Tatjana ja Aleksander. Esimene raamat. Teine Ameerika. Sari Varraku ajaviiteromaan. Paullina Simons
Читать онлайн книгу.Tatjana ja Aleksander. Esimene raamat. Teine Ameerika. Sari Varraku ajaviiteromaan - Paullina Simons
meest: Aleksander toolil, valvur klassitoa teises otsas ja kaks meest õpetajalaua taga. Üks mees oli kiilas ja väga kõhn, pika mõtliku ninaga. Ta teatas lahkelt, et tema nimi on Riduard Morozov. „Mitte selle linna Morozov?” küsis Aleksander.
Morozov muigas napilt. „Ei.”
Teine mees oli väga tüse, täiesti kiilas ning tal oli lõhkenud kapillaaridega kirjatud ümmargune muguljas nina. Ta nägi välja nagu padujoodik. Ta ütles – mitte nii lahkelt –, et tema nimi on Mitterand, ja see oli Aleksandri meelest üsna naljakas, kuna Mitterand oli tagasihoidliku vastupanuliikumise juht natside okupeeritud Prantsusmaal.
Morozov alustas. „Kas te teate, miks te siin olete, major Belov?” küsis ta soojalt naeratades viisaka, peaaegu sõbraliku tooniga. Nad vestlesid. Õige pea pidi Mitterand Aleksandrile teed ja vahest napsu vodkat pakkuma, et teda rahustada. Aleksander mõtles sellest naljaga pooleks, aga kummalisel kombel ilmus vodkapudel koos kolme pitsiga tõesti ühe koolilaua varjust välja. Morozov kallas.
„Jah,” ütles Aleksander rõõmsalt. „Mulle öeldi eile, et ma saan aukõrgendust. Minust saab alampolkovnik. Ja ei, tänan,” ütles ta pakutud märjukese peale.
„Kas te ei pea meie külalislahkusest lugu, seltsimees Belov?”
„Ma olen major Belov,” ütles Aleksander tõustes ja tema ees istuva mehe peale häält tõstes. „Kas teil on auaste?” Ta ootas. Mees ei lausunud musta ega valget. „Nii ma arvasingi. Teil pole mundrit. Kui teil oleks munder, oleksite selle selga pannud. Ma ei võta teie viina. Ma ei istu enne, kui ütlete, mida te minust tahate. Ma teen hea meelega koostööd, nagu suudan, seltsimehed,” lisas ta, „aga ärge solvake mind, teeseldes, nagu oleksime parimad sõbrad. Mis lahti on?”
„Te olete arreteeritud.”
„Ahaa. Nii et aukõrgendust ei tule? Alles täna öösel kell neli oli jutt teine. Meelemuutus võttis teil kümme tundi. Te pole mulle öelnud, mida te minust tahate. Mina ei tea, kas te isegi seda teate. Miks te ei võiks minna ja otsida kedagi, kes oskaks mulle vastata? Seniks viige mind tagasi kongi ja ärge raisake mu aega.”
„Major!” See oli Morozov. Tema hääl polnud enam nii lahke. Mõlemad mehed olid siiski vodka ära joonud. Aleksander naeratas. Kui ta suudab neid klassitoas joomas hoida, juhatavad nad ta ise Nõukogude-Soome piirile ning räägivad temaga pehmes inglise keeles. Nad nimetasid teda majoriks. Aleksander tundis auastmepsühholoogiat väga hästi. Sõjaväes oli üksainus reegel – ülemustele jämedusi ei öelda. Hierarhia oli täpselt paigas. „Major,” kordas Morozov. „Püsige paigal.”
Aleksander istus toolile.
Mitterand rääkis tasa ukse juures seisva noore valvuriga; Aleksander ei kuulnud sõnu. Ta sai mõttest aru. Asi polnud ainult selles, et Morozov polnud tasemel, ta oli liiga väike vennike. Aleksandriga pidi tegelema suurem kala. Ja peagi pidi see kala kohale saabuma. Kuid kõigepealt püüavad mehed Aleksandrit murda.
„Käed selja taha, major,” ütles Morozov.
Aleksander viskas suitsu põrandale, kustutas selle saapatallaga ja tõusis.
Nad võtsid temalt püstoli ja noa ning sorisid seljakotis. Leidnud sidemed, sulepead ja Tatjana valge kleidi – ei midagi äravõtmise väärilist –, otsustasid mehed Aleksandri rinnast medalid ja õlgadelt pagunid maha rebida, ütlesid talle, et ta pole enam major ning tal pole sellele aunimetusele õigust. Mehed polnud ikka veel öelnud, milles Aleksandrit süüdistatakse, ega talle küsimusi esitanud.
Nad jätsid tema seljakoti enda kätte. Aleksander küsis seda tagasi. Ta naerdi välja. Aleksander heitis kotile meeste käes peaaegu abitu pilgu, teades, et selles on Tatjana kleit. Veel üks asi, millel trambitakse, mis tuleb loovutada.
Aleksander viidi betoonseintega üksikkongi, kus polnud ei ainustki akent, ei Uspenskit ega Maikovit. Polnud ei pinki, aset ega tekki. Ta oli üksi, ja hapnik pääses kongi vaid siis, kui valvurid avasid ukse või ukses oleva terasest lükandluugi, vaateava, kust nad teda silmas pidasid, või väikese laeluugi, mille kaudu ilmselt mürkgaasi kongi lasti.
Talle jäeti alles käekell, ja kuna teda läbi ei otsitud, jäid ka saapasäärde peidetud ravimid alles. Aleksandril oli tunne, et ravimid pole ohutus kohas. Kuid kuhu need panna? Aleksander libistas saapad jalast, võttis süstla, morfiinipudeli, väikesed sulfoonamiidi talbletid ja pistis aluspükste taskusse. Teda tuli tavalisest põhjalikumalt läbi otsida, et neid leida.
Kui Aleksander kummardus, lõi selga terav tuikav valu, mis päeva jooksul justkui paisus ja levis. Aleksander arutas, kas süstida morfiini, ent otsustas siis, et ei tee seda. Ta ei tahtnud end tuimastada selle vastu, mis tulemas oli. Ta võttis ühe mõrkjashapu sulfoonamiiditableti, vett küsimata, rohtu vees lahustamata. Ta lihtsalt pani tableti suhu ja näris katki ning judises seda alla neelates. Aleksander istus vaikselt põrandal, taibates, et teda ei nähta, sest kong on pime, ja pani silmad kinni. Kuid võib-olla jäid need lahti; raske öelda. Lõpuks polnud sel tähtsust. Aleksander istus ja ootas. Kas päev oli õhtus? Kas see oli üksainus päev? Aleksander oleks tahtnud suitsu teha. Ta istus liikumatult. Kas Sayers ja Tatjana olid ära sõitnud? Kas Tatjana laskis end veenda, tagant tõugata, lohutada? Kas Tatjana oli oma asjad võtnud ja Sayersi autosse istunud? Kas nad olid Morozovost pagenud? Mida kõike oleks Aleksander sõnumi eest andnud. Ta kartis väga, et doktor Sayers murdub, ei veena Tatjanat, ja naine on ikka veel Morozovos. Aleksander püüdis naise lähedust tajuda, ent tundis vaid külma. Aleksander teadis, et kui Tatjana on ikka veel Morozovos ning kui teda tõsiselt üle kuulama hakatakse ja naisest teada saadakse, on temaga lõpp. Ta ei suutnud hingatagi, mõeldes, et Tatjana on endiselt nii lähedal. Ta pidi ikka veel NKVD meestega venitama, kuni võib kindel olla, et Tatjana on pääsenud. Mida varem naine lahkub, seda rutem võib Aleksander end riigi võimusesse anda.
Tundus, et Tatjana on väga lähedal. Aleksandrile näis, nagu võiks ta käe seljakoti järele sirutada, naise kleiti puudutada ja teda näha: punaste roosidega valge kleit, pikad lehvivad juuksed, säravad hambad. Tatjana oli väga lähedal. Aleksandril polnud vaja kleiti puudutada. Tema ei vajanud tröösti. Tröösti vajas Tatjana. Tatjana vajas teda nii väga – kuidas pidi ta sellest olukorrast ilma Aleksandrita välja tulema?
Kuidas pidi Tatjana Aleksandri kaotusest ilma Aleksandrita välja tulema?
Aleksander pidi millelegi muule mõtlema.
Peagi polnud tal enam vaja mõelda.
„Lollakas!” kuulis ta ukse tagant. „Kuidas sa kavatsed vangi jälgida, kui tuld ei ole? Sinu pärast tapku või ennast ära. Igavene lollpea!”
Uks tehti lahti ja mees, keda Aleksander ei näinud, astus sisse, petrooleumilamp käes. „Teil peab kongis kogu aeg valgus olema,” ütles mees. Ta keeras ringi. See oli Mitterand.
„Millal keegi mulle räägib, mis siin toimub?” küsis Aleksander.
„Teie meile küsimusi ei esita!” röögatas Mitterand. „Te pole enam major. Te olete ümmargune null. Istute ja ootate, kuni me valmis oleme.”
Tundus, et see on Mitterand’i visiidi ainus eesmärk – Aleksandri peale karjuda. Kui Mitterand oli ära läinud, tõi valvur Aleksandrile vett ja kolmveerand kilo leiba. Aleksander sõi leiba, jõi vett ja hakkas siis põrandast kobamisi äravoolutoru otsima. Ta ei tahtnud, et teda valgustataks. Ta ei tahtnud ka petrooleumilambiga hapniku pärast võistelda. Aleksander tegi lambi lahti ja kallas petrooleumi august alla, jättes järele vaid nii palju, et see kümne minutiga ära põles. Valvur tegi ukse lahti ja hüüdis: „Miks lamp ei põle?”
„Petrooleum sai otsa,” vastas Aleksander sõbralikult. „Kas teil rohkem ei ole?”
Valvuril ei olnud.
„Paha lugu,” ütles Aleksander.
Ta tukkus pimedas nurgas istudes, kukal vastu seina. Kui ta ärkas, oli ikka veel pilkaspime. Aleksander polnud kindel, et ta on ärkvel. Ta nägi unes, et avas silmad, ja oli pime. Ta nägi unes Tatjanat, ja ärgates mõtles ta Tatjanale. Uni ja tõelisus segunesid. Aleksander ei teadnud, kus lõppes unenägu ja algas tõelisus. Ta nägi unes, et pani silmad kinni ja jäi magama.
Ta