ANU. Aja-, sõja- ja armastuslugu Eestimaal. Lutz Dettmann
Читать онлайн книгу.
erilisest tervitusest uhkust. Pastor Brügman alustas vana koraali. Selle meloodia oli mulle tuttav, ent teise keele tõttu kuidagi võõras.
Talumeestel ja kaluritel polnud lauluraamatuid tarvis. Selles väikeses külakirikus istusid inimesed, kes uskusid veel jumalat ja teadsid tema laule. Siin käisid inimesed kirikus palvetamas, mitte ennast näitamas. Laul vaikis. Ka mina olin kaasa laulnud, intuitiivselt vana laulu saksakeelset teksti tõlkides. Indrek vaatas mulle otsa.
„Sa tead laulusõnu minust paremini. Kas on üldse midagi, mida sa ei oska?” Indreku hääles kõlas imetlus, minul jäi üle vaid õlgu kehitada.
Pastor alustas jutlust. Enam ma ei mäleta, milles seisnes tema jutu peamine sõnum. Kirikuõpetaja hääl kaikus kirikumüüride vahel ja täitis löövi. Ilmselt nii olidki apostlid oma usku ülistanud.
Indrekul oli õigus: tema isa oskas jutlustada, ta kasutas võrdlusi, esitas jutluse sõnumit piltidena, mis olid kõigile mõistetavad. Kogudus kuulas teda pingsalt. Siis vakatas pastor hetkeks.
Kostis vali norsatus, mis lõppes oigega. Keegi ei naernud. Näis nagu kasvaks pastor Brügman veelgi pikemaks, samas kui Arno autojuht Enak vajus valust kõveras lausa pingi alla ja tema abikaasa hõõrus lihavat küünarnukki. Üle kirikuõpetaja näo libises naeratus.
„Ja neid, kes patustavad, tabab jumala karistus, sageli aega viitmata. Kas pole tõsi, Enak? Ka siis, kui jumala vits nuhtleb sind terava küünarnuki abil.”
Kostis naeru, sahistati jalgu, Enakile said osaks muiged. Siis jätkas pastor jutlust nii, nagu poleks midagi juhtunud. Näost punane Enak kuulas õpetajat hardunult.
„Niisugune ongi minu isa. Ta on ainulaadne.”
Indreku häälest kostis uhkust.
Kiriklik rituaal sai läbi. Korjanduskarp käis ringi. Orelihelid kandsid mind veel kord endaga kaasa. Köhatades, köhides ja sosinal mõtteid vahetades liikus kogudus kirikuuksest ereda päikesevalguse kätte.
Õues ukse kõrval seisis pastor Brügman, kes andis koguduse igale liikmele kätt ja mõne nõuande koduteele kaasa.
Ka Enakile, kellel soovitas ta laupäeviti mitte liiga sügavale klaasi vaadata, sest siis saab ta pühapäevaks välja puhata. Indrek ja mina lahkusime kirikust viimastena. Olin endiselt jutluse mõju all.
Pastor surus mu kätt. Käepigistus käis mehe välimusega kokku.
„Härra Scheerenberg, loodan, et minu jutlus meeldis teile. Kas tohiksin teid täna pärastlõunal külla kutsuda. Indrek on teist nii palju rääkinud.”
Tänasin ja kiirustasin minekule, sest naabrite vanker juba ootas.
„Võtke siis aega! Tahaksin teilt nii mõndagi pärida!” hüüdis kirikuõpetaja mulle järele. Ja redelvanker nõksataski liikuma. Pärastlõuna pastori juures möödus linnutiivul. Sattusin justkui ammumöödunud maailma. Indreku isa oli nagu kalju, mis tõrkus uute kiiremate aegadega kaasa minemast. Tema ajaloo- ja kultuuriteadmised näisid pärinevat möödunud sajandist. Kaasaja vastu puudus tal igasugune huvi. Tema kangelased olid Gustav Freytag17, Treitschke18, Mommsen19, Nietzsche, Storm20 ja Keller21. Selles suhtes oli minu isa hoopis teistsugune.
Indrek saatis mind läbi küla koju. Vaikisime. Soojas õhtupäikeses seisvad majad tundusid mahajäetud. Ühe õuevärava juures tukkus koer, kes meid nähes korraks pead tõstis. Ta isegi ei haugatanud. Koolimaja juures luusisid ringi kolm pooletoobist jõnglast, kes jäid meile järele vaatama.
Päevane leitsak oli taandunud, õhtupäikese raugev jõud muutis õhu sametiseks ja läbipaistvaks.
„Kas isa avaldas sulle muljet?” katkestas Indrek vaikuse. Noogutasin vastuseks.
„Aga sina talle samuti. Sellisena nagu täna, pole ma teda ammu näinud. Ta oli nii pingevaba. Tavaliselt laseb ta mööda maja ringi, sügav kurd otsmikul ning juurdleb jumala ja maailma üle. Minu meelest sa meeldid talle. Muidu poleks ta sulle „Kalevipoega” kinkinud. Ta on ju igasse oma raamatusse sügavalt kiindunud.”
„Indrek, kas sa vihkad oma isa? Sa olid tema vastu nii agressiivne.”
Indrek saatis piki külatänavat teele kivi.
„Christoph, ma ei tahaks sellest rääkida, vähemasti mitte praegu. Tead, olen liiga sageli kuulnud tema inimarmastuse ja sallivuse monolooge. Sallivus! Kas sa arvad, et ta on minu suhtes salliv? Minust eeldatakse, et käitun nagu kord ja kohus, sellest peale kui ennast mäletan. Mul on sellest kõrini, aga tema ei mõista mind ega saa maailma asjadest aru. Ema on juba ammugi saatusele alistunud.”
Kui tahtsin midagi vastata, tõstis Indrek tõrjuvalt käe. Tema silmadest vaatas vastu tüdimus.
Suurel ristmikul jätsime hüvasti. Ikka veel oli Indrek enesesse tõmbunud.
„Kõike head. Saame ikka kokku. Christoph, sinust võiks minu sõber saada.”
Nii jättiski Indrek minu küsimused vastusteta.
Teeäärsetelt aasadelt kerkis uduloor. Äkitselt tabas mind äratundmine, et kohe-kohe algab augusti teine nädal. Vähem kui nelja nädala pärast istun taas Rostockis auditooriumis.
Rostock. Kodulinn oli minust nii kaugel! Kas see oligi enam minu linn? Olin viimasel neljal nädalal jõudnud teha reisi lapsepõlve, mis isegi sel õhtutunnil sundis südant kiiremini lööma. Tallinn oma vanade vaimudega, nagu tädi Alwine ja eakas pankur, muutus järjest nooremaks.
Toompea kitsad tänavad ja suursugused majad, Balti jaama esine väljak, kus taasavastasin lapsepõlve aastalaada, Feischneri ja Kultase kohvikud. Teadvustasin endale siin kõike palju sügavamalt, kui olin ealeski teinud Saksamaal. Rostockis olin sageli ringi kolanud, siin imesin endasse muljeid nagu käsn. Nüüd olin Hiiumaal. Varem oli see vanemate juttude põhjal saar Läänemeres, kus isa oli emaga kaks kaunist suvist nädalat veetnud.
Minu jaoks oli Hiiumaast saanud paradiis, mida ma ikka veel ei suutnud lõpuni mõista.
Rostockis elades armastasin inimestest tulvil Warnemünde randa. Siin saarel tundsin ennast hästi siis, kui sain üksinda nautida põhjamaise looduse neitsilikkust.
Näis nagu triiviks saar keset teistsugust maailma. Riina ja tema vend, Indrek ja tema hingestatud isa. Põhjamaine sõnaaher suvi.
Äkki turgatas meelde, et peaksin sellest vanematele kirjutama. Mind haaras niisugune rahutus, et ihkasin vaid pööningukambrisse, kus kõike kirja panna. Vanemad pidid ju teada saama, mis mulle neil päevil osaks saab.
Kõik kiiruga kritseldatud postkaardid olid tegelikult olnud tähtsusetud, pigem kiire kohusetäitmine kui ülevaade. Nad pidid teada saama, et olin leidnud tee enda juurde.
Toetusin jalgrattale ja vaatasin öhe. Teisel pool teed keeras rada Mokasse. Päike oli jõudnud juba horisondi taha vajuda. Kaugusest kostis lehma ammumist. Indreku sõnad kumisesid kõrvus. Ta armastas oma isa, ehkki vihkas tema sirgjoonelisust ja põhimõtteid. Minu isa oli teistsugune. Ta oli mul lasknud ise oma teed käia. Seeläbi oli ta elu endale kergemaks teinud. Minu küsimustest kõrvale hiilinud, ajanappusele viidates härrastetoa raamatutele viidanud. Indreku küsimused oleksid alati kuulja kõrva leidnud. Jah, muidugi, tema isa oli mulle muljet avaldanud. Aga kas ma oleksin tahtnud, et tema vaimusuurus oleks kogu aeg mind saatnud? See oleks ka minu lämmatanud. Isa varjus seisva Indreku jaoks oli ainuõige lahendus selle tagant välja pääseda. Kuid isa väärtusi ei tohiks ta siiski märkamata jätta.
Soov kirjutada vanematele ja õele muutus ühtäkki väljakannatamatuks.
Olin emotsioonidest tulvil. Südame värinal Anu ootamine. Ammuunustatud lapsepõlve taasavastamine. Vajutasin tolmusel teel pedaalidele, hinges soov kirjutada tädi Alwinest, jutustada Indrekust ja vanast pankurist. Kui hingetuna õuele keerasin, hakkas Neegus kuudis haukuma. Ratas kolksatas kaevu vastu.
Vajutasin kolm-neli korda kiiruga pumbarauda ja juba voolaski
Gustav Freytag (1816–1895) saksa kirjanik.
Heinrich Gotthardt von Treitschke (1834–1896) – saksa ajaloolane, poliitikaajakirjanik, 1871–1884 Riigipäeva saadik. Antisemitismi teerajajaid saksa kodanluse hulgas. Talle kuulub lause: „Juudid on meie õnnetus.“
Christian Matthias Theodor Mommsen (1817–1903) – saksa ajaloolane. Preisi ja Saksamaa parlamentide liikmena oluline poliitik. Tema tööd Rooma ajaloost pole endiselt oma tähtsust kaotanud. Mommseni õigusteaduslikel töödel Rooma õigusest ja võlaõigusest oli suur mõju Saksa tsiviilkoodeksi (BGB) koostamisele. 1902. aastal sai Nobeli kirjanduspreemia.
Hans Theodor Woldsen Storm (1817–1888) – saksa kirjanik ja luuletaja.
Gottfried Keller (1819–1890) – šveitsi kirjanik (eeskätt silmapaistev novellist) ja poliitik.