Kotermann Juko imeline reis läbi Eestimaa. Jaan Tangsoo
Читать онлайн книгу.
kuid tänu Juko tarkusele päästetud.
Nüüd ei jõudnud laeva päriskotermann enam ära kiita abilist, kes oli ootamatult välja ilmunud ja talle appi tõtanud. Ta langes Jukole kaela ja kukkus teda kallistama. Ta embas teda oma väikeste kätega nii kõvasti, kui vähegi suutis ja kui ta siis meie kotermannile näkku vaatas ning aru sai, et tegemist on kuulsa Jukoga, siis puhkes ta suurest rõõmust nutma.
Ta nuuksus ja nuutsus tükk aega, aga niipea kui ta ennast väheke kogunud oli, kutsus ta Juko enese juurde külla. Nad läksid laeva ahtris olevasse peiduurkasse, kus oli laevahaldja kodu.
Jukol oli peitumineku üle hea meel. Tal polnud mingit tahtmist inimeste pilgu alla sattuda. Meremehed hakkasid parasjagu laevalaelt rususid koristama ja seal korda looma ning Juko ei tahtnud, et nad teda näeksid.
Ma vist juba kõnelesin kusagil eespool, et kotermannid on hästi häbelikud tegelased. Kusjuures iseäranis häbelikud on nad siis, kui neil on õnnestunud midagi head teha. Kas või näiteks meremehi aidata.
Kotermannid arvavad nimelt sedasi, et iga heategu peab saladuseks jääma.
JUKO KOHTUB HEADE KALLASPAPPIDEGA
Mõni tund hiljem jõudis tigeda Ebajala käes kannatanud laev Toolse sadamasse. Laev püsis küll vee peal, aga vajas põhjalikku remonti. Tuulispask oli ta nii ära lõhkunud, et oli õieti lausa ime, et ta polnud veel põhja läinud.
Kõik purjed olid räbalaiks. Laeva mastidest keskmine, see kõige võimsam, hoopistükkis kadunud. Trümmides loksus vesi ja kõik, mis seal oli, oli segi nagu puder ja kapsad.
Kõige hullem lugu oli aga laeva külgedega. Nimelt oli tegemist sõjalaevaga, aga sõjalaeval on palju suurtükke, mis on nii suured ja rasked, et nende liigutamiseks on tarvis mitut meest. Ja kui juba need raudsed kahurid tormi ajal lahti pääsevad, siis lõhuvad ja purustavad nad eneste ümber kõik pilbasteks.
Just niimoodi sel korral juhtunud oligi.
Suur ja vägev on Toolse kivikants! Rasketest raudkividest müürid tõusevad kõrgele ja neid on näha juba kaugelt. Linnus asub merre ulatuval kitsal neemel ja ta ehitati selleks, et mereröövlitele hirmu nahka ajada.
Ammustel aegadel oli mereröövleid siinkandis palju. Nende rüüsteretkede all kannatas kogu ümbruskond. Tihtipeale käisid nad rüüstamas ja laastamas Toolse sadamat. Vahel käidi mürgeldamas ka ümberkaudsetes külades. Nii ei jäänudki siinsetel suurhärradel viimaks muud üle, kui ehitada sadama külje alla ja mereröövlite hirmuks üks hirmuäratav kindlus.
Nüüd pole siinsel rahval enam tarvis mereröövleid karta. Vähemalt sadam ja lähedalasuvad külad on kaitstud. Linnuse ülakorrusele on paigutatud vägevad kahurid, mis suudavad juba kauge maa tagant lasta põhja iga vaenuliku laeva.
Sadam ise on siinsamas linnuse lähedal, päris selle külje all. Ta pole küll nii suur ja vägev kui Narva sadam, ent asja ajab ära sellegipoolest. Ka kaugelt tulnud laevad peatuvad siin tihtipeale, et täiendada oma vee- või toiduvarusid. Niisamuti on see sadam koduks ka paljudele kalalaevadele, mille omanikud on siitkandist pärit.
Niipea kui Ebajala poolt rüüstatud sõjalaev sadamasse oli jõudnud ja oma rasked ankrud põhja lasknud, jättis Juko uue sõbraga hüvasti ning lahkus laevalt. Nimelt oli tal tekkinud mõte või õigemini lootus, et ehk leiab ta siit sadamast oma Birgitta.
Kahjuks ei olnud sadamas Birgittast mitte jälgegi. Oli palju igasuguseid laevu, küll suuremaid, küll väiksemaid, aga Birgittat polnud kusagil. Siis otsis Juko üles sadamas seisvate laevade kotermannid ja päris neilt, et ega nemad pole midagi kuulnud ilusast Birgittast, aga ka nemad polnud seda laeva näinud. Keegi ei osanud Jukot tema hädas aidata.
Juko hakkas seepeale jällegi nutma. Ta oli nii väga lootnud… Oli siia sadamasse tulles unistanud, et leiab siit oma kodu üles, aga kõik läks jällegi luhta. Ta läks tönnides ja oma väikeste rusikatega silmi hõõrudes piki merekallast. Teda ei huvitanud miski. Ta ei vaadanud isegi seda, et kuhu ta astub või kuhu ta läheb. Nii ei pannud ta oma ahastuses tähelegi, kuidas ta ühtäkki kallaspappide juurde oli jõudnud.
Kallaspappide ametiks on edasi-tagasi mööda randa käia ja merd silmas pidada. Asjassepühendamatuile võib tunduda, et need inimesed ei teegi mitte midagi. Longivad ainult randapidi ringi ja looderdavad, nii nagu jaksavad, aga niimoodi arvajad ei tea asjast tuhkagi. Tegelikult on see väga tähtis ja vastutusrikas amet.
Ega nad seal siis niisama ja ajaviiteks ringi ei longi. Sel ringikõndimisel ja mere vahtimisel on põhjus ka. Nimelt peavad kallaspapid merel kogu aja silma peal. Nende ülesandeks on räimeparvede otsimine. Nii kui nad kusagil kaugel meres mõnd päikese käes helklevat räimeparve näevad, tõttavad nad kohe kaluritele asjast teatama.
Kallaspapid on kalurite silmadeks. Ilma nendeta teeksid kalurid merel võibolla tühja tööd või magaksid mõne suure räimeparve maha. Aga tänu kallaspappide teravatele silmadele niisugust asja juba ei juhtu. Seepärast ongi nii, et seda ametit saavad pidada vaid niisugused mehed, kel on hästi hea nägemine. Nad peavad nägema kaugele ja selgesti.
Ja üks asi on veel, mida kallaspapid silmas peavad pidama. Nad peavad hoiatama inimesi, kui nähtavale on ilmunud mõni võõras laev. Iial ei või ju teada, kes niisuguse laevaga tulemas on. Ettevaatus pole kunagi kurjast. Äkki on tulemas mereröövlid!
„Näe, missugune vahva mehike meile külla on tulnud,” hüüdis üks kallaspapp, kui Juko neile juba päris lähedale oli jõudnud.
„Oi! See on ju kotermann,” ütles teine.
Kolmas kallaspapp, teistest tunduvalt noorem, aga sülitas põlastavalt: „Phähh! Mis kotermann see sihuke on, kel oma laevagi pole.”
Kuuldes neid häbistavaid sõnu, hakkas Juko veelgi valjemini nutma. Tal oli nii häbi, et ta oleks tahtnud maa alla vajuda. Öeldu oli ju jumala õige! Mis kotermann ta sihukene on, kui tal laevagi pole, kui ta selle ära on lasknud varastada. Juko keeras otsa ringi ja tahtis suurest häbist plehku pista, aga tal ei lastud seda teha. Üks kallaspappidest, hallihabemeline vanamees, võttis tal kampsunisabast kinni ja tiris enda juurde.
„Oota nüüd, väikemees. Ära jookse kuhugi. Me ei tee sulle paha.”
Öelnud need sõnad, võttis ta kotermanni tugevasti kahe kämbla vahele ja tõstis oma põlvele.
„Noh, väikemees. Räägi nüüd onudele kõik ilusti ära. Mis sinuga juhtunud on, et sa siin sedasi tönnid?”
Juko löristas nina ega saanud sõnagi suust. Tal oli nii häbi. Ta ei julgenud nende inimeste poole isegi vaadata. Ta oli täiesti kindel, et kui ta neile tõtt räägib, siis hakkavad nad tema üle naerma. Või siis hoopis teda põlgama. Võibolla kihutavad eneste juurest hoopis minema.
„Meie kõikidega on elus igasuguseid halbu asju juhtunud,” ütles vanamees, mõtlikult oma halli habet silitades. „Aga usu mind! Kui sa neist asjust kellelegi räägid, siis hakkab sul palju kergem.”
„Te hakkate naerma,” pomises Juko nina luristades.
„Miks sa arvad, et me ühe kotermanni õnnetuse üle naerma hakkame?”
„Ma ei tea, aga mul on nii häbi…”
„Hea küll. Viska see häbi minema ja kõnele meile oma lugu ära.”
Ja siis võttis Juko julguse kokku ja kõneleski kallaspappidele oma loo ära. Ta rääkis, kuidas ta lohakas oli olnud ja oma ilusa Birgitta ära lasknud varastada ja kuidas ta oma laeva nüüd taga on otsimas ja veel palju muudki…
Lõpuks purskas ta uuesti nutma.
Huvitav küll, aga inimesed ei hakanudki Juko sõnu kuuldes naerma. Hoopis vastupidi. Nad muutusid tõsisteks ja isegi murelikeks. Kui Juko oli lõpetanud, siis vaikisid nad tükk aega. Lõpuks ütles kõige noorem kallaspapp:
„See on tõesti üks hirmus lugu, kui üks väike kotermann oma laevast ilma jääb.”
Seejärel tundsid kallaspapid muret, et kas Juko täna midagi söönud on? Jukol endal