On nagu pole. Alan Adojaan
Читать онлайн книгу.
kuidas ta Paulile ükskord jalaga näkku lajatas, kui leidis, et on külla tulnud mingisugune Itaalia kaunitar. Noor daam lendas välja kui takukoonal ning Paulil on otsa ees kena arm eluks ajaks, meenutamaks Brasiilia naise temperamenti. Õhtu käigus õpetas daam ka lahkelt, kuidas kolme jalalöögiga ükskõik kes kahjutuks teha ning kuidas tantsu pealt spagaati visata. Endal olid kogu aeg käed puusas. Hommikul olid minul igatahes lihased väga valusad öisest capoeira’st ja võitluskoolitusest.
Anitale kuulub Ubatubas lahmakas maad ning ta on Praia Felixi nii-öelda kroonimata kuninganna. Samuti pidada talle kuuluma miljonit väärt tohutu eukalüptikasvandus sisemaal.
Anita on oma kodukoha looduse tulihingeline kaitsja. Hiljuti olla peatunud rannatee ääres džiip ja sealt kusele roninud mees virutanud tühja kokakoolapudeli metsa alla. Mille peale Anita, kes seda nägi, olevat kohe läinud ja mehele lõuga andnud ning selle nokauteerinud. Teine mees ei olevat autost väljagi julgenud tulla, pannud hoopis uksed lukku ning minema kimanud.
Ühel hommikul viskab Anita tulele iseäraliku poti, mis on hermeetiliselt suletav, ainult väike ventiil on peal, kust üleliigne aur pahvakutena väja kargab. Muidu on pott korraliku surve all, mulksub ja müdiseb. Kui uurin, et millega tegu ja mis imelik pott see on, mis popsub seal nurgas, siis väga uhke Anita teatab, et see on tehnikaime, millega saab toit kaks korda kiiremini valmis, ja mehed on seega kaks korda õnnelikumad. Tuleb tunnistada, et ma polnud survepotti enne näinud. Brasiilias on see ubade valmistamiseks tavapärane relv, nagu hiljem märkan. Sinna juurde räägib Anita kätega vehkides, illustratiivselt žestikuleerides ja rõõmsalt kisades loo, kuidas ta ema pani ükskord samasuguse poti tulele. Unustas aga ventiili lahti keerata ning kui nad aias peenardega tegelesid, käis äkki metsik pauk, katuses oli kahemeetrine auk ning pliit oli pool meetrit maa sisse lennanud. Selle ilmestamiseks virutab ta sõna „pauk“ juures käes olnud metallkausi tagantkätt vastu maad nii jubeda mürtsuga, et ma ehmatusest köögist välja hüppan. Anita naerab mu nõrganärvilisuse üle. Potist ei leitud muuseas mitte ainsat killukestki. Selline surve. Nüüdsest peale vaatan potti aukartusega ja hoian köögist eemale.
Järgmised nädalad mööduvad väga laisalt ja lõõgastunult. Sel ajal, kui me parasjagu ei joo või söö kuskil, aurame mõnuga Praia Felixil, mis peaks olema „neljatärni surfirand“, mida iganes see ka ei tähenda. Väidetavalt peetakse ka siin maailmameistrivõistluste etappe. On tõesti väga maaliline koht. Üks ilusamaid randu, mida elus näinud olen. Paljude saarekestega ja ilusti murduva lainega, mis surfiperioodil pidi olema neljameetrine.
Rahvast on väga vähe, rannas asub täiesti arvestatav sushiurgas ning ringi lohiseb mitmeid väikesi vanamutte, kes jääkastidega külmi jooke kohale tassivad. Pole just kõige kehvem koht. Kõrvalrand on samuti kaunis ning seal asub kahe vanamehest elukaaslase kõrts, kus saab esmaklassilist mereandidega kuskussi ning muid häid roogasid. Vanamehi õnneks ei kohta kordagi. Õnneks seetõttu, et neil pidi olema vastik komme otse suule suudelda meessoost külastajaid. Igal juhul tasub minna, sest söök on imeodav ja mängib särtsakas 70ndate diskoklassika ning vaade on taevalik.
Majake, kus me laiame, asub mäe tipus, keset džunglit. Autoga sinna üles ronides kardan kogu aeg, et auto nina tõuseb üle kriitilise piiri ja kukume katus ees alla tagasi. Nii ülijärsud teed on siin, kui neid üldse teedeks saab nimetada. Pigem on tegu tulvavetest jäänud jõesängidega. Kuulen, et Brasiilias on tavaline, kui tuleb mõni mäekülg paduvihmaga alla ja viib kaasa kõik majad, mis ette jäävad. Olen siin ka mitut sellist kohta silmanud, kus inimeste maja on koos tulvadega alla tulnud. Ei hüvita seda loomulikult ükski kindlustus. See siin käib force majeure alla ning on igaühe oma risk, kuhu maja ehitab.
Samuti elab Ubatuba ümbruses must panter, keda kõik kardavad. Anita, kes elab mäe otsas džunglis, on tolle suure kassiga mitu korda kohtunud, silma ei tohtivat vaadata ning tuleb vaikselt lahkuda, kui satud tema teel tolgendama. Suure kassi tugevat muskusehaisu pidavat metsas tihti tunda olema.
Anita arvab, et ma olen kõige vaiksem ja tagasihoidlikum eestlane (ma lihtsalt ei saanud sõna sekka öelda), keda tema oma elu jooksul on kohanud. Ja kingib mulle oma ilusa lemmik-kaelaehte – vaalaluust merihobu. Jääb vähe puudu, et kõik oleks suurest liigutusest (või pinga’st) nutma puhkenud. On kaunid õhtud.
Niisiis Ubatuba. Brasiilia surfi- ja hipipealinn. Välja näeb nagu madal külake, kahekordsete majakestega, ent mingi nipiga majutab end siin aastaringselt 80 000 püsielanikku ning surfihoojal valgub üle maa kokku lausa 200 000 surfihullu ja muidu elunautijat. Mendid pidid olema väga sõbralikud: teevad popsu ja puhkavad jalga nagu siin kombeks. Linna ilmestab loomulikult pikk rand ja seda mööda kulgev elu tuiksoon ehk peatänav. Noori on tavaliselt palju, poekesi ja baare ka. Praegu aga näeb melu suhteliselt vähe, on vaikne, kuna pole surfihooaeg ja niisama peesitama siia ei tulda. Lahe on ka see, et Ubatuba on ainus asula maakeral, millest jookseb läbi Capricorni pöörijoon.
Kohalikus hostelis vaadatakse mind üpris imelikult – ju teatakse juba kui eriti kummalist eestlast. Nimelt soovitas Paul mul seal toa võtta, et pesta ja tasuta internetti kasutada, ning rääkis mulle hinna 27 reaali peale öö kohta. Ecotrip Hostel – väga meeldiv, puhas ja toreda omanikuga koht. Jama on aga selles, et ma pole siin ühtegi ööd ööbinud. Hostel on täis, kohti pole, ja siis üks mees ostab oma seljakotile voodikoha ning näole ei anna päevade kaupa. Nende jaoks on see muidugi mõistetamatu, et miks peab seljakott hostelis voodis magama. Minu jaoks ka. Aga noh, vähemalt olen täna siin viis tundi netis istunud ja isegi köögis süüa teinud. Areng seegi.
On reede õhtu, aga täna välja ei viitsi minna. Ei julge ka. Kohalikku surfilaenutuse omanikku tsiteerides: „Siin linnas on näljast musta tussut nii et tapab.” Või: „Ega siin valge mees ei saa ööklubisse minna, kohe murtakse maha.” Seega ma ei hakka riskima, liiatigi tundub, et minu maitsele on siin vähe pakkuda. Rios üht-teist nagu isegi ligilähedast oli, aga muidu on volüümi siinsetel naistel natuke liiga palju. Ei saa midagi parata, et ülikurvikatele mul tähelepanu väga ei jätku ja silmamunandid jooksevad pigem peenikeste preilide järele. Anita kaudu on juba siin mitmeid käinud end pakkumas, naiseks või nii. Anita lausa imestab, et ma nii sugukülm olen siinse lahke pakkumise suhtes. Turistid ning eelnevad külalised Eestist olla ikka kangelaslikul määral amokki jooksnud ja murdnud kõike, mis ette sattus. Mul on hea meel, et saan esindada teist äärmust ja eestlaste mainet natuke tasakaalustada.
Hostelis kuuleb ka värskemaid uudiseid. Brasiilias on väidetavalt vaid üks kohalik õlletootja Itaipava, mis toodab loomulikult saadaolevatest odavaimat õlut. Marke on veel palju, aga need olla kõik eurooplaste omad. Itaipavaga juhtus aga paar nädalat tagasi selline kole lugu, et samal päeva, kui mina Rios maru kätte jäin, oli sama stiihia märatsenud ka 70 kilti sisemaal Petropolises ning mudalaviin oli viinud minema Itaipava peamise tehase. Väidetavalt olla Itaipava ka maailma esimene õllemark, mis hakkas Vormel 1 sponsoriks. Nii et rahvuslik tragöödia lausa.
Õhtul suudan endaga haakida kaasa ühe tüütu ameeriklase, kelle nimekaardil on kirjas uhkelt photographer. Nimekaart ise on kõige ehtsam kujundusporno. Tundub, et MS Wordiga tehtud. Fotod tema kodulehel on samuti alla keskmise. Mul pole südant teda solvata ning jään diplomaatiliseks. See on aga viga. Enam ma tema tähelepanu alt ei pääse.
„Mis kaameraga sa pildistad?“ uudishimutseb punase näo ja tohutu ninaga poola-iiri päritolu mr Reilly Philadelphiast, olles lõpetanud oma oodi Canon D20-le ja eelmise põlvkonna D5-le, millest viimast ta kasutab ainult väga erijuhtudel, kui on tähtis klient, kes palju maksab. Tahtmata endiselt teda solvata, ütlen tagasihoidlikult, et mul on Leica seebikas ja tüürin juttu mujale. Ameeriklase nägu väjendab kerget pettumust: „Oh, Leica, jaajaa, mul on ka Leica!“ ning tirib seljakotist välja vana Lumixi seebika. Hoian endiselt suu kinni ja ei hakka targutama. Lähen hoopis kööki riisi keetma ja kala prepareerima. Ei möödu kümmet minutitki, kui mu uus sõber on, krõps, kohal, läppar kaasas. Wifi tal ei tööta. Kalapuhastamise vahele aitan uued draiverid tõmmata, neti käima saada ning olen hoobilt uus parim sõber. Isegi kui olen vetsu astumas, tuleb ta mulle sosinal pihtima, et see Rootsi vend, kes meie toas ööbib, on jube kahtlane tüüp ja ta ei usalda teda mitte üks põrm. Ta on isegi uurinud välja, et rootslane olla kaklemise pärast kohalikust ööklubist välja visatud