Vipiruum. Jens Lapidus
Читать онлайн книгу.
ning tõstis pliidile. Teddy mäletamist mööda keetis isa kohvi alati niimoodi ja samas traditsioonilises kõrgete äärte, pisikese tila ja pika käepidemega keedunõus. Huvitav, kas ema jõi ka samast potist valatud kohvi?
„Noh, poiss, millega sa nüüd siis tegeled?”
„Ma olen väljas olnud vähem kui kuu aega.”
Bojan kallas keevast suhkruveest natuke tassi, täitis džezvan’i kohvipulbriga ja segas seda, kuni jook keema tõusis. Paistis, et ta ei taha eriti rääkida, et kaheksa aasta järel on Teddy tema juures esimest korda. Teddy ei viitsinud väga peale käia ka.
„Mäletan, kui sa väike olid,” ütles Bojan. „Istusid restoranis kassaaparaadi taga kõrge tabureti peal ja tervitasid külalisi. Sa võlusid kõik ära, mu poiss. Äkki peaksid selle ala ette võtma.”
Teddy mõtles isa elukäigule. Bojan tuli Rootsi kahekümne seitsme aastasena 1970. aastate lõpus. Ta oli lõpetanud tehnika erialal ühe Belgradi kõrgkooli ja töötanud paar aastat ühes Novi Sadi mehaanikatöökojas. Kui sõbrad Rootsi tööstusettevõtete tööpakkumiste peale ükshaaval kaduma hakkasid, siis otsustas ka tema proovida. Bojan jõudis Põhjala külma heaoluriiki tööjõu sisserände viimase lainega. Pärast seda lõpetas Rootsi tema kaliibriga inimeste sissetoomise, nagu ta ikka ütles.
Ta alustas Södertäljes Scania-Vabises, kus pani kokku Stockholmi bussipargi masinate mootoreid. Paari aasta pärast kohtus ta Teddy emaga, kes töötas sama ettevõtte raamatupidamises. Ema oli pärit Sundsvallist. Aasta hiljem sündis Linda. Poolteist aastat hiljem Teddy. Viimasena tuli Darko.
Kuid ajad läksid raskemaks, kaheksakümnendate aastate keskel hakkas Scania töötajaid koondama. Samaks ajaks olid mitmed isa sõbrad mõistnud, et pitsabaari või restorani pidades saab rohkem raha kui suurtööstuse jaoks orjates. Bojan alustas oma parima sõbra juures, nad pidasid Solna tööstuspiirkonnas lõunarestorani. Päevas sõitis ta tööle ja tagasi kokku neli tundi, aga talle ei tulnud pähegi Södertäljest ära kolida. Siis veel kõlbas talle seal elada.
Bojan segas tasakesi kohvi. Kui see keema tõusis, tõstis ta poti kraanikaussi, valas suhkruvee peale, kattis poti taldrikuga ja jättis kohvi tõmbama.
„Tule, joome kohvi elutoas.”
Samad kombed nagu vanasti, isa kohvi tuli juua elutoas ja tassidesse valada külaliste silme all.
Enne tugitooli istumist Bojan kummardus ja tõmbas soki üles. Teddy istus isa vastu kolmekohalisele nahkdiivanile.
„Isa, kas sa tead tegelikult, kes ma olin?”
„Kuula, poeg, minul olid minu asjad ja sinul olid sinu omad. Alati ei olnud lihtne, et sa teaksid. Ma pidin Linda, Darko ja sinu peale mõtlema, kas sa saad üldse aru, mida tähendab üksi kolme last kasvatada? Samal ajal olin iga päev restoranis tööl ja siis pärast kõiki neid aastaid tuleb see kuradi picka maksuamet ja tõmbab mulle vee peale.”
„Ma imetlen sind selle eest, et sa meie eest hoolitsesid, sa tead seda. Aga kas sa teadsid, kes mina olin?”
Teddy ei teadnud, miks ta selle üles võttis. Niimoodi rääkisid nad esimest korda, aga ta ei saanud jätta.
Bojan võttis lonksu kohvi.
„Pole mõtet sellest praegu rääkida. Lihtsalt tore on näha. Kas sa tead, et kahekümnendal on ema surma-aastapäev?”
„Ikka.”
Teddy nõjatus seljatoele ja vaatas ringi. Korter nägi välja nagu vana elamine Södertäljes, ühel seinal rippus kaks saablit, mis isa väite järgi oli pärit 1912. aasta Novi Pazari lahingust. Teisel seinal oli ema lapsepõlvekodust pärit maal.
„Siis mul oleks hea meel, kui sa siia tuleksid ja tema mälestuseks küünla süütaksid.”
Nad luristasid jälle. Bojan rääkis, kui hästi kõik Lindal ja Darkol läheb, siis kõneles veidi omaenda erinevatest äridest, millest üldjoontes ühelgi hästi ei läinud.
Teddy ajas end püsti.
„Isa, ma pean minema. Tänan kohvi eest. Varsti näeme jälle.”
„Mu poiss, kas sa ei tahaks siia Örnsbergi kolida?”
„Eks näis, praegu ma elan Linda juures.”
„Mis selle Saraga siis juhtus?”
Teddy sidus kingapaelad kinni, isa asi ei ole Sarast rääkida.
Bojan ütles:
„Ühendust oled proovinud temaga võtta?”
„Veel mitte.”
„Peaksid proovima. Kõik vajavad enda kõrvale naist, vähemalt sinu vanuses.”
Teddy avas ukse ja astus välja.
16. veebruar
Neljakümne kaheksa tunni jooksul tuli läbi käia seitseteist kausta. Lisaks pidi Emelie jõudma koostada aruande võimalikest juriidilistest ohtudest, mis ta 2500 leheküljelt on leidnud. Seda nimetatakse due diligence ehk DD, aga korrektne rootsikeelne termin on ettevõtte äritegevuse analüüs. Büroos varsti kolm aastat töötanud inimese klassikaline ülesanne.
DD: räägiti advokaadibüroodest, millel hakkas viltu vedama, sest nad olid jätnud kahe silma vahele niinimetatud muudatuste halduse tingimused, see tähendab lepingu nõuded, mille kohaselt lõpetab leping kehtivuse, kui muutub omandiõigus. Kõige hullem lugu, mida Emelie oli kuulnud, juhtus paar aastat tagasi, kui hakati müüma Rootsi suurimat mobiilsidefirmat. Advokaadibüroo Werner Hansson & Partners jättis lepingus ühe tarnija puhul märkamata muudatuste halduse klausli. Katastroofist poleks võib-olla juttu olnudki, kuid tarnija oli pisike Samsungi-nimeline ettevõte. Ostja jäi ilma õigusest nende telefone müüa. Mida öelda? Sorry, meie jurist magas lepingus selle punkti maha, meil on hirmus kahju. Telefonipoodide kett on nüüd kahjuks pool miljardit Rootsi krooni vähem väärt. Suur tänu selle eest, Werner Hansson & Partners.
Emelie tegi kaustade sisukordadest koopia ja tõmbas süstemaatiliselt punkt punkti järel maha, kui oli selle läbi vaadanud.
Josephine istus oma kirjutuslaua taga. Ta tuli äsja Londonist, kus nad koos ühe osanikuga pidasid läbirääkimisi ühe Rootsi tööstusettevõtte ülesandel. Enne reisi lobises ta sellest vähemalt nädala, aga kohapeal pääses ta koosolekuruumist ja hotellitoast välja vaid paariks tunniks. Siis sõitis ta ka taksoga lennuväljalt linna või tagasi.
„Ja mina kavatsesin veel endale uue koti osta ja tegelikult sulle ka.”
„Mulle?”
„Jah, ma mõtlesin, et et sul on vaja end natuke värskendada. On ilusamaid asju kui DKNY. Kas sa näiteks Alexander Wangi või Céline’i oled näinud?”
Kotid olid Emelie jaoks ülitähtsad. Sellegipoolest ajas Josephine’i jutt teda närvi.
„Tahad, ma räägin sulle Londonist?” küsis Josephine irooniliselt.
„Palun väga,” vastas Emelie. Josephine’i peale ei saa kaua pahane olla, ta on selleks liiga tore.
„Must takso ei tohi lennuväljalt linna rohkem võtta kui kolmkümmend naela, muud seal ei sööda kui võileibu ja hotelli padjad on kivikõvad. Kahjuks muud ma ei teagi.”
Josephine määris kätele kreemi, mida ta oli kõnelemise ajal tuubist välja pigistanud. Läbirääkimised brittidega jooksid kolm tundi tagasi telefonikonverentsil ummikusse ja klient käskis pistiku seinast välja tõmmata. Aga tema istus ikka siin edasi.
„Ma olen varsti nagu kõik teised – büroo on rohkem kodu kui mu korter. Nii et nüüd võid küsida, kui sul on mingit abi vaja. Ma olen nii palju neid äritegevuse analüüse teinud, et mõtlesin keskmise nime ära vahetada. Mitte Dahlgren, vaid Duegren, kuidas tundub?”
„Sobiks hästi. Väga nagu londonlik.”
„Kuule, ma räägin, ma ju oskan seda due diligence’i värki. Tegelikult on olemas ainult kolm valdkonda, kus ükski ostja riskida ei taha, mis on tõsised