ANU. Aja-, sõja- ja armastuslugu Eestimaal. Lutz Dettmann
Читать онлайн книгу.
uute aegade eest. Reval ujus aegade meres.
Seisime mõnda aega vaikides teineteise kõrval. Päev oli palav. Isegi lähedal asuv meri ei kandnud meieni jahutavat tuulehõngu. Naaldusime rinnatisele, olime siin vaid kahekesi. Olin siin üleval korduvalt viibinud, kuid täna, vana mehe seltsis, tunnetasin selle linna ilu lausa füüsiliselt. Sel hetkel armastasin ma Tallinna. Lõpuks katkestas härra Scheel vaikuse: „Vaadake hoolega meie vana Revalit. Söövitage see vaatepilt igaveseks mällu. Nii kaunina ei näe te seda enam kunagi. Eelolevatel aastatel muutub siin nii mõndagi. Esimesed haavad on juba löödud ja armidki näha. Taanlased ja sakslased kavandasid selle linna ja valitsesid seda. Eestlaste osaks oli linna ehitada. Nüüd on endised allaheidetud valitsejad.”
„Aga te elasite ka teineteise kõrval. Sakslased tegid ka head.”
Vanahärra turtsatas.
„Muidugi mõista, sakslased ja eestlased elasid ka koos ja käsikäes. Kõik polnud ju rüütlid. Loomulikult tegutsesid siin sakslastest õpetajad, pastorid ja teadlased. Me tungisime sellele maale kallale ja vallutasime selle, pöörasime eestlased ristiusku. Kuigi see on meie kodumaa, on eestlaste õigused siin vanemad. Kui suudame vanadest varjudest üle hüpata, on meil ühine tulevik. Mina aktsepteerin oma uut rolli. Olen eestimaalane, Eesti kodakondsusega sakslane, ma pole ei härrasrahva ega härrasrassi esindaja, nagu teie juures väidetakse. Mul on minu väikese maa tuleviku pärast hirm. Vaadake selle maa võimsaid naabreid. Kes me oleme Venemaa jaoks? Või Saksamaa silmis? Ja meie all pean silmas nii eestlasi kui ka sakslasi. Ka meie, sakslased, armastame seda maad. Uskuge mind, tulevik tekitab minus kõhedust.”
Mehe häälest kostis saatusele allaandmise noote. Härra Scheel raputas pead.
„Oh, Christoph, andke mulle andeks! Mina oma vanainimese targutustega! Rikun teie suvepäeva veel ära. Tõepoolest, vabandage mind!”
Tahtsin midagi vastata, kuid Toomkiriku kell hakkas lööma. Minu vestluskaaslane võpatas.
„Oh, pean koju minema. Minia hakkab pahandama, kui jään lõunasöögile hiljaks. Sellisel juhul ei tunne ta halastust.”
Härra Scheel ulatas mulle käe.
„Elage hästi, Christoph. Tervitage minu poolt isa. Tean, et tulete siia tagasi. Ärge sellega liiga kaua viivitage.”
Üle vanahärra näo valgus naeratus.
„Ma tahaksin veel hetke koos teiega nautida vaadet vanalinnale.”
Tundsin korraks tema käe tugevat pigistust. Oleksin sel hetkel tahtnud nii palju öelda, kinnitada, et vestlused temaga olid nii huvitavad, lubada, et kirjutan talle. Kuid ma ei saanud sõnagi suust. Rüütli tänava nurgal tõstis ta veel kord, justkui hüvastijätu märgiks jalutuskeppi, ja oligi kadunud. Kohtumisest ajendatud meeleliigutusest üle saamata seisin veel mõne minuti madala müüri ääres ja vaatasin vanalinna poole.
Tallinna sadamat ei saanud võrrelda Hamburgi või Antwerpeni sadamaga, kuhu hiljem sattusin. Kuid võttis siiski veidi aega, kuni leidsin kai, mille ääres seisis Koidula. Riina oli rääkinud, et laev kannab surnud vennanaise nime. Pärast venna lesestumist elas Riina koos tütrega lastetu venna majas. Oma maja müügist saadud rahaga õnnestus Riinal osa abikaasa võlgadest tagasi maksta. Tema hooleks oli nüüd majapidamine, sest vend Arno oli sageli merel. Mõned kroonid lisaraha teenis naine Suuremõisa majapidamiskooli kokana.
Koidula oli üks neist moodsatest rannasõidulaevadest, mis mandri ja saarte vahel kaupa vedasid. Meeskond valmistus merele minekuks. Riina, seljas meresõiduks sobiv soe jope, naaldus üle reelingu ja lehvitas mulle.
„Christoph, tule juba! Roni trapist üles! Kavatseme otsad anda!”
Erutusest hõikas ta seda eesti keeles.
Tema kõrval seisis tõelise meremehe kehastus. Suust piibu võtnud, kavatses ta õe juttu tõlkima hakata, kuid jõudsin temast ette ja vastasin eesti keeles. Arnole tuli see üllatusena.
„Noh, siis pole midagi seletada,” hüüdis ta mulle, naeratas sõbralikult ja torkas piibu tagasi hammaste vahele.
Niipea kui olin astmetest üles jõudnud, alustas laeva väikesearvuline meeskond kõigi ühiseid jõupingutusi nõudvat otste andmist.
Tundsin, et pealtvaatajaid siin ei vajata ja läksin Riinaga ahtritekile. Minu juttu kohtumisest vana Scheeliga kuulas ta vaid poole kõrvaga. Laev liikuma saada oli tema jaoks palju huvitavam.
Lõpuks jätsin naise rahule, toetasin selja vastu kajutiseina ja vaatlesin linna panoraami, mida nägin täna juba teist korda.
Vaade merelt oli hoopis teistsugune. Toompea müüritiselt vaadates jättis linn kõikevalitseva, peene mulje. Merelt paistis Tallinn nii väike.
Tundus nagu sirutuks linn vee läheduse järele, justkui vajaks ta vett nagu õhku, et elada. Vana Reval poleks mereta olnud kunagi nii kaunis.
Ainult tänu merele arenes kaubandus, üle vee tuli rikkus, aga ka surm ja hukatus.
Ka uueaegne Tallinn vajas toimimiseks merd. Sadam oli endiselt linna süda. Sadamata jääks linn kängu.
Aegamööda hakkas linn silmapiiri taha kaduma. Riina oli minu kõrvale seisma jäänud. Ka tema vaikis ja nautis ainulaadset vaatepilti. Heitsin naisele pilgu, meretuul rebis tema pearätti. Riina haaras kinni räti ühest nurgast, vaatas mulle otsa ja naeratas. Tema päevitunud näos mänglesid kurrud, lausa veesinistest silmadest õhkus soojust. Oleksin tahtnud midagi ilusat öelda, sest sel hetkel meeldis ta mulle väga. Justkui mu mõtteid lugedes raputas Riina vaid pead. Vaatasime uuesti linna merre vajuvat panoraami. Meie juurde tuli Riina vend.
„Kas meie Tallinn pole imeilus?”
Arno ei oodanudki, et vastaksime.
„Olgu, töö tahab tegemist, härra Scheerenberg. Kohtume õhtusöögilauas. Räägiksime omavahel ehk saksa keelt. Pidage end minu külaliseks.”
Püüdsin vastu vaielda, kuid kapten katkestas mind: „Teie olete minu külaline. Ülesõidu eest ei taha ma mingit raha. Saarele kutsus teid Riina. Ilmselt meeldite talle, sest vastasel korral poleks ta seda teinud.”
Arno embas korraks õde.
„Ole ikka, tüdruk, selle pärast ei pruugi nüüd küll punastada.”
„Niisiis, te olete minu külaline!”
Arno naeratas kavalalt.
„Noh, ja kaasmaalased oleme samuti, peaaegu, eriti kui arvestada, et räägite nii hästi eesti keelt.”
Ja Arno kadus kaptenisillale.
Viimase kolme nädalaga olin kapteni emakeeles teinud tõepoolest edusamme. Meenusid sõnad, mille olin aastatega unustanud. Kõikjal minu ümber räägiti eesti keelt, mulle esitati eestikeelseid küsimusi, lugesin selles keeles. Keel tuli minu juurde kiiresti tagasi, nagu oleks kogu aeg kusagil läheduses oodanud.
Riina jättis mind tekile üksi, tema jaoks puhus liiga vali tuul. Asusin laevaga tutvuma. Pardal oli saarele viimiseks mõeldud tagasihoidlik last: jalgrattad, suhkur, sool, rehvid, pruugitud kaubad.
Laeva ahtris seisis kudumismasin manufaktuuri tarvis. Oma asjad olin tillukesse kajutisse viinud.
Öö tuli veeta laeva pardal. Mul oli just kavas korstna varjus raamatut lugeda, kui kuulsin minust allpool kahe mehe juttu.
„Nägid seda harksaba, kelle vana pardale võttis?”
Vastusest ei saanud ma aru, sest küsija vestluskaaslane rääkis liiga vaikselt.
„Mingi sakslase, nagu vaateaknalt maha astunu, räägib eesti keeltki. Kindlasti parunivõsuke. Kavatseb saarel puhkust veeta, esivanemate jälgi ajada. Jätised sellised, peaks talle rääkima, kuidas meie vanad nende eest küürutasid. Nüüd räägivad meie keelt ja mängivad omast arust eestlasi.”
Teine mees pomises midagi. Siis jäi vaikseks. Ilmselt liikusid mehed edasi. Kui tõrjuvalt oli mehe hääl kõlanud! Ta vihkas mind, enne kui oli minuga tuttavakski saanud. Ma polnud talle midagi halba teinud. Ma polnud parun.
Minu esiisad olid kirikuõpetajad,