Tatjana ja Aleksander. Esimene raamat. Teine Ameerika. Sari Varraku ajaviiteromaan. Paullina Simons
Читать онлайн книгу.Tatjana ja Aleksander. Esimene raamat. Teine Ameerika. Sari Varraku ajaviiteromaan - Paullina Simons
kätt sirutades. Ta tahtis meeste kätt suruda, enne kui jätkab. Aleksander tahtis tunda, mis puust nad on. Uspenskiga oli kõik korras – tema käepigistus oli kindel, sõbralik ja julge. Tema käsi oli tugev. Maikovi oma mitte. Ta ulatas Aleksandrile nõrga vasaku käe.
Aleksander naaldus vastu autokasti ja puudutas granaati oma saapas. Neetud. Ta kuulis Uspenski kähisevat hingamist. Uspenski oli see, kelle Tatjana oli Aleksandri kõrvale paigutanud ja sirmiga eraldanud, see, kellel oli üksainus kops, see, kes ei kuulnud ega saanud rääkida. „Ma pean tunnistama, et see on tavapäraste protseduurireeglite vastane …”
„See pole tavapärane olukord,” katkestas teda Aleksander. „Kuulake, teie mõlemad, võtke oma jõuriismed kokku. Teil läheb neid vaja.”
„Medali saamiseks?” küsis Maikov kahtlustavalt.
„Te saate postuumse medali, kui end kokku ei võta ja värisemist ei jäta,” ütles Aleksander.
„Kust te teate, et ma värisen?”
„Ma kuulen, kuidas teie saapakannad kokku käivad,” vastas Aleksander. „Olge vagusi, sõdur.”
Maikov pöördus Uspenski poole. „Ma ütlesin teile, seltsimees leitnant, et asi pole õige, kui meid keset ööd üles aeti …”
„Ja mina käskisin teil vait olla,” ütles Aleksander.
Kabiini kastist eraldavast kitsukesest aknast igritses sisse tuhmi sinakat valgust.
„Leitnant,” küsis Aleksander Uspenskilt, „kas te tõusta suudate? Ma tahan, et te tõuseksite ja akna ees seisaksite.”
„Kui ma seda viimati kuulsin, sai mu korterinaaber vingelt suhu,” ütles Uspenski naeratades.
„Kuulge, võite kindel olla, et suhu ei saa siin keegi,” ütles Aleksander. „Tõuske.”
Uspenski kuuletus. „Rääkige meile tõtt. Kas me saame aukõrgendust?”
„Kust mina tean?” Kui Nikolai oli väikese akna varjanud, võttis Aleksander saapa jalast ja tõmbas välja granaadi. Oli nii pime, et ei Maikov ega Uspenski ei näinud, mida ta teeb.
„Teie peaksite teadma,” ütles Nikolai. „Mul on tunne, et me oleme siin teie pärast.”
Aleksander oli selles kindel, kuid ei lausunud sõnagi. Ta roomas autokasti tagaserva ja surus selja vastu ust. Kabiinis oli vaid kaks NKVD-last. Nad olid noored, kogenematud, ja keegi ei tahtnud üle järve sõita: sakslaste tuli oli pidev ja heidutav. Juhi kogenematus ilmnes tema suutmatuses sõita kiiremini kui kakskümmend kilomeetrit tunnis. Aleksander teadis, et kui sakslased oma Sinjavino positsioonidelt Nõukogude armee tegevust jälgivad, ei jää veoauto aeglane liikumine nende luurajaile märkamatuks. Ta saaks isegi kõndides kiiremini üle jää.
„Seltsimees major, kas teie saate aukõrgendust?” küsis Uspenski.
„Nii mulle öeldi, ja relv jäeti mulle alles. Kuni midagi muud kuulda pole, olen optimistlik.”
„Nad ei jätnud teile relva. Ma nägin. Ma kuulsin. Neil polnud lihtsalt jõudu seda teilt ära võtta.”
„Ma olen raskelt vigastatud,” ütles Aleksander suitsu võttes. „Nad oleksid selle kätte saanud, kui oleksid tahtnud.” Ta pani suitsu põlema.
„Kas teil on veel suitsu?” küsis Uspenski. „Ma pole kolm kuud suitsu teinud.” Ta silmitses Aleksandrit. „Ega näinud kedagi peale medõdede.” Ta vakatas. „Teie häält olen siiski kuulnud.”
„Te ei taha suitsetada,” ütles Aleksander. „Nagu ma aru saan, pole teil kopse.”
„Üks kops on, ja õde teeskles, nagu oleksin haige, et mind rindele tagasi ei saadetaks. Vaat mida ta minu heaks tegi.”
„Tõesti?” küsis Aleksander, püüdes mitte sulgeda silmi kujutluspildi ees Nikolai medõest – väikesest selgesilmsest neiust, kes oli kui särav päikesepaisteline hommik, armsast heledapäisest neiust nagu Lazarevo karge hommik.
„Ta tõi jääd ja laskis mul külmi aure sisse hingata, et mu kopse töös hoida, ent ragisema panna. Ma soovin, et ta oleks minu heaks veidi rohkem teinud.”
Aleksander ulatas talle sigareti. Ta tahtis, et Nikolai vait jääks. Aleksander arvas, et Uspenski poleks just rõõmus, avastades, et Tatjana päästis ta vaid selleks, et ta nüüd Mehlise küüsi satuks.
„Seltsimehed,” ütles Aleksander. „Mida ma teiega teen?”
„Meiega teete?” küsis Maikov kärsitult ja kahtlustavalt. „Ja mida te üldse praegu teete?”
Aleksander ei vastanud. Ta võttis oma Tokarevi püstoli, tõusis, sihtis ust, tulistas ja purustas tabaluku. Maikov kriiskas. Auto aeglustas käiku. Juhikabiinis oldi lasu allika suhtes ilmselt segaduses. Uspenski oli kastis kõhuli ega katnud enam akent. Aleksandril oli mõni sekund, enne kui auto peatus. Ta lõi ukse valla, tõmbas granaadist splindi välja. Aleksander vinnas end roomava sõiduki katuse kohale ja heitis granaadi kabiini suunas. See maandus teele mõni meeter autoninast eespool. Viivuke hiljem kõlas kõrvulukustav kärgatus. Aleksander jõudis kuulda, kuidas Maikov vingahtas „Mis see nüüd …”, enne kui ta autost jääle paisati. Valu, mida ta paranevas seljahaavas tundis, oli nii kohutav, et näis, nagu rebeneksid armid millimeeterhaaval.
Veoauto nõksatas ja jäi kolinal, lihkudes seisma. See libises küljetsi, kõikus ja kukkus külili jääle ning jäi Aleksandri granaadi tekitatud jääaugu serval kriginal seisma. Auk oli veoautost väiksem, kuid auto oli purunenud jääst raskem. Jää ragises ja auk läks suuremaks.
Aleksander tõusis, jooksis longates tagaukse juurde ning andis kahele mehele märku tema juurde roomata. „Mis see oli?” hüüdis Maikov. Ta oli pea ära löönud ja ninast jooksis verd.
„Hüpake autost välja!” karjus Aleksander.
Uspenski ja Maikov tegid, nagu kästud – just siis, kui autonina pikkamisi Laadogasse vajus. Küllap oli kokkupõrge klaasi ja jääga kabiinis olijad uimaseks löönud, sest nad ei teinud katsetki välja pääseda.
„Seltsimees major, mis pagan …”
„Olge vait. Sakslased hakkavad kolme-nelja minuti pärast autot tulistama.” Aleksandril polnud kavas jääl surma saada. Enne kui ta Uspenskit ja Maikovit nägi, oli tal olnud pisuke lootus, et ta on üksi, naaseb pärast veoauto ja koos sellega NKVD-laste õhkulaskmist Morozovosse ning pageb metsa. Tundus, et nüüd oli kõigil tema lootustel üksainus ühisnimetaja: need olid pagana üürikesed.
„Kas tahate siia jääda ja vaadata, kuidas tõhus Saksa armee lahingut lööb, või minuga tulla?”
„Mis autojuhtidest saab?” küsis Uspenski.
„Mis neist saab? Nad on NKVD mehed. Kuhu need juhid teid teie arvates koidu aegu viima pidid?”
Maikov püüdis tõusta. Enne kui ta jõudis sõna lausuda, tõmbas Aleksander ta taas kõhuli jääle.
Kallas polnud kaugel, vahest paar kilomeetrit. Oli koidueelne aeg ja ilm oli udune. Veoauto kabiin oli vee alla vajunud ja jää pragunes, kuni auk oli küllalt suur, et veoauto sellest tervenisti läbi mahtus.
„Vabandage mind, seltsimees major,” ütles Uspenski, „aga te ajate jama. Ma pole terve oma sõjaväelasekarjääri kestel midagi valesti teinud. Nad ei tulnud mulle järele.”
„Ei,” soostus Aleksander. „Nad tulid mulle järele.”
„Kes kurat te selline olete?”
Veoauto kadus vee alla.
Uspenski vahtis jääd, värisevat, jahmunud ja veritsevat Maikovit, Aleksandrit, ja hakkas naerma. „Seltsimees major, vahest räägiksite, mida me kolmekesi lagedal jääl peale hakkame, kui auto ära upub?”
„Ärge muretsege,” ütles Aleksander raskelt ohates. „Võin kinnitada, et kauaks me kolmekesi ei jää.” Ta nookas Morozovo kauge kalda poole ja võttis oma kaks püstolit välja. Kerge sõjaväeauto esituled lähenesid. Maastur