ANU. Aja-, sõja- ja armastuslugu Eestimaal. Lutz Dettmann
Читать онлайн книгу.
Indrek osutas taludele, huvipakkuvatele teetähistele või vanadele puudele, jutustades talude peremeestest kõikvõimalikke lugusid. Ta oli nagu rändleksikon, õigem oleks öelda pedaaliv leksikon, kellel oli ühe käega vehkides vahel üsna keeruline jalgratast teel hoida. Nii mõnigi kord puhkesin naerma, Indrek ühes minuga. Noormehe ülekeev energia vaibus vaid Tiinast rääkides. Siis katkes tema jutuvada korraks, nagu püüaks ta neiu nägu silme ette manada.
Reedel, kui olin saarel veetnud vaid neli päeva, mis tundusid nelja nädalana, sõitsime Indrekuga Kassari poolsaarele.
Kui jõudsime üle kitsukese tammi poolsaarele, võttis meid vastu värskendav meretuul. Mõõtmatud kõrkjaväljad kiikusid nagu lained. Veesilmad kubisesid metspartidest, kes valjuhäälselt prääksudes üle vee tõttasid, et lendu tõusta, õhus kaar teha ja tagasi vette maanduda. Inimesi polnud aga ühtki. See oli maailma mahajäetuim paik!
Möödunud aastatel olid Kassarisse suvekodu rajanud mitmed loomeinimesed.
Indrek tahtis mulle tutvustada Aino Kallast15, kirjanikku, kelle nime olin Saksamaalgi kuulma juhtunud. Olin veidi elevil, kui keerasime väikese puust elumaja ette. Kahjuks polnud kirjanikku kodus ja Indrek pani ette, et võiksime Sääretirpi sõita. Ta hakkas minu ees väntama. Pruunikspõlenud naha alt joonistusid selgelt kõõlused. Kitsuke rada viis vanade kadakate vahelt justkui mitte kusagile. Kiviklibusel pinnasel sai vaid aeglaselt edasi liikuda. Päike põletas, ritsikad siristasid, läbi õhu sööstsid randtiirud. Tundsin sõõrmeis mere lähedust.
Sõitsime vaikides.
Näis, et inimtühjus võttis Indrekugi sõnatuks. Teerada ahenes ja muutus kivisemaks. Lõpuks jõudsime väikesele lagendikule.
„Oleme kohe kohal. Siit edasi rattaga ei saa.” Minu teejuht osutas kitsukesele jalgrajale, mis vonkles põldmarjapõõsaste ja kidura kadakavideriku vahel. „Seda mööda jõuame neeme tippu. Maanina on viimases otsas vaid poole meetri laiune. See on Anu meelispaik. Kui ta peaks seda sulle näitama, siis peab ta sind sõbraks. Kõigi teiste eest hoiab ta kohta salajas. Ehkki Sääretirpi teavad kõik.”
Indrek puhkes naerma ja pühkis käega üle higist märja otsmiku.
„Jäta ratas siia. Seda ei tule keegi varastama. Tahan sulle midagi näidata.”
Indrek kahlas läbi värvi-leetpõõsaste ja vajutas alla kadakate oksi. Meie ees laius meri. Olin vaatepildist vapustatud.
Heleda kiviklibuga kaetud kaldariba sukeldus merre. Siin-seal klammerdusid üksteisesse kadakad, et sel kombel justkui merre vajumist vältida.
Pruunikaskollased meri-kuldsamblikud sirutusid kruusast. Igavesti tuult trotsivatel madalatel põõsastel leegitsesid punased marjad.
Veepiiri lähedal olid veerised väiksemad ja mereveest peaaegu valgeks uhutud. Veest kikitavatel valgetel rändrahnudel kükitasid kajakaparved.
Meri oli siia moodustanud lahesopi. Lahe vastaskaldal kõrgus tumeroheline rannamets, veepiiril kasvasid ungad, tuultest kõveraks painutatud puud. Maanina ulatus kaugele merre ja moodustas veel ühe suurema lahesopi. Sõnades kirjeldamatu rannapanoraami kohal kaardus sügavsinine üksikute pilveribadega taevavõlv. Niisugune vaade võttis hingetuks. See oli lummav vaatepilt. Seisime mõnda aega vaikides. Siis vaatasime nagu käsu peale teineteisele otsa.
„Vapustav!”
Minu hääl oli kähe. Indrek naeratas.
„Sul on õigus, Christoph. Nüüdsest tunned vajadust ikka ja jälle siia tagasi tulla. Tahad sa seda või mitte! Sa lihtsalt ei saa teisiti. Sellepärast ma sulle seda kohta näitasingi.”
Kui rataste juurde tagasi jõudsime, istus minu ratta sadulal hiigelsuur vesikiil. Mulle avanenud vaade, veinipunane jalgratas heledal kruusal, sadulale tardunud kiil – nüüd kui nelikümmend aastat hiljem sellest kirjutan, on see pilt minu silme ees nii elav, et võiksin üksikasjalikult kirjeldada kiili sinakashallilt läikivat tiibade soonestikku.
Tunnen mere lõhna. Sellest suvepäevast alates samastub soolane merelõhn tillukese poolsaare kivise pinna lõhnaga.
Aitab!
Lükkasime jalgrattaid käekõrval. Indrek juhatas mind mööda peaaegu kinnikasvanud teed mööda Sääretirbi teisele küljele.
Siis pöördus ta minu poole.
„Nüüd läheme meie alalisse ujumispaika. Võta seda kui tunnustust. Seda kohta teavad vaid vähesed. Käime Tiinaga siin sageli. Me pole siin veel kunagi ühtki inimest kohanud.”
Indrek naeris.
„Siin saad kannid segamatult punaseks põletada.”
Seejärel nentis Indrek pigem endale kui mulle: „Oleks tore, kui Tiina ja Anu kaasas oleksid.”
Ja lisas minu poole pöördudes: „Siis jääksid kannikad muidugi põletamata!”
„Ära plära! Küll ma sulle vees näitan!”
Näis, et Indrek ei kuulegi mind, sest oli juba kahe suure rändrahnu vahele kadunud. Kadakatihnik lõppes ootamatult, et anda teed rannale. Jätsime rattad kus see ja teine ning lippasime mere poole. Veest lihvitud päikesekuum kruus põletas taldu. Indrek jooksis vaikides minu ees. Mehekõrgused rahnud moodustasid sügavale vette ulatuva loodusliku kaldatammi. Meie lähenemist märgates tõusid kriisates õhku kajakad. Ronisime rahnudevahelisest kitsast pilust läbi ja meie ees avanes lahesopp. Siin kasvasid kadakad kuni liivaga kaetud kitsukese kaldaribani.
Indrek säras.
„Siit ei leia meid keegi. Siin valitseb rahu ja vaikus, kui mõne kajaka karjatus välja arvata. Muud ei midagi. Ideaalne koht, et ujuda ja õppida.”
Laotasime kaasavõetud tekid merest vannilaadseks uhutud hiiglasliku rändrahnu varju. Indrek pühendus kohe õppimisele. Minul polnud selleks vähimatki lusti, tahtsin vette.
Jalad vajusid randa uhutud adrusse, millest tõusis õhku kärbseparv. Nina kõrvetas läppunud soolane lõhn, mis kiiresti hajus.
Heitsin ennast Läänemere selgesse ja kargesse vette. Ujusin kaldast hoogsate tõmmetega kaugemale. Armastasin merd lapsest saadik. Kui elasime Tallinnas, käisid isa ja ema meiega Kadriorus või Maarjamäel. Sealsed rannad olid suurepärased. Sel ajal kui ema vanavanematega rannapromenaadil jalutas, oli isa minu ja õega vees. Ema oli pärast iga kord rahulolematu, kuna olime tema arvates liiga kauaks vette jäänud.
Lasin ennast lainetel kanda. Minu kohal oli üleni sinine taevas. Meri oli peegelsile, vaikust katkestas vaid kajakate kriiskamine. Vaatasin kalda poole. Piki kaldaäärt kulges kadakaviirg. Kas Mecklenburgis üldse oligi niisugust täiesti rahulikku ja inimtühja paika? Sulgesin silmad ja sukeldusin vee alla. Kajakate hüüded kostsid kumedalt minuni. Ühtäkki tundsin vee jahedust, tõusin pinnale ja ujusin aeglaselt kaldale.
Jõllitasin juba terve igaviku anatoomiaõpiku avatud lehekülge. Täna polnud pea üldse valmis midagi omaks võtma. Indrek oli selja vastu kivi toetanud ja luges süvenenult oma konspekti. Kuid näis, et ka temal ei tahtnud õppimine sugugi edeneda. Ikka ja jälle libistas ta sõrmed läbi heledate juuste. Siis tõstis ta meeleheitest tulvil pilgu.
„Neetud keemia. Susi seda söögu!”
„Järsku oskan mina sind aidata? Natuke aimu peaks mul olema.”
Indrek lõi käega.
„Ah, ära pane mu hädaldamist tähele. Aga – aitäh. Kuid pean sellega ise toime tulema.”
Panin õpiku kõrvale.
„Kuidas seal Tartus on ka, kui ei pea just tuupima? Teil pole asjad kindlasti mitte nii poliitilised nagu meil Rostockis: rahvussotsidest kamraadide kokkutulekud, NS-tudengite16 üritused, kui jätad nende ühikatesse kolimata, sõimatakse sind põhimõttelagedaks tüübiks. Minu pärast võivad nad seenele sõita. Kogu see poliitiline tram-tararam jätab mind külmaks.”
Indrek lõi konspekti kaaned kokku.
„Ei. Meil pole asi nii hull. Meil on korporatsioonid veel
Aino Kallas – sünd 02.08.1878 Viiburi lähistel Kiiskiläs, surn 09.11.1956 Helsingis, soome-eesti kirjanik ja luuletaja.