ANU. Aja-, sõja- ja armastuslugu Eestimaal. Lutz Dettmann
Читать онлайн книгу.
teineteisele veel kord õlale. Siis hüppasin trammi trepiastmele. Dieter lehvitas mulle veel kaua järele.
Meie taaskohtumiseni kulus aga aastaid.
Uue semestri alguseni jäi veel hulk aega. Saksamaa oli minust nii kaugel! Ei mingit kandade kokkulöömist, mitte mingeid valjuhäälseid kõnesid, ei mingeid hurraahüüdeid. Siin oli kõik nii rahulik, näis, et inimesed ei tunneta närvilisust ega ole hirmul.
Vähemalt jäi mulle toona niisugune mulje. Vanatädi hoolitses minu eest endiselt nii hästi kui vähegi oskas, kuid oli taas pöördunud oma tavapärase elurütmi juurde.
Igal reedel tippis ta oma nõtkuvatel jalgadel Vene tänavale, et telegraafis loteriipilet ära anda.
Nädalavahetusel toimunud loosimine oli põhjus, miks tädi esmaspäeval tavaliselt veelgi enam värisevate kätega ajalehe haaras ning taas nii hirmsasti vihastas, et see võis teda igal esmaspäeval lausa haua äärele viia. Tädi Alwine oli rahumeelne inimene, ta suutis uuesti rahuneda, kuulutas, et ei mängi enam eluilmaski ja tõttas järgmisel reedel jälle telegraafi, nii kõik viimased nelikümmend aastat. Veel kunagi polnud ta sentigi võitnud.
Reede oli tädi jaoks püha. Sel päeval kogunesid tema koju sõpruskonna veel elus olevad daamid, et bridži mängida. Aastate jooksul oli mõlemast soost skati- või bridžimängijatest saanud pelgalt naistest koosnev seltskond. Mehed jätkasid skatiga taevaisa selja taga, daamid mängisid vapralt endisi positsioone hoides. Nende seltskonna vältimiseks käisin kontserdil või Kadriorus jalutamas.
Kui koju jõudsin, olid daamid just lahkunud. Läksin köögist klaasiga vett tooma ja leidsin tädi suure söögilaua tagant.
Ta osutas ühele toolidest, veidi kõheldes võtsin istet.
„Tädi, mis juhtus?”
„Midagi, mu poiss, mitte midagi.”
Tädi köhatas.
„Tädi Alwine, sind vaevab midagi.”
Võtsin vanaproua käest kinni.
„Mis tähendab: vaevab? Christoph, tunnen end ülearusena. Sain sellest täna õhtul erilise selgusega aru. Sa oleksid pidanud neid vanamutte nägema. Tühised, veretud, lupjunud. Ja mina pole sugugi parem. Mida on mul elult oodata? Abikaasa on surnud. Mida ma näinud olen? Revolutsiooni, sõdu, millel ma ei suuda enam vahet teha, nüüd praegust aega. Mis saab edasi? Tunnen end nii ebakindlalt. Passi järgi olen sakslane, ehkki elame siin juba sajandeid. Eesti on minu kodumaa, aga ma mõtlen ja räägin saksa keeles, kas see teeb minust sakslase? Kas sa arvad, et olen sellepärast eestlane, et oskan eesti keelt? Ei, mu poiss.” Tädi koputas nimetissõrmega otsaesisele. „Kuni mõtlen saksa keeles, ei saa minust ealeski eestlast.”
„Tädi, sa ei pea ju eesti keeles mõtlema. Jää selliseks, nagu oled. Te ei saa ennast enam ringi teha. Te kasvasite nii üles, niiviisi teid õpetati. Uuel ajal on ka eeliseid. Kas sa pead eestlasi endiselt päevilisteks?”
„Christoph!” tädi hääl muutus energiliseks. „Ma pole eestlasi kunagi päevilisteks pidanud. Aga nad on juba kord eestlased ja meie sakslased. Lapsena mängisin koos eesti lastega, oskasin nende ja nemad minu keelt. Vaatamata sellele oli meie vahel nagu mingi nähtamatu sein. Ma ei oskagi sulle täna enam kirjeldada, milline tunne see oli. Mäletan seda tunnet veel praegugi. See pole kuhugi kadunud.”
Tädi vaatas mind oma vanade silmadega, nägin seal hämmeldust.
„Tead, ka siis kui kass sünnib hobusetallis, saab temast kass ja mitte hobune.”
Kui tädi käest kinni võtsin, ehmatasin, sest käsi oli nii külm.
„Tädi, see tunne ei jäta sind, sest sa oled nii vana. Aga noored nii ei mõtle.”
„Arvad või? Aga miks nad siis kodumaa maha jätavad?”
Tädi vastas ise oma küsimusele: „Nad arvavad, et seal on keegi, kes teed näitab. Ma ei salli Hitlerit. Ta näitab noortele vale teed. Ma ei oska seda seletada, aga ma tunnen seda.”
„See tee viib surma, väidab isa.”
„Palvetagem, et tal poleks õigus.”
Tädi jäi vait.
„Aitab tänaseks, kell on juba palju.”
Tädi lõi sõrmenukkide laksudes vastu lauda ja ajas end püsti. Uksel pöördus ta minu poole.
„Christoph, klaasid jäävad lauale. Homme tuleb Signe koristama. Muuseas, ma maksan talle selle eest.”
Nüüd oli tädi hääl range.
Hommikul ärgates leidsin eest koristatud võõrastetoa. Hommikusöök juba ootas. Tundus, et vanatädi oli välja läinud. Köögist kostis heleda naisehääle eestikeelset laulmist.
Imestasin, sest seni oli tädi eestlasest passija Signe korteris alati tumma varjuna askeldanud, lahkudes niksu teinud ja vaevukuuldavalt „danke” öeldes head aega jätnud, kui vanatädi talle majapidamistööde eest viiekroonise pihku surus.
Puruneva taldriku klirinale järgnes karjatus ja sellele vandumine: „Kurat!”
Minu ette ilmus välkuvate silmadega väikesekasvuline naine, käed kittelpõlle külgedele surutud.
„Küll ma alles ehmatasin!”
Naise silmad aga naersid. Ta pööras kannal ringi ja kadus kööki, et sealt kohe prügikühvli ja harjaga tagasi tulla.
„Ma ju oleksin pidanud aimama,” pahandas ta endaga, „et olete juba üleval. Teie, sakslased, olete alati juba varakult jalgel, kuigi meie, eestlased, samuti.”
Naine vaatas mulle põrandal kükitades otsa. Ta rääkis väga hästi saksa keelt, ehkki pehme eesti aktsendiga.
„Vabandage, palun, unustasin ennast esitleda. Olen Signe õde. Ta on kodus, lamab kõhuhädaga voodis. Olen tal külas. Muidu elan Hiiumaal, teate küll, Dagöl. Täna olen õele niisiis abiks. Ja teie olete Christoph?”
Enne kui jõudsin sõnagi lausuda, jõudis naine jätkata:
„Noh, kes siis veel. Teie vanatädi rääkis mulle teist ja palus öelda, et läks Kluge & Ströhmi raamatupoodi kuuromaani järele.”
Teel kööki jõudis naisterahvas teatada:
„Ka mina suudan natuke saksa keeles lugeda. Aga raamatud on kole kallid. Saan Anult tema koolivihikuid…” Ja uks naise selja taga langes lukku.
Hommik oli korteris alanud tormiliselt. Niisugune jutuvada sellisel kellaajal oli harjumatu. Aga oma harjumusi pidin ma kiiresti muutma.
Sest Riina, nagu ta end päev hiljem tutvustas, tuli tädi koduabiliseks ka järgnevatel päevadel. Polnud tal meie juures suurt midagi teha. Tädi Alwine, kes hoidis tavaliselt uute tuttavatega distantsi, avas naisele oma südame. Nii muutus Riina kiiresti vaat et tema seltsidaamiks. Värske tuul lõi vanatädi range päevakava segamini, algul vastupuigelnud tädi haaras peagi Riina raugematu hea tuju.
Naine meeldis ka mulle ja vahel saatsin elavaloomulist Riinat teel õe juurde, et uurida, kuidas edeneb kõhugripist tervenemine. Tegelikult oli see vaid ettekääne, et Riinaga juttu ajada.
Ta oli nagu ajaleht, vahendas linna vana ja uut keelepeksu, jutustas Eesti päevapoliitikast, et seejärel analüüsida Saksa poliitikat ja meeleolusid Briti ülemkojas. Stalinit ta ei sallinud, kuid Hitlerile sai osaks tema veelgi karmim kriitika. Riinale oli minu poliitiline meelestatus teada, seetõttu ei varjanudki ta, et umbusaldab Saksamaad.
„Hitlerit ei saa usaldada. Ükskord müüb ta meid veel venelastele maha.”
Murelikkusele vaatamata oli Riina aktsent nii vahva, et kui tal oleks tulnud matusekõnet pidada, oleks see kõigi näkku naeratuse toonud. Mind pani see naine imestama.
Ülikoolis polnud ta käinud, saarel oli tal vaevalt võimalust haritud inimestega kokku puutuda, kuid tütre kooliraamatute ja taltsutamatu uudishimu najal oli ta omandanud tähelepanuväärse teadmistepagasi.
Kui ta oli meie ühistel jalutuskäikudel mind uudistega üle valanud, oli minu