ANU. Aja-, sõja- ja armastuslugu Eestimaal. Lutz Dettmann
Читать онлайн книгу.
peaaegu oleksin käpuli käinud. Tuba, kus pidin järgmistel nädalatel elama, korvas kõik. Voodi, vana kummut, väike seinariiul raamatute jaoks. Peaaegu nagu mungakongi sisustus. Kuid tuba oli avar ja sealt viis uks palkonile, mis asus veranda katusel.
Tõstsin asjad kummutisahtlitesse, asetasin raamatud riiulile. Väikesest uksest pääses pööningule, kus oli vana kila-kola.
Õues valitses endiselt õhtuhämarus, mida ma polnud Saksamaal veel kunagi näinud. Tundus, nagu oleks keegi õhtu läbi seepiafiltri filmilindile jäädvustanud. Astusin palkonile. Pleekaed piirnes ilmatu suure õunaaiaga. Väljas oli endiselt soe, kuid peatänavani ulatuvatelt aasadelt tõusis niiskus. Ritsikad ei lasknud ennast sellest häirida. Nagu dirigendi taktikepist juhituna vaikisid nad korraks, et siis ühtlases tempos jätkata.
Neelasin endasse ligineva öö meeleolusid. Küla peatänaval möödus majast vaevukuuldavalt vanker, mille ees astus hobune laisalt Käina poole.
Minuni ulatus kaugusest ilmselt üksildase hobuse hirnatus. Tundsin vajadust üles otsida Riina, ma ei tahtnud enam üksi olla, maailm oli minust korraga ääretult kaugel, see muutis mind melanhoolseks, mul hakkas lausa hirm.
Külatänav, suvise idülli kuliss, oli inimtühi, näitlejad olid juba lavalt lahkunud. Elumajad ja aidad seisid tihedalt üksteise kõrval, sissesõiduteed sarnanesid nagu kaks tilka vett. Naabertalu ja sealne elumaja sarnanesid maamajadega, erinedes kapteni elamisest. Kui õuele astusin, hakkas koer haukuma.
Keset õue kasvas igivana pärn, tüve ümber oli ehitatud pink. Kostis tüdruku kõkerdamist. Lähemale astudes nägin, et keegi istub puukrooni all. Hämarus mähkis näod endasse.
Tundsin ebakindlust, teadmata, kas olen ikka teretulnud. Lõpuks astusin lähemale. Tüdruk puhkes uuesti naerma, siis märgati mind. Mind kõnetas mehehääl. Tutvustasin ennast.
„Ahaa, suvitaja.”
Noor mees tõusis püsti, ta oli minuga umbes ühevanune, pikka kasvu, blond ja poisiohtu näoga. Noormees naeratas.
„Indrek Brügman.”
Ulatades mulle kätt, vaatas Indrek mind uurivalt. „Arvan, et läheme vist kohe sina peale. Niisiis, Indrek. Oleme ilmselt ühevanused.”
Mind üllatas noormehe sõbralikkus. Ütlesin oma nime. Vahepeal tõusis pingilt ka tütarlaps.
„Mina olen Tiina. Riina rääkis sinust. Ta on majas. Anna talle veel veidi aega emaga olla. Neil on palju rääkimist.”
„Indrek, teeme aias lõket. Muidu söövad sääsed meid päris ära.” Tiina haaras Indrekul käest ja vaatas seejuures mulle otsa.
„Kas tuled ka? Räägi, miks sa eesti keelt oskad?”
Indrek naeratas. Nad hakkasid käsikäes aida ja elumaja vahelist jalgrada mööda minema. Tüdruk itsitas ja Indrek pani käe ümber tema piha. Kui istet võtsime, suutsin veel vaid nende tumedaid kujusid eristada, sest vahepeal oli üle küla laskunud öö. Majast kostis Riina naeru, siis kuulsin võõrast naisehäält. Oli täna vast päev!
Kui Indrek kepiga tuld torkis, kerkisid õhku sädemed. Aeg oli ammu üle südaöö. Nägu hõõgus, aga selg külmetas. Kuid ma ei tahtnud püsti tõusta. Indrek ja Tiina istusid minu vastas, lõkendav tuleleek valgustas pimeduses nende nägusid. Nüüd paistis noormees Tiinast noorem, igatahes kiitsakam. Nad oleksid võinud õde-venda olla. Nende näod olid kitsad, juuksed blondid, ihuliikmed pikad ja sihvakad. Mind võlus paar, kes oli mind tervitanud nagu sõpra. Nende kahe noore inimese sundimatu vastuvõtt pühkis minu ujeduse nagu käega. Neil oli palju küsimusi. Rääkisin neile oma vanematest, tädi Alwinest ja vanast pankurist. Indreku isa oli Käinas kirikuõpetaja, ta armastas seda maad. Indrek kasvas üles kakskeelsena. Ka Tiina rääkis endast.
Nende kahe silmis olin midagi saadikutaolist, sest minu käest tahtsid nad Saksamaa kohta kõike välja uurida. Minu vanemate Tallinnast lahkumisest ei suutnud nad aru saada. Püüdsin küll seletada, aga tundsin, et ei mõistnud seda sammu ka ise. Vaatasime vaikides tulle, Tiina ja Indrek tihedasti teineteise embuses. Homme, tegelikult juba täna ennelõunal, pidi Tiina nädalaks mandrile sõitma. Meie kohal kummus suveöö. Idas võis aimata hommiku saabumist. Läks jahedaks. Indrek tõmbas Tiina enda vastu. Tõusin tasakesi püsti.
Indrek tõstis pilgu, kinkis mulle naeratuse ja noogutas peaaegu märkamatult. Tiina silmad olid suletud.
Kaste tegi jalad märjaks. Külatänaval kuuvalguses helendav kruus krigises mu jalge all. Kusagil haugatas koer, kaugusest vastati talle. Aeg takerdus oma kulgu. Silmapilguks nägin kosmosest, kuidas maakera pöörleb. Seal olid minu manner, Läänemeri ja saar, ülevalt vaadates nii kohutavalt tillukesed. Sealt oli näha kolme inimest, kes istusid väikese lõkke ääres.
Verandauks oli poikvel. Keerasin veel korra ringi ja hingasin kopsudesse niisket ööõhku. Siis läksin järsust trepist üles.
Heitsin voodile ja vahtisin puitlakke. Kuulsin allkorruselt Riina tasast norskamist. Uni ei tahtnud kuidagi tulla.
Indrek. Näen teda vaimusilmas veel tänagi enda ees seismas.
Tema peaaegu veesiniseid silmi, mis tundusid kitsas poisiohtu näos liiga suurtena. Lühikesi heledaid juukseid, mis Indreku noorele eale vaatamata juba hõrenesid, turritades igasse ilmakaarde nagu kõrretüükad põllul.
Ülemäära suured silmad ja hele hääl reetsid toona teatavat ebakindlust. Kui hiljem uuesti kohtusime, oli ebalus Indreku pilgus asendunud kindlameelsuse ja nõudlikkusega. Endiselt nooruslik hääl oli omandanud karmima kõla. Kuid esmakohtumise ajal oli Indrek ikka veidi kohmetu nagu poisike, kellele täiskasvanud esitasid alailma liiga kõrgeid nõudmisi.
Koostasin endale Hiiumaal viibimiseks range ajakava. Kui varavalges tõusnud Riina oli köögist kadunud, läksin alla pruukosti võtma, seejärel haarasin raamatud ja istusin vanade viljapuude varju õppima. Riina polnud sugugi rahul, et ma ei istunud hommikusöögilauas koos temaga, sest ta armastas lobiseda ja üksinda oli seda raske teha. Tema vend oli endiselt Kärdlas. Päevad olid pikad. Istusime Indrekuga hilisõhtuni maja ees ja ajasime juttu. Neil päevil tunnistasin eneselegi üllatusena, et peaaegu inimtühi Hiiumaa lummab mind, linnainimest, üha enam.
Käes oli südasuvi. Kitsilt vilja andev põllumaa paakus praguliseks, aasad tõmbusid pruunikaskollaseks. Ahtrate põldude ja karmi eluga harjunud talumehed vandusid. Kurat! Seda vandesõna kuulsin õhtuti naabrite pärna all istudes sageli, kui päevatööst kokkuvõtet tehti. Hoidusin meeste juttu sekkumast, ent ka Moka rahvas polnud just paljusõnaline.
Istuti koos, suitsetati paberossi või popsutati piipu. Niisugune kokkukuuluvustunne oli mulle, sakslasele, võõras. Saksamaal vaatas igaüks ise, kuidas hakkama sai, ehkki pidevalt pasundati ühest rahvast, ühest riigist ja ühest meelest. Milline sõnakõlksutamine! Olin sellest nädalaid puhanud.
Saar polnud loodud maaharijate jaoks. Siin oli kalapüük a ja o. Kuid sageli ei piisanud toimetulemiseks püütud kalast ja nii hariti põllulappi, peeti lehmi või kitsi.
Riina rääkis, et nii kuuma suve ta ei mäletagi.
Lähimale asulale, Käinale tegin kiiresti ringi peale. Siin oli postimaja, kool ja pastoraat. Hiljem pidi Anust saama siinse kooli õpetaja. Tütarlaps oli nagu vaim, kes heljus majas ringi, olles pea alati naabrite kõneaineks. Anu oli Tiina sõbranna, ta meeldis ka Indrekule. Iga naaber tegi temast juttu või siis uuris, millal tüdruk kodumaile tuleb. Ka mina olin tulvil ootust. Mis imekuju see küll on, kes ühel päeval uksele ilmub?
Moka oli nii väike koht, et kahe päeva pärast teadsin siin iga inimest. Riina oli teinud head eeltööd. Esimesel õhtul andis ta kõigile minu saabumisest teada. Mind teretati, uuriti, kuid jäädi seejuures vaoshoituks. Kui võtsin eesti keeles jutu üles, hakkas jää sulama. Minu rahvuskaaslased said neis juttudes sageli kätte oma jao. Sõimata ei saanudki otseselt sakslased, vaid mõisnikud, kelle sajanditepikkune ülbus põhjustas sügavat pahameelt. Korra püüdsin kaasmaalasi kaitsta, kuid kohe sain kuulda, et olen alles liiga noor ja mitte mingi saks ning vahetati teemat.
Indrek õppis Tartu ülikoolis. Ka tema kasutas koolivaheaega õppimiseks.
Vaatamata sellele