Pimeduses kulgeb tee. Aleksander Aina
Читать онлайн книгу.
ei, tegelikult mitte. Aga täna on puhkepäev ja me sõidame kõige populaarsema piknikupaiga suunas Kabuli lähedal, ütleb Pekka. See on Kargha järv, õigemini küll veehoidla. Kohe näed.
Tõepoolest, paari käänaku järel ilmubki nähtavale päikesest sillerdav tüüne veepind. Edasine tee kulgeb piki järveäärset kõrget kitsast tammi, mida mööda autod aegamööda kolonnis edasi roomavad. Meie peatume teetammi otsas, kahekorruselise hoone kõrval.
See ongi Kabuli golfiklubi. Ehk tuled korraks minuga kaasa? Teise korruse terrassilt avaneb ilus vaade. Ei, ära lase Karrit praegu välja, ta tekitaks siin liiga palju segadust.
Libistan end ukse vahelt välja ning lükkan autoukse – naksti – otse peni nina ees kiiresti kinni. Karri saadab mulle anuva pilgu otsekui lubatud maiusest ilmajäänud laps. Meid oodates nõjatub vastu vanaroosaks värvitud hoone seina lühikest kasvu turd mees, kes sikutab parajasti seljast kobakat kuulikindlat vesti. Maas olevast kotist turritavad välja golfikepid nagu eksootilise põrnika tundlad.
Pekka tutvustab meid. Sam on mulle esimesest silmapilgust sümpaatne – muhe pensionieelik, meenutades oma heasüdamliku oleku ja halliseguse põskhabemega jõuluvana. Ta hoiab mu kätt, märkides ära minu sarnasuse Karitaga.
Me kohtusime küll vaid ühe korra. Siinsamas. Tegime koos ühe jalutuskäigu ümber järve. Mul on väga kahju kuulda, et Karita on kadunud. Olen kaunis hämmingus tema kadumisest, sest ta tundus mulle haruldaselt taibuka noore daamina. Aga eks noored käitu aeg-ajalt mõistmatult, nii see on. Loodan, et leiate ta üles.
Tänan Sami karedal häälel. Jätame mehe oma varustust auto pagasiruumi toppima (Gul peab appi tulema, et laost ostetud asjade keskele ruumi teha) ning kiirustame mööda tuuletõmbest trepikoda ülakorruse avatud terrassile. Heidan pilgu ümbritsevale maastikule ning ei suuda tagasi hoida vaikset vaimustushüüet.
Jah, kas pole ilus, ümiseb soomlane.
Balkonilt avaneb hunnitu panoraamvaade järvele, mida ääristavad madalad lillakashallid künkad. Kinkude kohal kõrguvad omakorda mäeahelike kõrged lumised tipud. Järv on uskumatut kirgassinist tooni, midagi sellist ei ole ma varem kunagi näinud. Suurem osa järve ümbrusest näib olevat lage ja asustamata. Erandiks on laiutav roheline puudesalu, mille vahel paistavad erksavärvilised katused.
Näed neid varjualuseid? See ongi afgaanide piknikupaik, selgitab Pekka.
Vahel käime siin koos suurema seltskonnaga. Ja vahel võtame ette ümber-järve-tuuri, selline paaritunnine jalutuskäik. Viimati käisimegi siin koos Sami ja Karitaga. Ja nüüd vaata siiapoole, mida sa sellest arvad?
Heidan pilgu Pekka osutatud suunale. Võrreldes järve vaatega ei näi maastik teisel pool maanteed eriti huvitav. Kaugematel mäenõlvadel jääb silma paar põlenud soomuki vrakki. Otse vastu klubihoonet on org: vähimagi roheluseta kivised järsud mäeküljed. Märkan värvilisi lippe ja ringikujulisi terrasse. Oru põhjas on suurem sara, mille ees seisab väike seltskond, ilmselgelt välismaalasi. Lähimal nõlval patseerivad mõned vormis relvastatud mehed, automaadid rinnal. Vaatan küsivalt Pekkale otsa.
Sõjaväe polügoon?
Pekka purskab naerma.
Oh ei, Marion, nüüd läks küll mööda. See on Kabuli golfiväljak. Ilmselt vist küll ainuke maailmas, kus ei olegi golfimuru vaid golfimuda, irvitab soomlane laialt.
Aga – mida need relvastatud mehed seal teevad, ei suuda ma mõista.
Kalleid kliente tuleb ju kuidagi kaitsta. Kui päris aus olla, siis selle klubi pidaja on päris vahva afgaan, vintske tükk. Paar korda on teda isegi vangi pistetud – kahtlane äri ju, välismaalased käivad koos ja tegelevad jumal teab millega.
Heidan viimase pilgu kummalisele golfiplatsile ning peegelsiledale järvepinnale.
Karita käis siin, on mu viimane mõte, kui kiirustan mehe järel trepist alla. Sam on ennast juba tagaistmele sättinud, nügides Karrit endast võimalikult eemale. Pressin teisest uksest sisse, püüdes ennast mahutada maskuliinsest piiridekehtestamisest üle jäänud imepisikesele lapikesele.
Uurin, millega Sam tegeleb. Selgub, et tegelikult töötab ta kusagil kauges provintsis ning on Kabulis puhkusel.
Pekka lisab selgituseks, et jänki elab konteinerlaagris Ameerika saatkonna kõrval. See olevat kui linnake oma konditsioneeritud majakeste, söökla, poe ja jõusaaliga. Väljapääsemine näib olevat paras kunsttükk, otse öeldes luiskamise meistrikursus. Kui tegu ei ole just mingi turvafirma poolt ohutuks kuulutatud paigaga – ja neid tundub olevat õige lühike nimekiri – laseb Sam end mõnda turvaliseks kuulutatud paika viia. Et sealt siis edasi sõita sinna, kuhu tegelikult minna soovib. Nii toimis ta just praegugi – piknikule minek ei ole tema puhul ette nähtud. Ja sissepääs sinna magalasse –
Soomlane muigab kahjurõõmsalt.
Ah jäta, Pekka, keelab Sam.
Mis sellega siis on, pärin uudishimulikult.
Kujuta ette lennujaama turvakontrolli. Täismäng – läbivalgustus, asjade ettenäitamine. Loomulikult peab ka kutsuja väravas vastas olema. Ja nüüd tuleb parim osa – passi võtab turvateenistus enda kätte. Fotoaparaadi samuti – sa võid ju spioon olla. Mobiiltelefoni pead ära andma. Jumal teab, äkki oled terrorist – helistad ja jagad juhiseid. Ning oma kutsujast ei tohi sammugi eemale minna – isegi tualetti lähed tipa-tapa Samiga koos…
Pekka luksub naerust. Kiikan üle koera Sami poole – et kuidas ta Pekka irooniat välja kannatab? –, aga mees vaid naeratab nukralt. Äkki soomlase naer katkeb.
Marion, ma irvitan ameeriklaste paranoia, mitte Sami üle. Ära lase ennast tema malbest olekust petta. Meie Damieniga oleme ikka lapsukesed Sami kõrval. Mis aastal sa esimest korda Afganistani tulidki?
Sam ei lase ennast pikemalt paluda ning aegapidi koorub välja lugu noorest politoloogiatudengist. Tundes huvi algeliste hõimude ühiskondliku elukorralduse vastu, tuli noormees kaheks aastaks afgaanide keskele elama. Oli 1960ndate lõpp. Ameeriklastest lillelapsed käisid Afganistanis odavatel marihuaana-reisidel. Samist läks hipiliikumine kaarega mööda; teda ei tõmmanud alkohol ega pilve tõmbamine. Teda huvitasid hoopis omade reeglite järgi elavad ja islamist peaaegu puutumata rahvakillud Afganistani ja Pakistani piirimail. Seetõttu kandis piirkond ka nime Kafiristan, uskmatute maa.
Võib-olla oled sa lugenud Kiplingi lugu mehest, kes tahtis saada kuningaks? Samanimelist Hollywoodi filmi oled ikka näinud, see on ju klassika, sekkub Pekka ootusrikkalt.
Tunnistan ausalt, et ma ei ole sellisest filmist kuulnud. Ja minu teadmised Kiplingi puhul piirduvad Mowgli-lugudega. Pekka ohkab ja asub selgitama.
Seal kandis elab heleda naha, satäänide juuste ning isegi siniste silmadega inimesi. Arvatakse, et Kafiristani hõimud on osaliselt segunenud Aleksander Suure armee jäänustega.
Nüüd kannab see kant küll teist nime. Hõimud pöörati jõuga islami usku ning ala nimeti ümber Nuristaniks, mis tähendab valguse maa. Aga tegelikult oli vähemalt 1970ndate alguses sealkandis islamiga vähe pistmist, võtab Sam jutujärje üle.
Tol ajal oli see ikka täielik pärapõrgu. Tuli rännata nädal aega hobusel, enne kui kohale jõudsin. Ja kohale jõudes taipasin, et ma ei saa kohalikest aru! Ma olin oma arust hästi ette valmistunud ja hoolega Kabulis dari keelt õppinud, aga Nuristanis räägitakse igas orus ise dialekti. Kuidagi juhtus nii, et jäin paigale kalašade hõimu juurde. Mind võeti hästi vastu, mulle meeldis seal. Aga enne ühiskondliku korraga tutvumist tuli kõigepealt õppida keelt ja koostada kalaša sõnaraamat…
Sam oskab kujundlikult pajatada. Mu vaimusilmas heiastub tiheda metsaga kaetud org kõrgete mägede vahel. Järskudel ojadest uuristatud nõlvadel kõrguvad üksteise kohal tibatillukesed põllulapikesed ning mitmekordsed puidust terrassidega majad. Mehed, kes nikerdavad terrassipiirdeid, uksepiitu, toole ja laudu. Nad püüavad püünistesse linde ja smugeldavad puitu Pakistani. Naised, kes kannavad tübeteika-laadseid tikitud mütsikesi ja kelle tumedad riided on kaunistatud oranžide ja kollaste kaunistustega. Nad karjatavad kitsi ja hooldavad põllulapikesi.
Tänu Sami ja Pekka selgitustele