Juko adruvärvi kampsun. Uskumatu lugu, aga see noor kotermannihakatis näis olevat merehaigeks jäänud. Niisugust asja nägi Juko nüüd küll esimest korda, kuigi ta oli oma pika elu jooksul näinud nii mõndagi.
Kuidas on see üldse võimalik, et üks kotermann jääb merehaigeks?
Ei. See ei mahtunud talle pähe.
Laev aga sai ühe matsu teise järel. Marutuul ja lained paiskasid inimesi ikka ja jälle üle parda ja siis sai Juko aru, et ta peab ise selle tigeda Ebajalaga võitlusse asuma. Muidu pole ilusast laevast varsti enam midagi järel.
Üks laev, uhke Birgitta, juba oli tema südametunnistusel. Ei. Ta lihtsalt pidi midagi ette võtma. Muidu pole ta kotermann ega miskit.
Ta hüppas köierullist välja, surus oma väikesed jalad tugevasti vastu maad ja hüüdis:
„Vaata siiapoole!”
Ebajalg ehmus sellest hüüdest ja vaatas Juko poole. Samas haaras Juko vöölt oma väikese pussnoa ja viskas selle tuulepöörisesse. See on ainuke võimalus, kuidas Tuulispasale aru pähe panna, kuidas teda ehmatada või siis põgenema sundida, ja seda nõksu teavad kõik maailma kotermannid. Vanasti teadsid seda ka inimesed, aga nüüdseks on enamik neist selle iidse tarkuse lihtsalt ära unustanud.
Tuulispaska tuleb visata