On nagu pole. Alan Adojaan
Читать онлайн книгу.
muuseum. Põnev fakt on ka see, et kuulus Jacques Cousteau armastas nende saarekeste vahel väga oma ekspeditsioone teha ning sellesama vanglasaare lähedusse kaheksa meetri sügavusele paigaldas ta sukeldujate rõõmuks enda kuju, mis on seal siiani. Kuna nendes vetes olid vanad piraadisadamad ning siitkaudu veeti ka Ladina-Ameerika kulda Euroopasse, siis kohalikud väidavad, et merepõhjas on siinkandis palju laevu ning ilmselt ka varandust. Cousteau kullaotsingutest olen isegi kunagi lugenud ja üks väidetav leid olnud just selle saare läheduses…
Saar ise on imekaunis kui paradiis. Snorgeldame ja kolame ringi, ujume ja tantsime ning peale värskelt püütud kalast tehtud kõhustrabavat rooga teeme laevalael uinaku. Kaunimat sünnipäeva ei saaks endale tahtagi, kadestan Pauli.
Peale väsitavat, ent imelist päeva merel võtan nõuks oma uued sõbrad maha jätta ning edasi liikuda, et mitte jääda selle hukutava prassimise ja ulaelu küüsi. Väga ohtlik koht see Ubatuba selles mõttes muuseas. Nii et mõelge enne kaks korda, kui sinna ronite.
Enne mägiteede katma hakkamist teen selle vea, et loen kiirelt hostelis meile ning saan teada, et ema on vahepeal käinud mu korteris ja ühtlasi natuke seal korda loonud ning asju sättinud. Mul hakkavad käed värisema, kui seda loen. Ema moodi asjade sättimine tähendab tavaliselt seda, et mu riietekapis on toimunud mõrv ja hulk asju on minema visatud. Nii ka seekord. Ema soovitab mul kirjas sellega leppida ja minna end vihmametsa tühjaks karjuma. Ma ei hakka vihasena kirjale vastama, küll hiljem jõuab, kui olen rahunenud ja asja seedinud. Aga autorooli lähen ikkagi raevusena, kuigi tean, et nii ei tohi, ning sõidan peaaegu kuristikku ühes järsus valepidi kaldega kurvis. Õnneks saan auto tee peale tagasi rebitud, kuna perv enne pikka kukkumist on lai. Tõmban teeäärde ja rahunen saadud metsikust adrenaliinilaksust kõva kakskümmend minutit, enne kui edasi julgen sõita. Ja ennäe – 200 meetrit peale kurvi on tee ääres suur silt, kuhu õudusfilmist tuttava šriftiga on veriste tähtedega kirjutatud „ADRENALINA!“. See on küll mingi ööklubi reklaam, ent kummaline, kus vahest viskab imelikke seoseid…
Hotelli leian pärast 15 kilti pimedas tiirutamist. Minu suureks joovastuseks leidub seal odav, ilus, puhas väike tuba kiire interneti ning baariga. Need omadussõnad ei käi reeglina kokku sõnaga „odav“, ent vahest juhtub ka imesid. Tähistan armulise saatuse ootamatut leebust jääkülma õlle, põhjakeeratud konditsioneeri ning valju muusikaga hommikul 5-ni. Emale kirjutan kurja kirja ning pean aru, kuidas edasi elada peale lemmikriiete kaotust. Otsustan oma riidekappidele lukud muretseda.
Kuna hotell on mõnna ja odav, siis jään siia veel jokutama päevakeseks-paariks. Selleks, et ennast koguda ja taastuda paarist viimasest enesehävituslikust nädalast. Õues on endiselt 38 kraadi, korra poes käies põletan käe vastu autot ära ning higistan kümne minutiga särgi läbimärjaks. Põgenen tagasi tuppa konditsioneeri rüppe.
Taaskord Rios. Tagasisõit on maaliline. Päike paistab ning Pauli ja Anita kingitud Leci Brandao lembelaulude plaat kerib kuuendat tiiru, kui linna jõuan. Kiman kohe Liis K soovitatud El Misti Hostelisse, kus on väga meeldiv teenindus, tore seltskond ning uskumatult sitased voodiriided ja madratsid. Töötab baar ja õhtuti saab kommunaalköögis üldisest suurest mollist 13 reaali eest end vigaseks õgida. Seljakotilohistajate paradiis ühesõnaga. Oma alksi sisse tuua ei või, kakased paberid ei käi potti, vaid prügikasti, öörahu on kell kaks. Kolin sisse, näen maja ees kaht vaba parkimiskohta ja uurin, kas saaks auto sinna panna. „Mis auto, kas te olete autoga?“ on punaste juustega brasiillanna reception’is ülimalt imestunud. Ilmselgelt hostelisse ei tule keegi iial autoga. Selgub, et neil siiski on sahtlipõhjas võti, mis avab keti, mille taga parkimiskohad mind justkui oodanud oleks. Parkimisejama Rio kesklinnas saab seega lihtsalt lahendatud.
Reedel kohtun taas Eesti neidudega, kes on veetnud Salvadoris mustade meestega nii mõnegi päeva ja mine tea, äkki ka öö. Otsustame peale päevast turistitrippi Santa Teresa linnaossa minna õhtul ka Lapasse pidutsema. Nagu enne ka veidi kirjeldasin, on Lapas mitu suurt kontserdipaika, suur plats, kus toimuvad üritused, palju sambabaare ja tantsukohti ning peamine melu toimub tänaval, kus tuhanded inimesed lihtsalt ringi kooserdavad ja tänavabändide energilist esinemist naudivad.
Lapa – see tähendab ratastega müügiputkasid, kus müüakse odavat õlut, caipirinha’t ja karastusjooke, tohutuid X-tudo burgereid, kuhu võid ise kühveldada vahele head-paremat nii palju, kui ära kanda suudad, kuumi koeri ja tapiokki. Lapas kohtad sa inimkõntsa, kerjuseid, vargaid ja pätte jahtimas turistidemassi. Lapa tänavad on ääristatud ohtralt libude ja transvestiitidega, kes end otse tänaval müüvad. Lapa kõrvaltänavatel sikutavad sind käisest kümned diilerid, käies sosinal peale: „Oi amigo, maconha ou branco?“ 27 Lärm on taevani, igal sammul on midagi vaadata, Issanda loomaaia friikide osakonnast saab põhjaliku ülevaate ning palju nalja samuti.
Kolame meiegi läbi kõik kahtlased tänavad, kargame trummipoiste rütmi järgi Lapa akvedukti all ja kaanime kohalikega vennastudes Escadria Selaronil kangeid caipirinha’sid. Lõpuks muutun nii ülemeelikuks, et laenan tänavakaubitsejalt suure kriidikivi ja hakkan joonistama asfaldile kohalike meelehärmiks erinevaid lollusi, kargan suvalistega ringis tantsu ja klõpsutan valimatult kõigist pilte, kes ette jäävad. Tutvume tantsu käigus ka kahemeetrise semiootikatudengi Jorgega Argentinast, kes teab hästi Juri Lotmani ning on muidu muhe sell.
Oleme kõik juba üpris täis ja väsinud, kui otsustame Lapa keskplatsi äärde maha istuda. Plats ise on üsna pime, aga seal ümber käib tihe melu: palju toiduputkasid, sambabände ja muidu lällavaid inimesi kobrutab ümber väljaku. Istume murul maas ja jutustame. Ühel hetkel tõusen, et minna üle platsi uute õllede järele, kui mind äkki maha rebitakse. Kõik juhtub väga kiiresti ning ma ei saa esialgu arugi, mis toimub. Instinktiivselt hoian kinni oma üleõlakotist, kus on fotokas, ning kuldketist, mida üritatakse kaelast rebida, ja võitlen vastu. Kotti kisutakse täiest jõust, võiks isegi öelda, et mind lohistatakse kottipidi mööda platsi edasi-tagasi. Mina aga nagu vana juut klammerdun oma varanduse külge: löögu või maha, ei anna! Ründajaid on tubli kümnene kamp teismelisi poisse, nagu Jorge hiljem ütleb. Rabeleme ja veereme maas, taon jalgadega ja ühe käega kõiki, kes ette jäävad ja karjun. Ühel hetkel õnnestub mul enamuse haardest välja rabeleda ning näen, et tüdrukud ja Jorge on mulle appi tormanud ja kaklevad ka poistega, neilt üritatakse samuti kotte rebida. Üleüldise segaduse käigus õnnestub mul joosta piiramisrõngast välja. Poisid põgenevad.
Ühelt tüdrukult saadi kätte kott koos fotokaga, minult kotti kätte ei saadud, ent selja pealt on lai rihm noaga läbi lõigatud ja seljal on kerge noahaav. Küll aga on kadunud mu kett, armas kingitus pruudilt, mida olen 15 aastat kandnud. Seda ma nii ei jäta ja lähen ketti muru sisse otsima. Kükitan maas ning uurin pimedas muru, kui kogu kamp tuleb teist korda peale. Võitleme jällegi mehiselt ja mina röögin politseid nii kuis kopsud lubavad. Üsna palju lubavad kusjuures, poleks arvanudki, et ma suudan sellise elajaliku häälega lõuata. Siis üks väike raibe hoiab mul suud kinni, mispeale hammustan talle kätte nagu marutõbine peni. Selle peale haaratakse kõrist kinni, nii et kõrisõlme rebib paigast, see on väga valus ning väga enam lõuata ei saa, kuna häält ei tule. Professionaalsed pätid. Kähisen, kaklen, haaran samuti ühel kõrist, saan jalgadega igalt poolt sisse ning üritatakse jällegi kotti kätte saada. Millegipärast ühel hetkel see ahvikari jällegi taandub. Jookseme eemale ja mis ma näen: sada meetrit eemal istuvad autokapoti peal kaks politseinikku, vilkurid käimas, ja vaatavad irvitades kogu aktsiooni pealt. Torman sinna ja karjun neile: „Ladrao-ladrao!“ 28 ja näitan näpuga toimumiskoha poole. Mendid ei tee ühtegi liigutust. Tüdrukud on kuskile kadunud, minu plätud samuti. Kohale jõuab Jorge, kes seletab politseile hispaania keeles olukorda. Mendid on silmnähtavalt häiritud, et neid häiriti. Üks tõuseb vastumeelselt, luukab autosse ja räägib midagi oma raadiosaatjasse. Mind pannakse auto tahaistmele ja ootame. Mendid patsutavad mind ja irvitavad. Ootame. Kedagi ei tule.
Üritan platsil tüdrukuid märgata, ent ei leia, Jorge käib ja otsib neid. Viieteist minuti pärast jõuab kohale turistipolitsei. Ka nemad pole üldse abivalmis, pakuvad mulle ainult nätsu ja ütlevad vigases inglises keeles: „Man, you are stupid, you do not fight with them, now they
Hei, semu, savu või valget?
röövel, varas