Pimeduses kulgeb tee. Aleksander Aina
Читать онлайн книгу.
ta näib tulevat mingile otsusele.
Andke palun andeks! Ma tegin vea teie tütart siia kutsudes, ma ei oleks tohtinud nii käituda. Ma olen süüdi. Aga palun uskuge, Karita ei olnud kaua kurb. Ta leidis siin uusi sõpru. Ma tõesti ei tea, kellega ta suhtles. Ausõna, viimasel ajal me ei rääkinudki enam omavahel, pressib noormees endast lõpuks välja.
Kas te läksite tülli, küsin lootusetult.
Jah, jah, me läksime tülli, vastab noormees peaaegu et õhinal.
Karita ütles, et ma ei meeldi talle enam. Ta ütles, et ta eksis. Palun, kas ma võin nüüd minna?
Vaatan, kuidas Ahmad lahkub, selg pahameelest jäik. Ma ei usu teda, kuid mul ei ole hetkel ühtegi ideed. Tunnen end küündimatuna. Tunnen end koolilapsena, kes on eksamil läbi kukkunud.
Olen riietuse suhtes ebakindel, kuid see kiidetakse pikemata heaks: mul on seljas pikkade käistega lai kootud ürp, jalas lohvad püksid ning madalad tenniskingad. Enda meelest näen välja nagu hernehirmutis. Kuna mu garderoobis Damieni soovitatud laiu rõivaid ei olnud, ostsin need enne Eestist ärasõitu kasutatud riiete poest. Enesetundele ei aita kaasa ka üle pea tõmmatud hiiglaslik rätt, armsa kadunud vanaema pärandus.
Samas olen kaunis kiiresti aru saanud, et Kabulis tuleb mul oma arusaamad ontlikust väljanägemisest ära unustada. Ohutus eelkõige, nagu mainis mulle hommikusöögi kõrvale käitumis- ja riietusalaseid nõuandeid jaganud Pekka. Enne lahkumist saadetakse mind tuppa tagasi välismaalase kaardi järele, mille sain saabumisel Damienilt. See on kipaka välimusega väike kilepakendis paberitükk, kuhu on kleebitud minu pilt. Paberile on mahutatud paar trükitud rida araabiakeelseid kirju ja mitmeid pitsateid.
Kui meid mõni valvepost peatab, on see paber vajalik kinnituseks, et viibid Afganistanis seaduslikult, selgitab mulle Pekka.
Soomlane avab mulle viisakalt maasturi tagumise ukse. Minu järel vupsab tagumisele istmele ka Karri. Tahaksin koera minema ajada, kuid mul ei jätku sel hetkel pealehakkamist. Tunnen end löödult. Vaid loetud tundidega olen mõistnud, et kadumise lugu on palju keerulisem, kui ette kujutasin.
Karita päevik on mu peas täieliku tohuvabohu tekitanud. Ja olen pettunud oma vestluses Ahmadiga. Panin vestlusele nii suuri lootusi… Karita kadumise kohta ei saanud ma pisimatki vihjet – aga võib-olla ta tõesti ei tea? Ainus kergendus on, et Ahmad ja Karita üksteisest enam sisse võetud ei ole. Ükskõik, mis põhjusel.
On reede hommikupoolik ja tänavatel liikumas vaid üksikud autod. Kihutame uljas tempos läbi inimtühja linna. Ma ei soovi autojuhi kuuldes Pekkaga omi muresid arutada; lobiseme niisama tühjast-tähjast. Mööda vilksatavad mõned pargid, viisakama välimusega kõrghooned (enamasti valitsushooned, selgitab Pekka), hiiglaslik pooleliolev mošee…
Kui jõuame linna piirimaile, kus teed ääristavad taas lobudikest müügiputkad ja nende taga laiutab jäätmaa, palub soomlane end vabandada. Enne piknikut soovib ta külastada hulgiladu. Keerame laialt neljarealiselt (aga kohuvalt auguliselt) maanteelt maha kitsale kruusateele, mis kulgeb kõrgete okastraatidega palistatud plankude ning vahitornidega piiratud kruntide vahel.
Siin kandis paiknevad peamiselt välismaised sõjaväeosad, selgitab Pekka. Ja peagi kihutavadki meile vastu kaks sõjaväemasinat. Mind kohutab, et soomukid ei näi üldse arvestavat kitsal teel vastutulevate autodega. Gul teeb järsu pöörde teepervele. Meist vilksatab mööda hiiglaslik soomuk, selle sabas kohe teine, mille otsas kõõluvad kuulikindlates vestides ning kiivrites sõjaväelased. Nende peaaegu kogu nägu katvad tumedad prillid muudavad mehed tulnukate sarnaseks… Aga ei, vähemalt üks neist on naine, sest kiivri alt tolknevad välja Pipi Pikksukka meenutavad heledad patsikesed. Kõhedusega märkan sõdurite käes laskevalmis relvi ning hingan kergendatult, kui soomukid meist möödas on. Äkki taipan, et kleebised vormidel olid –
Kas need polnud mitte soomlased, pärin üllatunult.
Siin on jah väike väeosa, aga erilist läbikäimist meil omavahel ei ole. Sõjaväelastel on oma elu ning tsiviilidel oma. Tegelikult on nii, et mida kaugemal nad meist on, seda parem meile. Ma mõtlen, et seda ohutum. Sõjaväekolonnid on elav liikuv sihtmärk.
Sõjaväelased on väga ohtlikud liiklejad, nad ei hooli tsiviilisikutest, sekkub autojuht Gul ootamatult vestlusesse. Suvel ajasid nad keset Kabuli kogemata noormehe alla ja isegi ei peatunud, et vaadata, mis temast sai.
Lao territooriumile sissesaamine ei ole sugugi lihtne. Kõigepealt kontrollitakse väravas pikkade ritvade otsas asuvate peeglitega auto põhja (et välistada pomm, selgitab Pekka) ning küsitakse kõigi autos olijate dokumente. Alles pärast dokumentide tagastamist osutatakse autojuhile parkimiskoht. Meie Pekkaga suundume madala kuurisarnase ehitise poole, lüües autoukse kinni vinguva Karri nina all. Guli ja Pekka vahel toimub arusaamatu mõttevahetus. Autojuht sirutab soomlase poole paluvalt rahatähti, kuid mu kaaslane raputab vaid pead.
Mida ta tahtis, küsin uudishimulikult, kui oleme kuuldekaugusest väljas.
Gul palus õlut osta. Mõned siinsed välismaalased on nõus oma afgaanidest tuttavatele alkoholi ostma, aga mulle ei meeldi see üldse. Tead, Afganistanis on alkoholiga ikka väga karm värk. Gul ei tohigi lattu siseneda seetõttu, et laos müüakse muu hulgas ka alkoholi. Samas, kui kuidagi välja peaks tulema, et oled afgaanile alkoholi ostnud, järgneb maalt väljasaatmine.
Hulgiladu on madal pikk väljavenitatud kergehitis. Kõrgetele metallist riiulitele on välja pandud vähemalt esmapilgul kaunis eklektiline kaubavalik. Kaitsevärvides rõivad, esmatarbe- ja tualetikaubad, kohv ja tee, purgitoidud, toidunõud, käterätikud, fotoaparaadid… Terved reavahed kartulikrõpse, snäkke ning šokolaadi. Üle poole laopinnast võtab enda alla alkohol. Arvutades dollarites hindu mõttes ümber eesti kroonidesse, tundub alkoholi hind üllatavalt odav. Ja mida kõike siin leidub: viina, viskit, õlut, veini, likööre…
Laos ringi jalutades adun ootamatult, et olen ainus naine suures ostelejate summas. Vaid kassades istuvad tülpinud olekuga asiaatidest neiud. Külastajad näivad minu pilgule kloonidena: suurekasvulised mehed, musklid kuulivestide all pingul, siilisoengutega, tätoveeritud, sõjaväelises vormiriietuses või laigulistes kaitsevärvides rõivastes. Paljudel on vööl relvad. Enamus on varustatud ka raadiosaatjatega, kust kostab aeg-ajalt raginat ning lühidaid kähvatusi. Pea kõik näivad midagi mäluvat, tuues mulle pähe ebakohase võrdluse lehmakarjaga karjamaal. Ja nad kõik – eranditult kõik – ostavad kastide viisi napse, lisaks korvitäied krõpse või muid snäkke.
Pekka ei ole erand. Ta on ostukärusse kuhjanud hulganisti head-paremat nagu oliive, juustu, suitsuvorsti, šokolaadi, kohvi ja muud kraami. (Suurem osa heast kraamist on tegelikult Jilli ja ja Damieni tellimus, selgub hiljem.) Hetk enne kassasse minekut tõstab ta lindile kastitäie Stolitšnaja Vodka viina.
Õues ulatab Pekka pettunud olekuga autojuhile plekkpurgi energiajoogiga, mis näib Guli tuju pisut parandavat. Kogu kraam hoolega pagasruumi pakitud, keerame taas suurele teele ning loksume pikalt lõputute eeslinnade vahel. Mind hämmastab tohutu arhitektuuriline segadus. Osa vastvalminud hoonetest näib peaaegu et moodsate läänepäraste elumajadena. Need vahelduvad põllulappide, putkade ja kõrgete müüride tagant paistvate lamekatustega. Vahel on tohutud alad lihtsalt prügimägedega tühermaad või on täis pikitud räämas telklinnakuid.
Kes ometi siin elab? Olen šokeeritud. Telkide vahel kooserdavad kõhnad tokerjad kitsed ning jooksevad räpased sagris välimusega lapsed. Naisi ei ole kusagil näha. Mehed kükitavad tihedas tropis ümber suitsevate gaasipriimuste otsekui enne rännet kogunevad linnuparved.
Kabulis on päris palju põgenikke, selgitab Pekka. Need, kes on tagasi tulnud Pakistanist või Iraanist. Osa rahvast on tulnud Lõuna-Afganistani nendelt aladelt, kus liitlaste väed pommitavad ja –
Soomlase selgituse katkestab mobiilihelin. Ta räägib lühidalt ning sõnab siis.
Me peame veel Sami peale võtma. Sõidame Kabuli gol-fiklubist läbi, Gul.
Peagi saab tihe asustus otsa ning maastik hakkab muutuma. Üksikud majapidamised vahelduvad hoolega haritud kevadiselt õrnalt rohetavate põllulappidega. Tee lookleb veerohke jõe sängis, pakkudes võluvat vaatepilti oma vahutava vee ning üksikute õitsvate puudega kaldaäärtes.