ANU. Aja-, sõja- ja armastuslugu Eestimaal. Lutz Dettmann
Читать онлайн книгу.
ta pole paavst, ma ütlesin sulle seda juba korra, ehkki ka mul on tema kojutuleku üle hea meel.”
„Aga ta on minu tütar!” katkestas Riina venna jutu.
Kiri vanematele sai väga pikk.
3
Magasin öösel rahutult. Pööninguakna kohal käratsevad linnud ajasid mind mitu korda üles. Õues valitses hommikuhämarus. Rahutusest tagant tõugatud, astusin akna juurde, jahutasin otsmikku vastu aknaruutu surudes ja vaatasin üle aasade. Teeäärseid nõgusid katsid udusiilud. Metsa tagant kumas punast valgust. Üle õue lonkis Neegus. Koputasin aknaruudule, aga koer ei kuulnud. Otsisin uuesti teki alt sooja. Minu uni oli pinnapealne, unenäod läksid aina segasemaks, pigem tukkusin kui magasin. Siis kuulsin verandalt Riina häält, kes otsis pearätti, et Suuremõisa minna. Teda oodati seal kokaks. Seejärel võttis majas taas maad vaikus, aga mul ei tulnud enam und. Lõpuks otsustasin lugema hakata. Olin Tallinnas ostnud Fallada „Raudse Gustavi”. Mulle meeldis see kirjanik, tema raamatuid oli raske saada, neile ei tehtud peaaegu mingit reklaami ja letile jõudnud, kadusid nad sealt nagu soojad saiad. Kui Tallinnas Kluge & Ströhmi kaupluses raamatu avastasin, olin tõeliselt õnnelik.
Raatsinud tunni pärast raamatu käest panna, tatsasin kitsast trepist alla, et köögis pruukosti võtta. Ma ei arvestanud võimalusega, et võiksin Anuga kokku juhtuda. Avasin ukse. Aga seal ta istus köögilaua taga, käes leivakäär ja lehitses ajalehte. Ajalehe kohale kummardunud nägu rõhutas selle piklikkust ja tõi esile kõrged päikesest pruuniks põlenud põsesarnad. Pruntis huultega meelas suu ei jäänud mul märkamata, nagu ka õlekarva poolpikad juuksed, mille säbarust polnud ilmselt lihtne taltsutada. Siis tõstis Anu pilgu. Samal hetkel armusin temasse. Need silmad! See pilk! Neiu ilu poleks ma suutnud sõnadega kirjeldada. Kõigil oli olnud õigus. See oligi Anu! Imearmas nägu, loomulik siredus – mulle tõusis klomp kurku. Anu oli ilus! See võib kõlada kulunult, kuid niisugust tütarlast polnud ma veel ealeski kohanud. Tema ilu tuli tema hingest. Ülejäänud tüdrukud olid netid, see tüdruk oli ilus.
Ka täna, pärast nii paljusid aastaid, pean teda ilusaks. Ma ei suuda endiselt mõista, mida see imeilus tüdruk minus leidis. Minus, pikas, ülemäära suure ninaga loikamis. Lausa ime, et tema armastus mulle kuulus.
Anu uuris mind. Tema iiristes mängles sinine rohelisega. Niisuguseid väljendusrikkaid silmi nägin esimest korda. Üle neiu näo libises korraks naeratus. Tema põskedesse ilmusid lohukesed, et sealt kohe jälle kaduda. Ujeda käeliigutusega pühkis Anu üle kitsukese ninajuure.
„Teie olete ilmselt Christoph. Ema rääkis, et tulete meile suvitama.”
Ühes käes endiselt leivakäär, ulatas ta mulle teise käe.
„Mina olen Anu.”
Seisin nagu rumal poisiklutt, olin tema ilust rabatud ega suutnud sõnakestki kuuldavale tuua.
„Võtke rahumeeli istet. Keetsin natuke rohkem kohvi.”
Anu osutas pliidile.
„Kohv on pliidiraual.”
Tütarlapse hääles oli kuulda iroonilisevõitu alatooni. Lõpuks suutsin end enam-vähem koguda.
„Soovite ka?”
Sirutasin kannu Anu suunas.
„Aitäh.”
Neiu silmad võtsid mul põlved nõrgaks. Tal oli soe sügav pilk, tema silmade iiris näis sätendavat.
„Kas teid segab, et ma loen? Ma pole selleks terve nädala mahti saanud.” „Ei, ei.”
Anu naeratas. Siis pühendus ta uuesti lehelugemisele ja rüüpas vahetevahel lonksu kohvi.
Lõikasin leiba, võtsin välja või ja vorsti. Kuid mu nälg oli kadunud. Vaatlesin võlutult tütarlast. Tal oli seljas heledavärviline suvekleit, mis rõhutas päevitunud õlgu. Tema käsivarred olid peenikesed, ent mitte kõhnad. Oli näha, et kui vaja, suudavad need käed ka rasket tööd teha. Anu lehitses ajalehte. Tal olid pikad graatsilised sõrmed.
Korraga tõstis ta pilgu.
„Teil ei olegi kõht tühi?”
Taas tabas kõrv küsimuse iroonilise alatooni.
„On ikka, aga hommikuti ma suurt ei söö,” tõin kuuldavale, haarasin tassist ja sain ka ise aru, et nürimalt oli raske juttu jätkata. Püüdsin ihust ja hingest kohvi mitte lauale loksutada, sest mu käsi värises.
„Järsku ma segan? Võin ka ära minna. Pean niikuinii Käina minema.”
Tõmbasin kohvi kurku.
„Oh ei. Palun jääge. Te räägite väga hästi saksa keelt.”
Anu puhkes naerma.
„Mul on ju ikkagi plaanis kunagi lastele saksa keelt õpetada. Oleks kole küll, kui mina õpetajana ei oskaks korralikult rääkida. Ema ütles, et kasvasite Tallinnas ja räägite eesti keelt. Teate, tahaksin midagi paluda.”
Anu näole tekkis armas justkui paluv ilme.
„Kui me oleme omavahel, siis oleks mul hea meel, kui räägiksite minuga eesti keeles ja mina vastaksin saksa keeles. Sobib?”
See „sobib?” kõlas nagu väikese tüdruku palve. Sel hetkel olin valmis kõigega nõustuma. Kõige parema meelega räägin kogu päeva eesti keeles, kui vaid saan Anuga kahekesi olla, välgatas peas mõte.
„Muidugi, meeleldi. Nii õpin paremini eesti keelt rääkima. Niisiis – kokku lepitud!”
Kinkisin Anule oma säravaima naeratuse.
„Tore, sel juhul nägemist. Pean minema hakkama. Kas saame täna õhtul Tiina juures kokku? Indrek toob ta keskpäeval Emmastest koju. Poiss oli juba täna varahommikul ähmi täis. Tahtis teiega rääkida. Aga Saksamaal magatakse ilmselt kaua. Ühesõnaga – õhtuni.”
Naeratus libises üle Anu näo ja jäi silmapilguks lohukestesse pidama. Anu tõusis laua tagant ja tõttas köögiukse juurde. Pöörasin ennast kähku ringi. Kleidi ääre alt paistsid sihvakad pruunikspõlenud sääred. See tüdruk oli iludus. Olin kõrvuni armunud!
„Nägemiseni!”
Ja läinud ta oligi.
Veel enne kui jõudsin ennast koguda, ilmus kööki tema onu.
Näis, et Arno läheb sõitu. Jopp, rullkraega kampsun. Kaptenimütsi alt voolas higi. Mehe nägu oli tumepunane.
„Hommikust, poiss!”
Arno uuris mind.
„Kuule, oled sina alles äratehtud moega!”
Ma ei jõudnudki veel midagi öelda, juba kiskus kapteni nägu muigele.
„Selge pilt, Christoph! Kohtasid minu õetütart. Vahva tüdruk, kas pole?”
Punastasin.
„Noh, siis tuled mulle appi. Aitab pead jahutada. Enne kui mehed mulle järele tulevad, on aidast tarvis mõned kastid välja tõsta. Kaugsõit! See ajab kiisadki naerma! Korra Kärdlasse ja tagasi. Rannaäärt pidi sõitmine ajab mind hulluks. Aga mis seal ikka? See toob raha sisse, mida veel tahta. Ja õde näeb mind ka sagedamini.”
Majaukselt nägin jalgrattal lehvimas Anu kleiti, kui ta külatänavale pööras.
„Seal ta sõidab kõigi poiste päid segi ajama, ei see sakslase oma ka vahele jää,” lausus Arno ja puhkes naerma.
„Tead, ma ütlen sulle: minu õetütar on nagu kindlus. Ja eks ta õigem ole. Enne kui ta vallutada suudad, jooksed mitu korda nagu peaga vastu seina. Või lähed hoopistükkis omadega segi. Kõigepealt tahab ta õpetajaks saada, alles siis on tal teie, poiste jaoks aega. Auahne lapsuke.”
Olime just aidast kolm kasti virna tõstnud, kui Arno Opel Blitz õuele keeras. Märkasin autos Enaki sasipead ja veel ühte meest. Minu meelest nägin teda Koidulal. Mõlemad tulid autost välja.
„Laske käia! Te jäite hiljaks. Tõstke kastid peale. Ma