Kes tapaks lohe. Leif G. W. Persson
Читать онлайн книгу.
vanas armsas kõrtsis oma tavapärase laua taga.
„Kus kuramuse kohas sina olnud oled, Bäckström?” küsis ettekandja, kes oli soomlanna ja sai aeg-ajalt Bäckströmi Hästensi voodis korralikult suksutada, muidugi kui Bäckströmil parajasti midagi targemat teha ei juhtunud olema.
„Mõrvajuurdlus,” vastas Bäckström mehiselt ja napisõnaliselt. „Nädal otsa vehi nagu tumm leilis, aga nüüd lõpuks on asi enamvähem joones.”
„Voi-voi. Küll on hea, et sina neil ikka olemas oled. Siis kuluks sulle ju midagi head ära,” ütles ettekandja emalikult naeratades.
„Otse loomulikult,” vastas Bäckström. Ning tellis suure kange õlle ja söögi alla korraliku käraka.
Ahjuvorst peedi ja kartulihautisega. Lisaks kindlustas ta tagalat maksapasteedi ja paari praetud munaga, mis toodi eraldi väikesel taldrikul. Siis tähistas ta nädalavahetust, nagu tal ikka kombeks, ja kui ta esmaspäeva hommikul kella üheksa paiku taksoga tööle sõitis, oli ta hullu arsti filmi juba prügikasti visanud. Kui keegi viitsiks korralikult vaadata, siis ei olnud tema ju kuskilt otsast selle mähkmevennikese moodi.
„Valeprohvetid,” turtsatas Bäckström.
„Vabandust?” küsis taksojuht ja vaatas talle üllatunult otsa.
„Solna politseimajja, ja täitsa okei oleks, kui sa veel täna kohale jõuaksid,” teatas Bäckström, kes oli nüüd jälle Bäckström.
20
Kui Bäckström oma kabinetti astus, oli tema laual kiri sellelt politseinikult, kes tegeles mobiilijälitusega. Bäckströmi kõne Stålhammarile reede pärastlõunal oli lõpuks jõudnud ühte masti Kopenhaageni kesklinnas, teispool Öresundi väina.
„Miks ma ei imesta,” urises Bäckström ja helistas oma mobiililt Annika Carlssonile.
„Tere hommikupoolikut, Bäckström,” ütles Carlsson.
„Jajah,” vastas Bäckström oma kõige viisakamal moel. „See kuramuse Stålhammar paistab olevat Kopenhaagenisse tõmmanud.”
„Juba tagasi,” vastas Annika Carlsson. „Valvelauast just helistati ja öeldi, et ta istub all fuajees. Tahab meiega kokku saada.”
Kümme minutit hiljem istusid Bäckström, Carlsson ja Stålhammar ühes krimiosakonna ülekuulamistoas. Stålhammar paistis olevat veetnud tormilise nädalalõpu, kui riiete ja välimuse järgi otsustada. Kolmepäevane habe, higi, pesemata riided ning vana ja uue alkoholi hais. Muidu oli ta enda moodi. Suur tugev mees, teravad kortsulised näojooned, lihaseline kere täiesti rasvavaba.
„Kuradi värk ikka, Bäckström,” ütles Stålhammar ja hõõrus parema rusikaga silmanurka. „Mis kuradima retsid nüüd Kalle siis maha lõid?”
„Meie lootsime, et sina aitad meil sellele küsimusele valgust heita,” tähendas Bäckström. „Me otsisime sind mitu päeva.”
„Tõmbasin Malmösse, neljapäeva hommikul juba,” ütles Stålhammar ja hõõrus oma punaseid silmi. „Siis see vist juhtus, kui ma õigesti aru olen saanud.”
„Mis sa seal Malmös tegid?” küsis Bäckström. Siin esitan küsimusi mina, mõtles ta.
„Mul on seal üks naisterahvas. Viimase peal daame, nii et kui me Kallega kolmapäeval õigele hobusele panime ja äkitselt oligi kümme tuhhi taskus, polnud enam midagi mõelda. Rongiga otse sinna. Need kuradi lennukid ei istu mulle. Sitaks vähe ruumi. Ära mahuvad ainult amputeeritud koibadega jaapanlased. Head-paremat ka ei pakuta. Hommikuse rongiga läksin. Lõunaks jõudsin kohale.”
„Kas tal on nimi ka või?” küsis Bäckström.
„Kellel?” küsis Stålhammar ja vaatas üllatunult Annika Carlssonile otsa.
„Daamel seal Malmös,” täpsustas Bäckström.
„Otse loomulikult,” vastas Stålhammar. „Marja Olsson. Elab Staffansvägen 4. Telefoniraamatus ka olemas. Töötab haiglas medõena. Ta tuli mulle Malmö jaama vastu. Võid talle vabalt helistada, kui sa mind ei usu.”
„Mida te siis tegite?” küsis Bäckström.
„Siis ei läinud me enne uksest välja kui reedel, kui me sõitsime Kopenhaagenisse ja sõime mehise lõuna. Pool päeva ja pool ööd takkapihta.”
„Ja siis?”
„No siis me sõitsime vist tagasi. Millalgi hommiku poole ööd. Malmösse siis, eks ole. Marja juurde koju, ja seal kulges kõik nagu tavaliselt. Laupäeval tegime tiiru poes, enne kui need kinni pandi. Siis lasime uuesti käia.”
„Lasite uuesti käia?”
„Muidugi,” vastas Stålhammar. „See naine on väga heas vormis ja eks ma ise ole ka veel enam-vähem. Ega enne pühapäeva õhtut voodist välja ei tulnud, kui Välk moblale helistas ja rääkis, mis juhtus.”
„Välk?”
„Björn Johansson. Üks teine vana koolivend. Võib-olla sa tead teda? Linna peal päris tuntud. Vana Solna kutt. Temale kuuluski Välgu Elekter seal Sundbybergis, aga nüüd võttis tal poiss äri üle. Jah, tema rääkis, mis juhtus, ja siis ei olnud ju enam isu seal Malmös vedeleda, nii et ma tulin öise rongiga tagasi, et aidata teil seda raiska kätte saada, no seda, kes Kalle maha lõi.”
„See oli sinust väga kena, Roland,” ütles Bäckström. Paistab, nagu oleks vana hea Terasmees ikkagi joomise vahepeal järele mõelnud ja otsustanud natuke vastu punnida, mõtles ta.
„Einoh, mis. Muidugi ma tulen appi. Nii et nüüd ma siis olengi siin,” lisas Stålhammar.
Kulus kaks tundi, et välja selgitada, millega Stålhammar oli tegelenud alates neljapäeva hommikust, kui ta äkitselt Malmösse sõitis, kuni esmaspäeva hommikuni, kui ta Solna politseimajja ilmus. Siis tehti lõunapaus.
Bäckström kühveldas taldrikule ikka korraliku kuhja, kuna lugu tõotas pikale venida. Lihapallid ja kartulipuder koorekastmega ja seekord nii punšitoruke kui martsipanikook. Annika Carlsson võttis kiire pastasalati ja mineraalvee, enne kui andis Almile ja teistele ülesande kontrollida andmeid, mida Roland Stålhammar oli oma Malmös ja Kopenhaagenis viibimise kohta esitanud. Stålhammar piirdus võileiva ja tassi kohviga, mis Annika talle alt kohvikust tõi.
Nüüd hakkame kusagile jõudma, mõtles Bäckström, kui kõik jälle tagasi olid. Stålhammar oli pealegi üsna paljutõotaval moel higistama hakanud ja kohvitassi suu juurde tõstes oli ta kindluse mõttes kaht kätt kasutanud.
„Eelmise nädala kolmapäeval olid sa Solvallas, kolmapäeval, neljateistkümnendal mail,” ütles Bäckström. „Räägi meile sellest!”
Ta oli jõudnud sinna pärastlõunal kella nelja paiku, et vaadata soojendust ja ringi käia ja vanade semude seas maad kuulata.
„Soojendust,” kordas Annika Carlsson, kes ei olnud enne lõunat kuigi palju öelnud.
Stålhammar selgitas. See, kui hobused enne sõite rajale tuuakse, et nad soojaks sõita.
„No nagu selline venitamine. Soojendamine. Enne kui nad tuhatnelja leekima pistavad,” seletas Stålhammar.
Paari tunni pärast oli Kalle Danielsson välja ilmunud. Nad olid rääkinud Gunnar Gustafssoniga, kes oli kinnitanud, et tema eelmisel päeval antud vihje on ikka veel jõus. Instant Justice oli esimesel soojendusringil väga viisakalt käitunud. Vana vigastus paistis olevat paranenud.
„Gurra andmetel oli ta täitsa nagu uus hobune,” ütles Stålhammar. „Ehk mitte nii terav enam, aga samasugune, kehaliselt ikka üle prahi. Minu arvates on see elukas nagu auruvedur.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».