ANU. Aja-, sõja- ja armastuslugu Eestimaal. Lutz Dettmann
Читать онлайн книгу.
Nautisin täiel rinnal rahu, tundsin looduse lähedust.
Mootorimürin ja auto käiguvahetuseaegsed jonksatused peaaegu ei jõudnudki minuni. Mustkatteta teelt kerkis valge lubjatolm ja jättis meist maha justkui suitsupilve. Minu silme ees laiusid aasad.
Lehmad lamasid õhtupäikeses ja mäletsesid omasoodu. Päike rippus kitsa peaaegu läbipaistva pilveriba taga ja kattis taeva veripunaste värvidega.
Telefonipostide üle minu näo libisevad varjud oleksid maastiku nagu üksikuteks filmikaadriteks jaganud.
Riina kallutas end autoaknast välja ja hüüdis midagi. Tuul kandis öeldu eemale. Puhkesin õlgu kehitades naerma, Riina lõi käega ja mina vajusin uuesti kastide vahele. Siis hakkas teed palistama allee, meist libisesid mööda üksikud heledad majad, valjult kaagutades tõusis lendu kana, aia ääres seisev mees lehvitas tervituseks. Mind silmanud, näis ta endaga aru pidavat, kes see veel on? Siis möödusime heleda krohviga kaetud kirikust. Puude vahel terendas mõisa suur härrastemaja. Ilmselt olime Suuremõisas.
Punased kelpkatused näisid verevas õhtutaevas justkui põlema süttinud. Taas laiusid mõlemal pool teed aasad. Taamal märkasin üksildast talumajapidamist.
Masajad palkmajad ujusid roheluses. Ei ühtki inimhäält, vaid mootorimüra ja lüpsmist ootava lehma ammumine. Muidu – vaikus.
Lehmadega karjamaa, ketis pull. Valge tolm langes kõigele nagu jahu. Minu kohal paistis päikese soe valgus. Ikka veel täitis mind kirjeldamatu õnnetunne.
Anu. Milline ta välja näeb? Miks see tüdruk mind nii väga huvitab? Need nädalad olid üldse kummalised. Nagu tundedki selle maa vastu, mille olin jõudnud peaaegu unustada.
Vanatädi või baltisakslastest vanahärrad. Need olid inimesed, kelle vastu poleks ma Saksamaal tundnud vähimatki huvi. Marsisammu-, loosungi- ja karjumisvaba rahu. Vanaisalikult mõjuv jõukuseni jõudmata maa näis justkui biidermaierlikkusest esilekerkinu. Selle maa auahneid plaane ja energiat tulvil kodanikud tundusid nii noored.
Olin õnnelik! Mulle poleks toona pähegi tulnud, et siinne rahu on juba surivoodile kantud.
Auto pidurdas äkki järsult. Hõõrusin parajasti valutavat käsivart, kui veokasti astmele ilmus juht asja uurima.
„Kas kõik on korras? Oled veel ühes tükis?”
Taas libises mehe käsi läbi tihedate mustade juuste. Ta hakkas naerma, osutas käega ettepoole ja kadus kabiini.
Üle tee jalutas suur lambakari. Teeserval passis neid vaid üks karjakoer, kes saatis lambaid valvsa pilguga.
Sõit läks edasi. Päike oli peaaegu looja läinud, kuid ikka veel oli valgusel ainulaadne värvus. Siin, linnast väljas, kus silmapiir oli mõõtmatu, näis kesköisel päikesel olevat hoopis rohkem jõudu kui Tallinnas.
Auto aeglustas käiku. Kummardusin kabiini kohale. Mulle paiskus näkku tuul, mis sundis tolmu unustama. Jõudsime teeristi. Loojuva päikese puna valgustas suurema küla esimesi maju. Taas olid need väikeste akendega, aja kulgu trotsivate põllukivivundamentidega, vanadusest hõbedaseks tõmbunud rookatustega palkmajad. Nende taga kõrgus sihvakas kirikutorn. Paremat kätt oli ühesuunaline kitsuke maantee. Põõsarea ees paistsid heinasaod, ketti pandud kits. Mootor torises ja jorises. Lausa teosammul keerasime suurelt teelt paremale. Mõnesaja meetri pärast jõudsime talumajapidamiseni, õuel seisid vanad palkaidad. Ilmselt olime Mokasse jõudnud.
Opel jäi seisma kolmanda talu sissesõidutee otsas. Sirutasin ihuliikmeid, kloppisin maha tolmu ja hüppasin maha.
„Christoph, jõudsimegi kohale!”
Minu ees seisis Riina. Tema silmad särasid nagu väikesel lapsel. Siis haaras ta minu kohvri.
„Tule juba, anna teed, Enak sõidab Käina, kirikuõpetajale asju viima.”
Autojuht lehvitas aknast ja tolmupilve mattunud masin kadus teeristi taha. Riina tõttas maja suunas. Mina seisin, kohver ja portfell käes, teeotsal ja vaatasin ringi. Päike oli vahepeal loojunud, kuid sellele vaatamata täitis õhku ähmane valgus, mis muutis külatänava ja üksildased majad veelgi üksildasemaks. Mind valdas kummaline meeleolu. Oleksin justkui ebareaalsuse, tegelikkuse ja väljamõeldu vahele sattunud.
Oli suveõhtu. Maakoha hämarusse uppunud maju ümbritsev vaikus oli kuidagi võõrastav.
Majade värvitud puuseinad, vanadelt katustelt väljasirutuvad korstnad, palkidest aidad ja lehmalaudad, aedade pikavarrelised suvelilled ja inimtühi vaikus – kõik jättis Turgenevi jutustustes kirjeldatud paiga mulje. Ka laevakapteni maja õu oli nagu kuliss.
Näis, et siin puhkab aeg tõttamisest. Võtsin kotid.
Kui vana aida ja puukuuri vahelt maja poole suundusin, sööstsid minust mööda räästapääsukesed.
Õue palistas hekk. Selle taga algasid peenraread. Hämarusele vaatamata oli näha lopsakates värvides kassinaereid ja päevalilli. Riina oli jõudnud majja lipsata. Panin kotid verandatrepile maha ja otsustasin krundi üle vaadata. Kapteni maja polnud sugugi talupoeglik nagu teised tänavaäärsed majad.
Katuseharjal lehvis Eesti lipp.
Kujutades ette, kuidas Riina vend seal üleval lippu heiskab, pidin tahtmatult naeratama. Tema jaoks oli ilmselt tegemist akrobaatilise vägitükiga. Kuulsin Riinat oma nime hõikavat.
Veranda, kust pääses majja, oli täidetud kapteni toodud asjadega. Ukse vahelt ilmus Riina pea: „Tule juba, Christoph, tahan sulle maja näidata!”
Naine haaras mul käest ja temast õhkus niisugust õhinat, nagu kavatseks ta mingit varandust demonstreerida. Astusin väikesesse esikusse.
Riina osutas ülakorrusele viivale järsule trepile: „Sa hakkad seal üleval magama. Ärklikorrus on välja ehitamata. Lastele polnud määratud siia majja sündida.”
Naise häälde tekkis hetkeks kurb alatoon. Seejärel Riina naeratas. „Noh, ehk kunagi siiski. Kindlasti,” lisas ta, nagu enda sõnadele kinnitust otsides.
„Võid asjad pärast üles viia.”
Riina avas ukse. Astusin tuppa. Minu pilk langes klaverile.
„Anu oskab mängida.”
Esimest korda nägin mustast raudplekist ahju, mis seisis peaaegu igas majas. Väike diivan, raamaturiiulid. Tahtsin nende ette seisma jääda, aga Riina tiris mind edasi.
„Pärast vaatad,” ütles Riina ja osutas uksele: „See on Anu tuba. Sinna me ei lähe. Talle ei meeldi kui seal ilma temata käiakse. Köök on siin.”
Näis, et maja tutvustades Riina lausa pakatas uhkusest. Seina ääres laiutas söega köetav ahi. Keset kööki oli hiigelsuur söögilaud.
Suured aknad avanesid aeda. Hämarusele vaatamata paistsid kätte kassinaerid, päevalilled, pastelsetes toonides floksid. Aias seisis väike mesitaru, mesilaste maandumisplatsi aset täitev laud oli erkkollaseks värvitud. Juba kiirustas Riina edasi.
„See on Arno magamistuba. See minu oma. Selle kõrval on talikemmerg. Suviti käiakse aianurgas seisvas peldikus. Kahe augu üle ei maksa imestada, vahel istub Arno seal koos oma külalisega ja arutab maailma asju.”
Surusin maha muige. Siis läksime tagasi esikusse. Ma ei saanud üldse rahu.
„Elutuba.”
Riina avas justkui kabeli ukse. Olin keeletu. Tuba oli nagu muuseum.
Siia oli maailmamerel seilanud kapten välja pannud kaasatoodud asjad. Seintel rippusid odad, pildid laevadest, fotod senitundmatute maastikega, merekaardid. Iga vaba koht oli täidetud. Laeni ulatuvatel raamaturiiulitel olid atlased, raamatud, karbid, kastikesed, kellad, mereteemalised kuldselt sätendavad noad ja kahvlid.
Vaid kaminasimss oli peaaegu tühi. Riina oli mu pilku jälginud.
„Minu vennanaine Koidula.”
Riina vaikis hetke.
„Kui sa vaid teaksid, kui tihti pean siin tolmu pühkima! Nagu muud teha polekski. Kuid vend ei taha sellest kremplist loobuda.”
„Nii,