Vipiruum. Jens Lapidus
Читать онлайн книгу.
pani poole organisatsiooni peale kitse, kinni läks seitse inimest. Isegi mina. Kas sa seda teadsid? Sinu kuradi Johnny Olssoni pärast istusin mina aasta otsa kinni.”
Jutte oli Teddy kuulnud, aga ei viitsinud kunagi rohkem uurida.
„Ja mis sa nüüd tahad?”
„Mina ei taha midagi, mina olen oma vihast üle saanud, aga on neid, kel on seisukohad. Sa ju mõistad?”
Teddy mõistis, sellega ei olnud probleemi. Ta teadis reegleid.
Johnny Olsson, Teddy muretsetud sularahamuul, oli kinnivõtmisel hakkama pannud ka kakssada tuhat Hillströmi raha. Kitse panemine oli muidugi kümme korda hullem. Nüüd peab keegi vastutuse võtma. Vähemalt Mogge Vikingi tellija arvab niimoodi.
Teddy tõmbas sügavalt hinge.
„Teil tuleb üle saada. See on ajalugu. Ütle talle edasi. Unustagu ära.”
Aga sisimas ta juba mõistis, kuidas seis on. Mogge Viking ei helistaks, kui Hillströmil tõsi taga ei oleks.
Marlboro-kunn tahab selgelt oma pappi, kahtsadat tuhandet krooni. Ja näitab kitsedele ja kitsede palkajatele koha kätte.
Mogge sälitas rahu.
„Tasa nüüd, Teddy. Ma ütlen ainult niipalju, et keegi peab vastutama. Kui keegi seda ei tee, siis läheb kellelgi lihtsalt jamaks. Seda mõistad sa ju ka.”
Teddy püüdis lõdvestuda.
See polnud võimalik.
Porsche Carrera 911 Turbo. Nõgusad istmed, Porsche oma Communication System, punasest nahast sisu – käepidemed, rool, isegi käsipidur. Viis armatuurikella näidikute blokil saatsid uusklassitsistlikku täiuslikkuse hingust.
Teel Arlanda lennuväljale: tema ja Stephanie.
Stephanie perekond sõitis täies koosseisus kaheks nädalaks Mauritiusele isa kuuekümnendat sünnipäeva tähistama.
Steffi jahvatas viimased nädalad sellest pisikesest reisist lakkamatult.
Philip mõistis, jutt on Deluxe variandist suure D-ga, kuigi tema ise oleks sel teemal sõnu säästnud.
Nad ei läinud mingisse suvalisse hotelli. Four Seasons, Anahita Garden Royal Residence Villa, 1500 ruutmeetrit, isiklik merevaatega bassein ja troopiline aed, kõigil tubadel laguunile avaneva panoraamvaatega vannituba. Condé Nast Travellers’i edetabelis Top Luxury Resorts of the World kolmandal kohal. Muidugi kõik hinna sees. Ja mis kõige tähtsam: isiklik teener.
Stephanie plaksutas vaimustusest käsi, kui ema talle helistas ja rääkis. Pane päevitustoolid paika, vahuvein külma, kutsu kohale pediküüride tiim – Anahita, siit ma tulen!
Irooniline selle asja juures: Stephanie määris end juba nädal varem isepäevituva kreemiga sisse, et Mauritiusel mitte liiga valge olla.
Täna öösel magasid nad tegelikult koos Stephanie juures, tüdruk tahtis viimase minutini pakkida. Kommendörsgatani korteri sai Stephanie neli kuud tagasi vanematelt kahekümnendaks sünnipäevaks. Paar õhtut nädalas jäid nad ööks teineteise juurde, enamasti Philipi korterisse. Aga liiga tihti ei saa ta tüdrukut enda juurde lasta, erinevatel põhjustel on sellega liiga palju jama. Tabletid, kokaiinikõrred, telefoninumbrid ja muu tuleb alati eest ära koristada.
„Kas ma panen selle, selle või selle trikoo? Ja see We Are Handsome, see on ju lihtsalt gorgeous, eks ole?” küsis Stephanie Philipilt, kui too tüdruku voodis lamas ja püüdis veel natuke aega masendust eemal hoida. Äsja lipsas ta tualetti, et võtta kaks tabletti Zolofti, aga nüüd vaatas silmanurgast „Mad Meni”.
E4 kiirtee: sel ajal vähe liiklust. Kell oli pool kaheksa õhtul. Tipptund oli ammu möödas.
Porsche nurrus nagu tiigrikutsu. Tegelikult ei peaks seda autot talvistes oludes kasutama, saab liiga palju kannatada. Kuigi teisest küljest – kui sul ikka on paremuselt teine Porsche, mis väljaspool võidusõidurada saada on, siis tahad ju sõita aastaajast hoolimata.
„Ma käisin eile Rolfi juures,” ütles Stephanie, kes muidugi tahtis rääkida oma lemmikteemal: iseendast.
Oma heledaid triibutatud juukseid kandis ta alati patsis, kui ei olnud mõnda pidu või pereüritust. Siis föönitas ta soengut tund aega, kuni juuksed voogasid nagu Blake Livelyl. Neli või viis päeva nädalas tegi ta Balance’i spordiklubis trenni, ta rääkis ikka, et kavatseb ise ka personaaltreeneriks hakata.
Philipit ärritas nimetissõrme küüs, mis oli ühe külje pealt halvasti lõigatud. Ta pani peas kirja, et sealt tuleb viilida, kui ta koju tagasi jõuab.
„Sellest reisist rääkisime palju, sellest, mida me viimastel kordadel teinud oleme. Ta küsis, mis tunne mul nüüd on, kui me tegelikult minema hakkame. Võib-olla saan emaga lõpuks rääkida, ma mõtlen, päriselt rääkida. Eks ole?”
Philip püüdis teha nägu, nagu peaks päriselt teele ja juhtimisele keskenduma. Aga tegelikult sügas pöidlaga seda sõrmeküünt.
„Jah, sul on seal kindlasti tore.”
„Tead, sellest ajast peale, kui ma Kommendörsgatanile kolisin, ei räägi me emaga peaaegu üldse. Ma helistan talle ja tahan mõnest eksamist rääkida või küsida, kas ta tahab Ralph Laureni kollektsiooni vaatama tulla. Jah-jah-jah, eks sa räägi nüüd isaga, ütleb tema ainult. Ma ei tea, mis juhtunud on. Kas isa peaks mingi rõivakollektsioon huvitama? Rolf ütleb, et ma pean nabanööri läbi lõikama, iseseisvaks saama. Ta soovitas mul osteopaatiasse minna.”
Philip keeras Arlandalt välja.
Ta pani Steffi lennujaama ukse juures maha, tõi käru ja laadis tüdruku kohvreid täis. Aga registreerimisleti juurde kaasa ei läinud. Tal polnud jaksu praegu Steffi vanematega kohtuda ja tõi ettekäändeks, et kui ta kohe minema ei hakka, võib parkimistrahvi saada.
Ta mõtles ühe enne silma hakanud investeeringu peale. Tarbimislaene pakkuv firma, mis vajas raha. Nad andsid eraisikutele enamasti lühiajalist tagatiseta sms-laenu. Kui võtad kaheks nädalaks viis tuhat krooni, siis tuleb intress tuhat eurot, ja nii edasi. Aasta lõikes võib intress olla kuni viissada protsenti. Firma nimi oli CashFinans. Neil oli imeilus käive ja kliente tuli korralikult. Aga kasvuks vajasid nad kapitali.
Peab korra veel bilanssi ja krediidikaotuse riski vaatama. Võib-olla saab Iani ka selle mõtte juurde kampa, oleneb, kuidas tal viimane Fluxoventi investeering läks.
Ian oskas sitaks hästi arvutada, aga oli tegutsemise poole pealt täiesti lootusetu, see oli probleem. Tüüp kulutas raha revidentide, advokaatide ja teiste konsultantide peale, sest ta lihtsalt ei saanud praktiliste asjadega hakkama. Need kolm korda, mis Philip temaga koos äri ajas, pidi ta Ianile peaaegu et ema eest olema. Ian ei teadnud isegi seda, kuidas äriregistris juhatuse liikmete koosseisu muudetakse. Philip mõtles mõnikord, kuidas see kõik üldse toimida saab.
Ta mõtles eilsele brantšile. Hotelli Diplomat baar oli alati täis õiget sorti inimesi. Täpselt õige koht for people-watching, net-working and cluster-building.
Tavaliselt kohtusid nad seal.
Sisustus oli kena. Korralikud pehmed toolid, pigem nagu tugitoolid. Strandvägenile avanevad suured aknad. Mööda tipsis ridamisi tolmumantli ja lipsuga vanamehi, taksikoerad rihma otsas, hiigelsuurte kasukate ja eriliselt vulgaarse maitsega vene turiste ja blondeeritud juuksed soengusse seadnud neide.
Laual: kolmekorruseline vaagen äsja ahjust tulnud saiakeste, vahustatud või ja Inglise marmelaadiga. Munad Benedicti moodi, pliinid kalamarjaga, peekon ja chorizo vorst. Pisikeses vaasis midagi, mis meenutasid rohelisi kohevaid golfipalle, aga arvatavasti olid kenad lõikelilled.
Lollo vahtis teda üksisilmi, kui ta tooli välja tõmbas ja istus. Philip lootis, et ei näe nii pohmas välja, kui ta tegelikult oli.
„Täna õudusteemat ei ole.”
Philip ei öelnud midagi, vaid viipas ettekandjat. See on ju poiste brantš, traditsioon. Kui keegi tüdruksõbra kaasa võttis, siis rikkus see alati natuke õhkkonda, kuigi Lollo