Pimeduses kulgeb tee. Aleksander Aina
Читать онлайн книгу.
poole. Vastu tuleb noor afgaan, tikitud tübeteika peas. Ta lükkab ilmselge pingutusega vastu mäge käru, millel on otsekui laste mänguauto alt ära rebitud lopergused rattad. Karkass kannab kobakat vanamoodsat puidust kaevukaant meenutava rohmaka kaanega kasti, millele on kellegi lapsik käsi maalinud Miki-Hiire ja ja Piilupart Donaldi. Kui hingeldav noormees meist möödunud on, togin kergelt oma kaaslast.
Pekka, mis see on?
Algeline jäätisekäru. Seal on käsitsitehtud jäätis, mis on pakitud mägedest toodud jäätükkide vahele. Sinu magu vaevalt sellist jäätist välja kannatab. Samamoodi nagu Damien ei kannata kanget alkoholi. Kord sai Damieniga viina võetud ja siis tal keelepaelad lahti läksidki. Ma arvan, et ta kahetseb siiamaani kõike seda, mida ta kokku rääkis. Näitas isegi kena matsaka neegritüdruku pilte. Eksootiline, eks ole?
Ja tema rääkis mulle seda, et te otsustasite maksta kinni Karita elamiskulud siin Kabulis – on see tõsi? Miks te seda ometi tegite? Miks te Karita enda juurde jätsite? Miks te teda kohe lennuki peale ei pannud ja tagasi ei saatnud?
Mu hääl kõlab võõralt, prokuröri moodi ametlikult süüdistavalt. Pekka vakatab. Oleme jõudnud teeäärse avara muruplatsi servale, kuhu mõned kaubitsejad on platsi võtnud. Teemüüja, kebabimeister, jäätisekäru, suur lahtine käru päratute kastrulitega.
Tead Marion, istume kusagile maha ja räägime rahulikult. Aga enne… Mulle maitsevad keedetud kikerherned rohkem kui kebab. Võtaksin ühe kausikese.
Kohmetunud poiss tõstab meie ees pottidelt kaaned üles. Püüan piiluda üle Pekka õla, hingates sisse aurupahvakuid. Pottide sisu ei näi kutsuv, kuid mu kaaslane nuusutab aurupahvakuid mõnuga ja osutab kindlalt ühele. Poiss tõstab metallkausi (mis meenutab mulle nõukaaegseid sööklanõusid) ääreni kollaseid hernesarnaseid kuulikesi täis. Soomlane kaabib endale leti pealt taldrikult soola ja raputab toidule peale Seejärel ulatab poisile mõned koltunud rahatähed ning selgitab midagi dari keeles, osutades jõe poole.
Võtame platsi kõrgel jõepervel, seljaga kaubitsejate poole. Istumise alla laotab Pekka koltunud murule oma suure jaki. Mees helbib lusika kolksudes kikerherneid ja mina lasen pilgul ringi käia. On omamoodi mõnus hetk. Kui ma ainult ei oleks nii mures ja pinges…Päike on üle mäetipppude piisavalt kõrgele tõusnud ja soojendab meeldivalt mu nägu. Jõgi vahutab-kohiseb ja mõned perekonnad jalutavad jõeäärsel aasal. Karri nuusib energiliselt ringi, hoides meid samas nägemisulatuses.
Mõtlen endamisi, et kõik on teisiti kui ma ette kujutasin. Samas ei oska ma isegi sõnastada, mida ootasin. Et astun lennukist maha ja kohtun samal päeval kohe paljude inimestega? Sellistega, kes jagavad mulle lahkelt kasulikke vihjeid? Igatahes ei oleks ma tulnud selle pealegi, et Karita jälgede ajamise asemel olen juba järgmisel päeval sunnitud pidama puhkepäeva piknikut koos joodikust soomlasega. Ei ole just minu esimene valik…
Aga kas mul ongi tegelikult valikuid? Kuidas ma saaksin ise siin midagi teha, ilma abita? Nagu välisministeeriumi ametnik mulle seletas, maksab isegi kõige kehvem võõrastemaja Kabulis vähemalt viiskümmend dollarit päevas. Ja vähemalt sama palju maksab auto üür, lisaks veel tasu bensiini eest. Mul ei ole selliseid summasid kusagilt võtta.
Veelgi enam – ma ei oskaks kusagile minna. Kuhu ma selle autoga sõidaksin, kelle poole pöörduksin? Ametnik hoiatas mind kõikvõimalike ohtude eest – teeäärsed pommid, inimrööv, juhuslikud tulistamised… Ning äkki, otsekui pikselöögina, tajun terava selgusega, et olen usaldanud oma elu mulle täiesti võõraste inimeste kätte. Samade inimeste kätte, keda usaldas Karita. Ja et hetkel ei ole mul paremat valikut.
Püüdes Pekkat mitte tagant utsitada, silmitsen enda ees laiuvat panoraami. Äkki taipan, et allajõge laskuva aasa juures on midagi võõrastavat, eriskummalist. Mägedesse sõites nägin tee ääres terrasse, mille kõrgeks kuhjatud ääred hoidsid kinni põllulappi niisutavat vett. Siinsed terrassid on aga täiesti siledad muruväljakud, mõjudes ometi tehislikult. Teritan silmi ning märkan kaugemal terrassil nelja klassikalise kujuga sammast, mis markeerivad otsekui seal asunud hoone nurki. Postid on kauni elegantse kujuga, näides mulle täielike võõrkehadena. Sammaste taga paistab varemetes hoone, mille akende proportsioonid, karniiside ilustused ning jõe poole avanev veranda ei sarnane ühelegi seni nähtud hoonele Kabulis, meenutades mulle pigem Itaalia villat.
Pekka, mis koht see on – need sambad seal? Ja – nood varemed seal, osutan madalama terrassi suunas.
Ahhaa, märkasid, sõnab mees tunnustavalt. Paghman on üks huvitav ajalooline paik. Ainult villad, purskkaevud, lilleklumbid, rotundid ja skulptuurid tulebki sul endal juurde mõelda. Me istume nimelt endise kuningliku aia terrassil.
Afganistanis olid kuningad?
Mitte olid, vaid viimane kuningas elab isegi praegu veel Kabulis. Tõsi küll, Zaher Shah kukutati juba tubli kolmkümmend aastat tagasi, nii et tegu on kunagise kuningaga. Ta peaks praegu olema ligi kaheksakümmend (Pekka näib mõttes arvutavat) – ei, mis ma räägin. Ta on juba üle üheksakümne aasta vana. Kahtlustan, et need on tema elu enam-vähem viimased päevad…
Kui sa nüüd püüad natuke ette kujutada, siis otse meie selja taga jõeserval oli kahekorruseline kohvik ja pisut allpool – näed, kus on otsekui murust välja tahutud trepid? – asus looduslik amfiteater. Terrassidesse olid süvistatud kitsad purskkaevudega veekanalid. Ja siis veel tennise- ja golfiväljakud. Ja muidugi kuulsad Paghmani kirsiaiad, nüüdseks küll enamasti maha raiutud…
Muide, need olid kogu rahvale avatud aiad, vaid kuningliku perekonna villad asusid müüride taga. Ja seal kõrge tara taga ei keelanud kuningad endale midagi, võid uskuda. Parimad kokad, kes valmistasid nii aasia kui euroopa toite, külluslikud peod… Olen näinud fotosid maskiballidest, kus mehed on lühikestes ruudulistes šoti seelikutes. Ning kohalikud naised jaapani geišadeks riietunult või isegi põlvi ja õlgu paljastavates õhtukleitides…
Pekka vakatab. Püüan tema kirjeldatud vaatepilti endale vaimusilmas ette maalida, kuid kujutlusvõimest jääb puudu. Silma jääb hoopis terrassil jalutav perekond. Kaks elavalt kilkavat väikest tütarlast roosades lühikestes õhulistes, klassikalist balletikostüümi meenutavates kleidikestes, pisipoiss t-särgis (mille rinnal on kiri American Lion) ning traditsioonilises pikas hõlstis noor mees. Laste ja mehe sabas kõnnib, pilk lastel, naine. Tema burka on näo eest ära õlgadele tõstetud. Naine näib olevat valmis iga hetk uuesti loori langetama. Mees pöördub aeg-ajalt naist kõnetades ringi ning siis valgustab afgaanitari nägu arglik naeratus.
Pilt tekitab võõristust, kuid on omal moel väärikalt rahumeelne ja võõrapäraselt kaunis. Ma olengi Afganistanis, uskumatu, taban end mõttelt. Siis lõikub mu mõtetesse otse füüsiline valu. Kuidas ometi võin ma antud hetke nautida, kui Karita on kadunud?
Mu armas tütar, kus sa ometi oled?
Karjatan mõttes, aga valjult pöördun oma kaaslase poole.
Niisiis?
Pekka paneb tühjakssöödud plekk-kausi ohkega kõrvale, pöörab ennast ning vaatab mulle otse silma.
Ma peaksin ilmselt kusagilt kaugemalt pihta hakkama… Kuidas sulle öeldagi… Kohtumine su tütrega oli minu jaoks mõnes mõttes värskendav sündmus. Vaata, Karita meenutab mulle iseennast noorena. Ma ei tea, missugune oli sinu noorus – ilmselgelt teistsugune –, aga mina olin ikka paras hipi. Ühesõnaga, olin tuntud Soome ärimehe ainus pojuke, ilmselt kaunis rikutud. Nii juhtuski, et veel enne gümnaasiumi lõpetamist hakkasin mässama. Selle asemel, et viimasel aastal hoolega õppida ja ülikooli astumiseks ette valmistuda – nagu vanemad ja kogu suguvõsa minult kui tulevaselt perefirma omanikult ootasid –, läksin hoopis hääletades Euroopasse. Taskuraha sain ma ju enam kui küllalt ja nii ma siis seiklesin, kuni jõudsin otsaga Inglismaale.
Seal sain tuttavaks ühe kambaga, kes asutas end parajasti minema üle Türgi, Iraani ja Afganistani otse Nepaali. Kujutad sa ette, missugune reis. Buss oli lilli täis maalitud, meid oli bussis kaks korda rohkem kui oli kohti, plõnniti kitarri ja loeti luuletusi. Ja muidugi olime katkematult ka pilves.
Pekka vaikib hetkeks, näol heldinud ilme nagu ikka inimestel, kes noorpõlvemälestustesse kaevuvad.
Sa käisid