Vipiruum. Jens Lapidus
Читать онлайн книгу.
profiilipildil punaste silmadega valge küülik.
„Ma mõtlen sulle sagedamini, kui tahaksin. Philip, sa oled minu oma. Me oleme igavesti seotud. Nüüd tean ma veel rohkem. See peab lõppema. Varsti tulen sinu juurde, Philip. Varsti. Sinu/AA”
Ta vajutas Facebooki erinevatele ikoonidele.
Õhuke märg jää, ta nägi seda jälle enda ees.
Jää mõranes ta jalge all.
12. veebruar
Tuba oli pime.
Teddy tõusis istukile ja kobas öölambi lülitit.
„Arminäo” plakatilt vahtis teda Al Pacino. Kirjutuslaua ääres istus Tony Montana, kuldkell randmel ja ees kristallklaas viskiga. Tal oli ju filmis kena abikaasa ja tal läks erakordselt hästi, see oli kõigile teada, aga ometi olid vaod tema põskedes sügavamad kui Teddy isal pärast ema surma. Masendus Montana pilgus tungis pildist välja ja isegi Nikola magamistoa hämaruses tundis Teddy pimedust. Selles filmistseenis ei olnud kirjutuslaual kokaiinikuhja, kuhu läbinisti paheline ja allakäinud Montana nägupidi vajub, see siin oli tehtud enne. Montana oma narkokarjääri tipus – ja ikkagi, juba siis valitses temas öö.
Raamaturiiulil oli raamis kaks fotot. Ühel seisis koolilõpumütsis ja kirgassinises kleidis Linda, ta paistis rõõmus. Teddy mäletas hilisemat koolilõpupidu isa juures. Aasta pärast sündis Nikola, siis isa enam nii rahul ei olnud. Linda pidi ju ülikooli minema.
Teisel fotol oli terve nende perekond. Ema, isa, Linda, Darko ja ta ise, pilt tehti Belgradis, kui nad väikesed olid. Selja taga kivimüür ja vist küll saja-aastane hiiglaslik lilla rododendron. Teddy oli siis vaid üksteist, aga ta mäletas seda suve selgelt. Igal pärastlõunal istusid tema, Darko ja isa Café Bibliotekas, ema ja Linda ajasid omi asju. Isa sõi karamellistatud sibulaga loomalihasalatit ja suitsetas tohututes kogustes kodumaiseid Drina sigarette. Nad rääkisid raamatutest, jalgpallist ja toidutegemisest, isa nägu säras soojusest, kui ta neid vaatas.
Teddy süvenes isa pilku fotol. Varsti peab talle külla minema.
Aga praegu tuleks uuesti magama jääda.
Öö oli alati tema sõber olnud.
Varem.
Väga ruttu peaks oma rahaasjad korda ajama. Kahekümne kaheksast tuhandest kroonist ja kullakangidest ei piisa poolegi jaoks sellest, mida tal vaja on. Ainuüksi lubade tegemine – teooria, sõidutunnid ja eksam – tühjendaksid tema varud kiiremini, kui jõuad öelda „palk”. Kõigepealt tuleb oma elamine muretseda, nii kaua kavatses ta Lindale jonnakalt oma osa üürist maksta.
Kaubamaja kinkekaart kulus seljakoti ja talvesaabaste peale. Kõik muu, mis tal praegu oli, sai laenatud. Kurat küll, isegi aluspüksid olid kellegi teised omad, sest Lindalt saadud kolm paari läksid praegu pessu.
Ta mõtles eilsele vestlusele Dejaniga.
„Kuidas sul sooja rauaga on?” küsis sõber, kui nad Södermalmil inimtühjas lõunarestoranis istusid.
Teddy hingas läbi nina. Dejan oli tema relvajakandja olnud põhikoolist peale. Kui ta on selline, nagu enne Teddy kinnikukkumist, siis on ta hea sõber. Ta oli lojaalne ja hull naljavend, aga kui nüüd ülejäänud Rootsi suhtes aus olla, siis peaks võib-olla lisama, et ta on küll hull naljamees, aga ka hullult ebastabiilne.
„Mina enam kedagi ei lase.”
Dejani ilme oli küsiv.
„Sellepärast, et et sa pole kaheksa aastat relva kätte saanud? Kas sa pole enam harjunud?”
„Ei, sa ju tead, et seda ei juhtu kunagi. Aga minu jaoks on selliste asjadega lõpp. Ei mingeid relvi enam.”
„Kui treenitud sa oled? Kas sa siis saad hakkama, kui läheb natuke … kehalist kontakti vaja?”
„Selliste asjadega ma ka enam ei tegele.”
Dejan nõjatus toolileenile ja oli vait. Vangutas pead aeglaselt edasitagasi nagu unine dinosaurus. Burberry-ruuduline sall rippus lahtiselt kaelas ja pikeesärgi krae oli üles tõstetud nagu tavaliselt.
„Juhiload, kuidas nendega on?”
„Võeti ära, kui ma kinni kukkusin. Nendega kavatsen võimalikult ruttu asjad korda ajada.”
„Kurat küll. Relva ei ole, rusikaid ei kasuta. Autot ei juhi. Räägi mulle, Teddy, mida sa siis teha saad üldse?”
„Ma oskan sitaks hästi aiamööblit teha.”
Dejan kergitas kulme.
„Viimased aastad tegin nii Hallis kui ka Österåkeris hästi palju peenemat tisleritööd. Tähendab, ma ei tee nalja. Diivaneid, taburette, lindude pesakaste. Hellasgårdeni pargis on neljateistkümnest uuest pingist, mis nad sinna panid, seitse minu tehtud.”
Dejan jõi ära oma Coke Zero. Varem kulistas ta Cola Lighti, aga mõte oli ikka sama, ta ei tahtnud, et veresuhkur liiga kõrgeks läheks.
Muidugi sai Dejan aru, et probleemid kuhjuvad. Niinimetatud üldiste ja üksikute juhtumitega seoses tekkinud võlgadega oli maksuamet juba kukil. Ametliku palgaga võiksid nad Teddy kontolt küsimata nii palju võtta, kui süda lustib. Ükskõik millise töö ta ka leiab, elada tuleb elatusmiinimumi piiril, kuni tööhimu juba ammu kadunud on.
Aga ähvardamas oli ka ohtlikumaid asju. Eile andis Linda Teddyle paberilipiku telefoninumbriga. Keegi oli helistanud, Linda ei teadnud, kes.
Teddy valis numbri.
„Jah,” vastas keegi teises otsas.
Hääl tundus tuttav.
„Tere, mina olen Teddy, sellelt numbrilt palus keegi helistada.”
„Jajah, see oled ju sina. Tore, et helistad. Kuulsime, et sa oled väljas. Mina arvasin, et pääsed sealt alles järgmisel aastal.”
Kergelt venitatud kõneviis, mees rääkis aeglaselt, aga pudrutades, nagu vabavõitleja pressikonverentsil.
„Ma olen nüüd väljas. Kellega ma räägin.”
„Morganiga loomulikult. Sa ju mäletad mind? Mogge Viking, kämpingumees. The big fat camping lord. Halloo?”
Teddy ei saanud aru, milles asi. Liini teises otsas oleva mehe nimi on Morgan Östling. Kaheksa aastat tagasi elas tüüp Solvalla kämpingus ja oli tuntud oma närvilisuse poolest. Kui Mogge Viking ei saanud midagi oma kätega teha – nina nuusata, ennast sügada, mobiili näppida –, siis võis tal katus ära sõita, nii et ta muutus kontrollimatult vägivaldseks. Aeg-ajalt palgati teda asju tegema, midagi riiki sisse tooma, kelleltki võlga välja nõudma. Mees oli omadega täiesti põhjas, tema üle irvitati. Aga tal oli käes üks sõna otseses mõttes trumpkaart. Kord nädalas mängis Mogge Viking Krukani mänguklubis Robert Hillströmiga kaarte. Robert Hillström ei olnud aga niisama mees.
Arvati, et Hillström kavandas Marlboro skeemi ja nüüd räägiti, et ta pidavat sama skeemi kasutama elektroonika jaoks. Marlboro skeemis toodi odavatest riikidest ja väljastpoolt Euroopa Liitu miljoneid sigarette, sellega tegelesid firmad, mille juhatuses istusid tankistidena poolnarkarid, laod läksid kogemata põlema, varastati tühjaks või tekkis veeavarii, kaubad kadusid või said erineval moel kahjustada. Iva oli selles, et suitsude eest ei makstud makse ja mõnikord said firmad isegi kindlustusraha. Samal ajal teadsid kõik, kes midagi teavad, et neid suitse müüdi kõigis Kesk-Rootsi tubakapoodides. Vanglas öeldi, et Hillström on väärt üle saja miljoni Rootsi krooni.
Teddy oli jutuga kursis ja kuulas alati eriti hoolikalt, enne kinnikukkumist oli ta Hillströmile nimelt paar sularahamuula muretsenud.
„Kas sa Johnny Olssonit tead, sa tundsid teda, tuleb meelde? Seda vinnilist raiska?”
„Tuleb meelde. Mis siis?”
Teddy aimas, kuhu see asi tüürib, see ei olnud hea.
„Ta läks ju paar aastat tagasi kinni.”
„Paar aastat tagasi? Viis-kuus aastat tagasi või isegi