Vipiruum. Jens Lapidus
Читать онлайн книгу.
nagu väike laps, kes kasutab suurt meest ronimisredelina. Õe liikumine ja rääkimisviis meenutasid nende ema, liigutuste konarlikkus üllatas ikka ja jälle õde ennastki.
Linda esik nägi välja nagu ikka. Seinal rippus kaks plakatit, ühel oli mingi New Yorgi sild, teine oli vana foto Ada sillast Belgradis. Teddy oletas, et õe meelest on see väga sümboolne. New York ja Belgrad, Linda lemmiklinnad.
Teddy võttis kingad jalast. Ta teadis, et Linda juures on see kombeks. Seevastu Dejan tuli Teddy järel sisse mustades nahkkingades.
Siin ta täna öösel magab, või õigupoolest elab ta siin lähema aja.
Linda avas elutoa ukse.
Kõik vaatasid tema poole: isa, Linda poeg Nikola, Darko ja selle praegune elukaaslane. Kõik need aastad nemad tõesti ootasid teda, hoolisid, käisid külas ja helistasid. Tema perekond.
Üks koht oleks ikka nagu tühi olnud. Ta teadis, keda ta sinna veel oleks tahtnud.
Kummalgi pool diivanit valgustas elutuba valge kupliga põrandalamp, laelamp, mille valgus oli vist mahedamaks keeratud, ja palju teeküünlaid väikestel alustel. Detsembrikuust rippusid kahel aknal veel jõulutähed, huvitav, miks Linda neid maha ei võta.
Laual seisis kaks pudelit Freixenet’ vahuveini ja seitse klaasi.
„Nüüd pidutseme.”
Linda kallas vahuveini välja ja tõstis klaasi.
„Sinu uue elu terviseks, Teddy. Minu väike vend.”
Nad vaatasid teda. Mullid klaasides sädelesid pinnale tõustes nagu tillukesed briljandid. Kõik need lambid ja peen vaip põrandal tegid olemise õdusaks.
„Terviseks,” ütles ta.
Darko pani klaasi lauale, kostis kolksatus, nagu tahaks ta oma naeratust eraldi rõhutada.
„Tere tulemast välja!”
„Aitäh!”
„Kas sa saad aru, kui väga me sind igatsenud oleme?”
„Mitte rohkem kui mina välja.”
„Sellel on nüüd lõpp. Eks ole?”
„Peab olema.”
Teddyl oli hea meel teda näha. Darko elas Malmös ja ilmselt tuli siia ainult Teddy vabanemist tähistama.
„Me panime sulle kokku väikese ellujäämispaki.”
Linda tõstis lauale korvi.
„Siin on mõned asjad, et sa vabaduses hakkama saaks. Uued alukad ja sokid, Nikola vana telefon, mida sa võid kasutada, sõidukaart, panime sinna kakssada krooni peale, pudel punast veini ja sinu vanad trenniriided. Mina panin Åhlénsi kaubamaja kinkekaardi ka. Tore, eks ole?”
Teddy haaras korvi ja libistas pilgu üle.
„Te olete imelised.”
Linda noogutas ja ta silmad olid niisked.
Papa Bojan tuli aeglaselt Teddy juurde. Tal oli seljas punane kootud kampsun, mis oli tupsuliseks kantud, kaela juurest paistis särgikrae, mis kunagi oli kindlasti olnud valge, aga nüüd oli pigem võikarva. Ta pani käe ümber Teddy. See ei olnud päris kallistus, pigem kiire õlapatsutus. Arvatavasti oli see lähim kehaline kontakt, milleni tema isa pärast ema surma jõudis.
„Dobrodošao, moj sin,” ütles ta, rõhk „sin” peal, ja vaatas Teddyle otse silma. „Živeli.”
„Tänan, isa.” Teddy ei tahtnud serbia keeles rääkida, asi ei olnud selles, et ta poleks aru saanud, aga see ei olnud tema keel.
Isa hoidis ikka tema pilku kinni ega öelnud midagi. Teised ootasid. Teddy nägi silmanurgast, kuidas Nikola jalga vahetas, tema oli ainus, kes ei suutnud päris vaikselt seista.
„Sa oled minu poeg ja jääd alati minu pojaks,” sõnas isa lõpuks. „Ema oleks sinu üle rõõmustanud.”
Õhtul riidest lahti võttes tundis Teddy, kuidas riided kirbelt odava pesuvahendi järele haisevad. See meenutas vanglat.
Tal oli raha, mida ta vanglas karbis hoidis, peale selle veel ümbrikus kakskümmend kaheksa tuhat sulas ja varasemast ajast kaks kullakangi. Aga kauaks sellest ei jätku.
Uus elu.
Ta uuris end seinapeeglist. Arm kõhul paistis kahvatu joonena, võibolla oli sealt natuke punasem kui enne. Ta mäletas lasu heli, algul oli ta arvanud, et nad tulistavad õhku.
Ta heitis voodisse, aga kogu aeg oli tunne, et kohe-kohe tormab keegi korterisse ja haavab Nikolad või Lindat. Nagu oleksid maja seinad ja uksed vaid kipsist, nagu oleksid need ainult õhukesed kulissid. Arvatavasti on see ainult ettekujutus, paine, mis äsja vanglast pääsenuid tavaliselt vaevab. Teised olid rääkinud tundest, et müürid ja lukustatud rauduksed sind enam ei kaitse.
Vabaduse sündroom, nagu seda nimetati.
Ta tõusis voodiservale istuma.
Vahtis pimedusse.
Vabadus tegi ta haigeks.
5. veebruar
Püha põhimõte: voodi kõrval alati täis klaas. Philip katsus järele. Jahe puhas pind. Tore.
Ja tabletid. Alati tabletid. Ta vajutas lehelt välja kaks tabletti Zolofti ja loputas veega alla. Kui vaja, võis ta tablette sisse toppida ka kinnisilmi.
Siiski: peas liiga palju pilte. Töökoosolekud. Kohtumised pangas. Kõik, kes raha tahavad. Voodi tema korteris. Löök näkku. Nagisev jää. Karolinska haigla kena arst, kes tema haavad kinni õmbles. Stephanie, kes muudkui uuris, mis juhtus.
Philip mõistis Stephanied – see polnud tavaline, et tema või mõni sõber tuleb koju, nägu siniseks taotud. Sellegipoolest ei teadnud tüdruk, et Philip seisis Nybrovikeni õhukesel jääl rohkem kui veerand tundi.
Lõpuks läksid mehed kailt minema, Philip heitis kõhuli ja roomas tagasi.
Ta ei olnud mitte kunagi oma elus niimoodi kartnud. Päris surmahirm tekkis aga alles kodus voodis. Ta värises terve ööpäeva.
Tegelikult tahaks ta rõdul ennast lihtsalt välja karjuda. Kisendada, kuni kopsud lõhkevad ja pea plahvatab. Aga vaevalt et naabrid selle üle rõõmustavad. Võib-olla saaks keegi tema sõpradest või vanematest sellisest asjast teada. Samas majas elavad Hamiltonid võivad kuulda või Wachtmeisteri vanamees, kes elab üle tänava: tundub, et Philipil on halb olla. Philip lõugab. Philip nutab.
Ema ja isa pidid märke nägema juba siis, kui ta kodus elas. Tumedaid silmaaluseid, helisid, kui tal ööd läbi telekas mängis. Tabletilehti tema kirjutuslaual, Minigripi kotte paberikorvis. Aga nemad ajasid oma asju. Mingil moel ta hindas seda, ta tahtis, et miski ei muutuks.
Jaotus tema ja nende vahel, turvaline vahemaa. Nemad: pidudel, vastuvõttudel, kokteiliõhtutel, reisidel, tööl. Tema: lapsehoidjaga, väikese õega, sõpradega, kellegi teisega kodus. Enamasti: üksi.
Kasutu.
Ta ajas end istukile. Pea oli nüüd veidi parem. Tekk oli koti sees nutsu vajunud. Ta püüdis seda ilma püsti tõusmata kohendada. Ta vaatas öökapil üht kelladest, see oli 44-millimeetrise numbrilauaga Cartier Santos. Ostetud viis kuud tagasi Nymans Ur kellapoest. Kell oli titaanist.
Siis: kell oli täielik triumf. Materjal: must, matt, kallis. Sellegipoolest habras.
Kinnitus sellele, kes ta on.
Praegu: eelmisel nädalal ostis ta Patek Philippe’i. Cartier oli tundunud väsinud moega.
Kell oli veerand üksteist.
Peab üles tõusma. Peab päeval sarvist haarama. Keegi ei tohi teada, et ta jäi magama alles kell neli hommikul, sest mõtted ei andnud rahu. Keegi ei tohi teada, et Philipi sees on teine Philip.
Kes kõnnib noateral, iga hetk pimedusse kukkumas.
Ta võttis iPadi ja vaatas läbi kakskümmend uut meili. Enamiku võis teistele edasi suunata, aga ta tahtis, et kõik oleks kontrolli all.
Siis