ANU. Aja-, sõja- ja armastuslugu Eestimaal. Lutz Dettmann
Читать онлайн книгу.
jutt oli värvikas ja kui suur toidukott ei seganud, võttis ta sõnade kinnituseks ka käed appi. See, et mina oleksin võinud kotti tassida, ei tulnud Riina meelest kõne allagi.
Tundsin Revalit nüüdseks nagu oma vestitaskut. Mul oli igavavõitu, vajaka jäi suhtlemisest omaealistega. Linna ilu takistas õppimast, kuigi pidin vaheajal üsna palju materjali läbi töötama. Suhted vanatädiga kippusid kiiva kiskuma. Olime lihtsalt liiga erinevad, nii vanuse kui ka iseloomu poolest. Kui esimestel nädalatel oli tema hoolitsus olnud meeldiv, siis nüüd muutus see järjest enam koormavaks. Tädi vaated tundusid mulle osaliselt mõistetamatutena ja me tülitsesime järjest sagedamini. Pärast kokkupõrkeid oli mul temast kahju, kui ta söögilaua taga istudes laudlina narmaid silus.
Kodurahu huvides andsin alailma järele. Ent sellegipoolest: midagi oli tarvis ette võtta. Ma ei tahtnud mingil juhul enne vaheaja lõppu Saksamaale naasta.
See pidi olema ilmselt kolmandal Eesti-nädalal. Ehkki Riina tee viis turule, saatis ta mind natuke. Tädi oli rääkinud, et Mustpeade majas saavad kokku ka noored baltisakslased. Turukott kaenla all, tippis Riina oma väikestel jalgadel minu kõrval. Seljas oli tal üks neist erksavärvilistest suvekleitidest, mille tütar oli talle õmmelnud. See pidi küll üks imelaps olema, kellest ema niisuguses vaimustuses oli. Tütar tahtis saada saksa keele õpetajaks, aga juba praegu andis ta külakoolis tunde, kui õpetaja haigeks jäi. Kõik poisid pidid tal kannul käima, aga tütar muudkui õppivat, et võimalikult hästi kooli lõpetada. Miks tütar just saksa keelt tudeeris, polnud emale selge. Saksa keelt räägitavat üha vähem. Riina rõhutas seda mitu korda.
Täna polnud naine nii jutukas kui tavaliselt, tundsin, et tal on midagi südamel, ent ma ei küsinud midagi, oli selge, et ta teeb sellest ise juttu. Mul oli õigus.
Me polnud veel üle turuplatsigi jõudnud, kui ta mind vaatama jäi.
„Christoph!”
Olime vahepeal sinatama hakanud.
„Ma tean, et sa ei saa tädiga enam eriti hästi läbi. Sul on igav, eks ole?”
Vastust ära ootamata jätkas Riina:
„Tead, esmaspäeval sõidan ma tagasi Hiiumaale. Majapidamine ootab. Ma ei saa naabrinaisel lasta igavesti pudulojuseid sööta. Ehkki on koolivaheaeg, pean mõisas süüa tegema. Mõned tüdrukud on kõigele vaatamata kohal.”
Muigasin. Pudulojused. See oli üks Riinale omaseid sõnu. Ta tähistas sellega koera, paari kassi, kukke ja nelja kana.
„Mis sa arvad, ehk tuled külla? Saar on imeilus. Saad rahu, võid õppida. Järgmisel laupäeval tuleb ka Anu koju. Saad temaga saksa keeles rääkida. Anul on kindlasti hea meel. Jutustab sulle eesti keeles, mida vaja. Nii on see teile vastastikku kasulik. Nägus on ta ka. Küll sa alles imestad. Noh, ja kui hakkad koju sõitma, oled veel mõne päeva tädi juures. Siis on ka tema rahul.”
Riina kallutas oma ümara pea viltu nagu kana.
Tema ettepanek tuli mulle teatava üllatusena.
„Noh, mis sa arvad?”
„Ja sinu mees?” püüdsin välja selgitada. „Mida tema ütleb, kui ma ühtäkki teie ukse taga seisan?”
Riina puhkes naerma.
„Kurat! Minu mees, kuule, kas ma siis ei rääkinud, et ta minema tõmbas? Otsib juba viisteist aastat venelaste juures oma taevariiki. – Va lakkekrants!” lisas naine hetk hiljem kumeda alatooniga.
„Mehed, poliitika ja viin. Millal on sellest enne head nahka tulnud, Christoph? Kõigepealt jõi ta talu maha, siis avastas taas oma kommunismi ja ühel hommikul oli ta läinud. Veerand aastat hiljem sain Leningradist postkaardi, et tal kõik korras, ehitab kommunismi ja toob selle Eestisse. Lasku käia, Christoph, lasku aga käia. Ootame pikisilmi. Ta on poolele külale võlgu. See kaabakas jäägu sinna, kus pipar kasvab! Kogu oma kommunismiga! Jättis tütre ja minu maha! Igavene kaabakas!” Riina väikesed silmad pildusid tuld.
Keerasime vaikides Pikale tänavale. Arutasin endamisi: miks mitte kutset vastu võtta? Peale vanatädi ei hoidnud mind siin keegi kinni. Reval oli läbi tudeeritud. Saarel saaks rahus õppida.
Muidugi huvitas mind ka Riina tütar. Kui ta oli pooltki nii ilus, kui ema väitis, oleksid saare külastamisel omad võlud. Mind ei oodanud kodus ükski tüdruk. Oli ju Ursel mind märtsis maha jätnud.
Jäin seisma. Teisel pool tänavat kõrgus Mustpeade maja viilkatus.
Riina vaatas mind ootusrikkalt.
„Kuidas siis jääb, Christoph?”
„Ma tulen, Riina. Küll ma selle tädile juba ära seletan.”
Minu sõnade peale puhkes naine naerma ja hõõrus käsi nagu pärast eduka tehingu sõlmimist.
„Tore-tore, Christoph,” kinnitas Riina ja näpistas mind käsivarrest, ehmus minu valust kõverduvat nägu nähes, silitas näpistatud kohta ja tõttas edasi turuhoone poole, korra seejuures tagasi vaadates.
Pärastlõuna ei toonud midagi uut. Mõned vanahärrad vahetasid minuga tähtsusetuid lauseid. Raamatukogu pakkus aga tõsist huvi. Kõrgete lagedega ruumid olid justkui kõduhõngu täis, mõned härrased, kes seal peamiselt Reichist pärit ajakirjade kohale kummardunult istusid, mõjusid ürgvanade ja ajatutena. Ma ei kohanud ainsatki nooremat inimest.
Nagu võiski arvata, ei möödunud õhtu pilvitult.
Kui ma oma otsusest teada andsin, tõmbusid tädi raugasõrmed rusikasse, algul sai oma osa Riina, siis võttis ta ette minu. Viimaks puhkes ta nutma.
Sel hetkel hakkas mul temast kahju, jõudsin oma otsust juba kahetseda, kui tädi mulle äkki pisaraid pühkides naeratas.
„Ah, Christoph, olen omadega päris segi. Peaksin tegelikult rõõmustama, et minu juures nii kaua vastu pidasid. Ma vana loll. Sõida muidugi Dagöle.
Tean, et tunned tüdruku vastu huvi. Aga luba, et enne vanemate juurde sõitmist tuled mulle veel korra külla. Ja tood seda saare head mett kaasa!”
Tädi nuuskas nina.
„Nii. Ja nüüd võtame ühe kirsinapsi. Oleksid võinud oma lahkumisest siiski veidi delikaatsemalt teatada.”
Vanatädi tippis tillukese sekretäri juurde. Taas tekkis mulje, nagu oleks ta minevikust minu juurde uhutud. Mind valdas hetkeks soov püsti tõusta ja vana daami emmata. Sel silmapilgul oli ta mulle nagu vanaema, keda mul ei avanenudki võimalust näha. Tädi heitlik loomus oli nii ettearvamatu. Kuid tema naeratusest, aga ka vihapurskest tundsin, et ta peab mind väga kalliks, ehkki tegelikult mind tundmata. Kui tädi lihvitud klaasist karahvini lauale tõstis, libises minu käsi üle vana naise põse. Tegin seda instinktiivselt ja ehmatasin, sest tädi Alwinet sundis puudutus võpatama. Tahtsin käe kiiresti tagasi tõmmata, kuid tädi haaras sellest ja pigistas mu sõrmi. Tundsin oma tundepuhangu pärast piinlikkust. Kuid ma ei näidanud seda välja.
„Christoph, saa minust aru. Sinu pere on siit nii kaugel. Kui pahameelt väljendan, näitab see vaid minu üksildust. Tunnen end nii üksikuna. Ehkki mul on kaardimänguseltskond, teater, raamatud, saksakeelsed jumalateenistused. Aga teie olete minu perekond. Siin pole enam kedagi. Sinuga veedetud päevad tähendavad mulle nii palju. Muidugi on siis raske hüvasti jätta.”
Tädi ei oodanud minult vastust. Mida ma oleksingi osanud öelda.
Istusime sel õhtul veel kaua üleval.
Vanatädi tõi lagedale vanad nahka köidetud fotoalbumid. Dagerrotüüpiad, seepiaga toonitatud pappfotod, millelt naeratasid fotograafile päikesevarjudega naised, jalutuskeppidega härrad ja paigale tardunud lapsed – nad libisesid minust mööda nagu ajast taganttõugatud karussellil.
Vanatädi lasi meie perekonnal vaimusilma eest mööduda. Ma ei mõistnud, mis minuga sel õhtul juhtus. Saksamaal poleks ma suutnud naerupursatusi alla suruda. Kuid selles vanaaegse mööbliga külalistetoas tundsin tänu paljudele fotodele ja vanatädi häälele, kuidas minu silme ees kangastuvad möödunud ajad.
Ka veerand sajandit hiljem oli tädi Alwine uhke,