Tatjana ja Aleksander. Esimene raamat. Teine Ameerika. Sari Varraku ajaviiteromaan. Paullina Simons
Читать онлайн книгу.Tatjana ja Aleksander. Esimene raamat. Teine Ameerika. Sari Varraku ajaviiteromaan - Paullina Simons
oli saanud Saksamaa kantsler. President von Hindenburg oli „tagasi astunud”. Alexander tajus õhus seletamatut pinget, ohtu, millele ta ei osanud nime anda. Ta oli ammu loobunud lootmast rohkem toitu, uusi kingi, soojemat talvepalitut. Kuid suvel polnud Alexanderil palitut vaja. Barringtonid veetsid suve oma Krasnaja Poljana datša’s, ja see oli hea. Nad üürisid kahte tuba leedulannast leselt ja tema joodikust pojalt, kes peksis ema, kuni temalt üüriraha kätte sai.
Ühel õhtupoolikul pärast väikese tiigi ääres tekil söödud piknikueinet, mis koosnes kõvaks keedetud munadest, tomatitest, teevorstist ja vodkast emale („Ema, mis ajast sa vodkat jood?”), lamas Alexander parajasti võrkkiiges ja luges, kui kuulis oma selja tagant metsast hääli. Raugelt pead pöörates nägi ta ema ja isa. Nad olid raiesmiku lähedal järve ääres, loopisid kive vette ja ajasid tasa juttu. Alexander polnud harjunud, et vanemad vaikselt räägivad, nende kooselu oli vastakate vajaduste ja murede tõttu nii lärmakaks muutunud. Tavaliselt oleks ta pilgu taas raamatusse pööranud. Kuid see vaikne jutt, vanemate sõbralik lähedus – Alexander ei teadnud, mida sellest arvata. Harold võttis kivikesed Jane’i käest ja tõmbas ta lähemale. Tema üks käsi oli ümber Jane’i piha. Teise käega hoidis Harold naise kätt. Ja siis ta suudles Jane’i ja nad hakkasid tantsima. Nad tantsisid raiesmikul aeglast valssi ja Alexander kuulis, kuidas isa laulis – laulis!
Sellal kui vanemad valssi keerutasid, huuled vastamisi, kehad abielulises embuses pöörlemas, ja poeg vaatas ema ja isa hetkel, millesarnast ta polnud kunagi varem näinud ega pidanud enam kunagi nägema, täitis Alexanderit õnn ja igatsus, mida ta ei suutnud ei kirjeldada ega väljendada.
Vanemad tõmbusid teineteisest eemale, vaatasid tema poole ja naeratasid.
Alexander naeratas ebakindlalt vastu, kohmetu, ent võimetu pilku ära pöörama.
Vanemad tulid tema võrkkiige juurde. Isa käsivars oli ikka veel ema piha ümber.
„Täna on meie pulma-aastapäev, Alexander.”
„Isa laulab mulle pulmalaulu,” ütles Jane. „Me tantsisime selle laulu saatel kolmkümmend üks aastat tagasi, kui meid paari pandi. Mina olin üheksateistkümneaastane.” Jane tõstis pilgu Haroldile ja naeratas.
„Kas sa jääd sinna võrkkiike, poeg? Loed veidi aega?”
„Ma ei lähe kuhugi.”
„Tore,” ütles Harold Jane’il käest kinni võttes ja koos temaga maja poole suundudes.
Alexander vaatas raamatusse, ent tund aega lehti keeranud, ei suutnud ta loetust sõnagi näha ega mäletada.
Talv tuli liiga vara. Ja talvistel neljapäevaõhtutel pärast sööki võttis Harold Alexanderil käest kinni ja läks temaga jalutama külmale Arbatile – Moskva tänavakaubitsejate, muusikute, kirjanike, poeetide ja trubaduuride tänavale, kus vanad naised tsaariaegseid nipsasju müüsid. Arbati lähistel väikeses suitsuses kahetoalises korteris kogunes paariks tunniks, kella kaheksast kümneni, rühm välismaalasi ja nõukogude inimesi, kõik pühendunud kommunistid, et juua, suitsetada ja arutada, kuidas Nõukogude Liidus paremini kommunismi ehitada, kuidas kiiremini klassideta ühiskonda rajada, ühiskonda, kus poleks vaja ei riiki, politseid ega sõjaväge, sest kõik konfliktide põhjused on likvideeritud.
„Marx ütles, et ainus konflikt on majanduslik konflikt klasside vahel. Kui see on kaotatud, pole politseid enam vaja. Kodanikud, mida me ootame? Kas see võtab kauem aega, kui arvasime?” Seda küsis Harold.
Isegi Alexander sekkus, meenutades loetut: „„Kuni eksisteerib riik, pole vabadust. Kui tuleb vabadus, pole riiki.”” Harold naeratas heakskiitvalt, sest poeg tsiteeris Leninit.
Koosolekutel tutvus Alexander kuuekümne seitsme aastase Slavaniga, kuivetu hallipäise mehega, kelle peanahkki näis kipras olevat, ent silmad olid kui väikesed erksad sinised tähed ja suu alati mürgiselt muigvel. Ta rääkis vähe, aga Alexanderile meeldis tema irooniline ilme ja soojus, mida hoovas temast iga kord, kui ta Alexanderi poole vaatas.
Kui koosolekuid oli peetud paar aastat, kutsuti Harold ja veel viisteist inimest partei kohalikku peakorterisse ehk obkom’i – oblastikomiteesse – ja küsiti, kas nende järgmiste koosolekute teema ei võiks olla midagi muud kui see, kuidas Venemaal paremini kommunismi ehitada, sest see vihjas, nagu poleks kommunism küllalt hästi ehitatud. Isalt seda kuulnud, küsis Alexander, kust partei teadis, mida räägivad viisteist joobnud meest kord nädalas – neljapäeviti – viiemiljonilise elanikkonnaga linnas. Harold vastas samuti Leninit tsiteerides: „„On tõsi, et vabadus on hindamatu. Nii hindamatu, et seda tuleb anda jaokaupa.” Ilmselt suudavad nad välja uurida, millest me räägime. Vahest tolle Slavani kaudu. Mina sinu asemel temaga enam ei räägiks.”
„See pole tema, isa.”
Pärast seda sai rühm ikka veel neljapäeviti kokku, aga nüüd loeti ette Lenini teost „Mis teha?”, Rosa Luxemburgi kirjutisi või Marxi „Kommunistliku partei manifesti”.
Harold rääkis tihti Ameerika kommunismimeelsete heakskiidust, näitamaks, et Nõukogude kommunismi on hakatud pikkamööda rahvusvaheliselt omaks võtma ning et selle evitamine on vaid aja küsimus. „Vaadake, mida Isadora Duncan enne surma Lenini kohta ütles,” sõnas Harold ja tsiteeris: „„Mõni teine armastas iseennast, raha, teooriaid, võimu. Lenin armastas ligimesi … Lenin oli jumal, nii nagu Kristus oli jumal, sest jumal on armastus, ning Kristus ja Lenin olid tulvil vaid armastust.””
Alexander naeratas isale heakskiitvalt.
Ühel õhtul püüdsid viisteist meest, välja arvatud vaikne muhelev Slavan, mitme tunni vältel neljateistkümneaastasele Alexanderile selgitada mõistet „negatiivne lisandväärtus”. Kuidas saab üks kaup – ütleme kingad – maksta pärast valmistamist vähem kui sellele kulunud töö ja materjal. „Millest sa aru ei saa?” karjus tülpinud kommunist, kes töötas päeval insenerina.
„Sellest, kuidas kingi müües raha teenida.”
„Kes on rahateenimisest rääkinud? Kas sa pole „Kommunistliku partei manifesti” lugenud?”
„Olen.”
„Kas sa ei mäleta, mida Marx ütles? Töölisele kingade valmistamise eest makstud palga ja kingade tegeliku hinna vahe on kapitalistlik röövimine ja töölisklassi ekspluateerimine. Just seda püüab kommunism välja juurida. Kas see jäi sul kahe silma vahele?”
„Ei jäänud, aga negatiivne lisandväärtus pole pelgalt tulu elimineerimine,” ütles Alexander. „Negatiivne lisandväärtus tähendab, et kingade valmistamine maksab tegelikult müügihinnast rohkem. Kes vahe kinni maksab?”
„Riik.”
„Kust riik raha võtab?”
„Riik maksab töölistele kingade valmistamise eest ajutiselt vähem.”
Alexander oli vait. „Nii et kohutava ülemaailmse inflatsiooni tingimustes maksab Nõukogude Liit töölistele vähem raha? Kui palju vähem?”
„Lihtsalt vähem.”
„Ja mille eest meie kingi ostame?”
„Ajutiselt ei ostagi. Kanname vanu kingi. Kuni riik rikkaks saab.” Insener naeratas.
„Tore,” ütles Alexander rahulikult. „Riik oli küllalt rikas Leninile Rolls Royce’i ostma, eks ole?”
„Mis on Lenini Rolls Royce’il pistmist sellega, millest meie räägime?” karjus insener. Slavan naeris. „Nõukogude Liidul pole häda midagi,” jätkas insener. „Riik on lapsekingades. Kui vaja, laenatakse välismaalt raha.”
„Kogu lugupidamise juures, seltsimees, ei laena ükski maailma riik jälle Nõukogude Liidule raha,” ütles Alexander. „Nõukogude Liit tühistas 1917. aastal pärast bolševistlikku revolutsiooni kõik oma välisvõlad. Välismaist raha ei nähta siin niipea. Maailmapangad on Nõukogude Liidule suletud.”
„Me peame kannatlikud olema. Muutused ei toimu üleöö. Ja sa peaksid asjasse positiivsemalt suhtuma. Harold, mida sa oled