Linn ja linn. China Miéville
Читать онлайн книгу.
et tavadest paremini sotti saada, ja üks tüüp ühes – võib vist öelda, et onnis – ta hakkab mulle midagi rääkima. Ei tahtnud seda küll algul tunnistada, aga ma sain aru. Sir, te olete üks kuradima geenius. Aadressil BudapestStrasź 68 asub ühendusmeelsete peamaja.”
Tema imetlus lähenes juba kahtlustamisele. Ta oleks minu poole veel rohkem kõõrdi vaadanud, kui oleks näinud mu laual lebavaid pabereid, milles ma olin telefonikõne ajal sobranud. Mitu raamatut oli aineregistri kohalt lahti, et näha võimalikke viiteid ühendusmeelsusele. Budapest-Strasźi aadress ei olnud mulle tõesti silma jäänud.
Tüüpilise poliitilise klišeena ei olnud ühendusmeelsed sugugi ühtsed. Osa rühmitusi oli seadusevastaste sõsarorganisatsioonidena esindatud nii Besźelis kui ka Ul Qomas. Keelatud rühmitused olid oma ajaloo jooksul kiitnud heaks vägivalla kasutamise, et linnu usulisel, ettemääratud, ajaloolisel või inimlikul tasandil liita. Mõned olid – enamjaolt kohmakalt – võtnud sihikule rahvusmeelsed intellektuaalid – kivid läbi akna ja sõnnik uksest sisse. Neid süüdistati selles, et nad teevad ühte või teist linna pooldavat aktiivset propagandat põgenike ja värskete immigrantide seas, kelle kogemused nägemise ja mittenägemise osas olid veel napid. Aktivistid püüdsid niisugust linlikku ebakindlust relvaks muuta.
Neid äärmuslasi kritiseerisid valjuhäälselt teised, kes olid liikumis- ja kogunemisvabaduse ning selle poolt, et kõik nende salajased ideed ja mis tahes ühised mõttelõngad võiksid olla vabalt väljendatavad. Teised rühmitused jagunesid vastavalt oma nägemusele ühendatud linnast, selle tulevasest keelest, tulevasest nimest. Isegi niisuguseid seaduslikke salgakesi jälgiti pidevalt ning võimud kontrollisid neid mõlemas linnas korrapäraselt. „Šveitsi juust,” ütles Shenvoi, kui ma temaga tol hommikul rääkisin. „Ühendajate seas on ilmselt isegi rohkem informaatoreid ja nuhke kui Tõeliste Kodanike või natside või muude hullude ridades. Ma ei muretseks nende pärast – nad ei tee mitte sittagi, kui keegi julgeolekust neile selleks käsku ei anna.”
Samuti pidid ühendajad teadma, et ükski nende tegu ei jää Läbitungi eest varjule, ehkki nad lootsid selle kohta iial mitte ainsatki tõendit näha. See tähendas, et ka mina satun oma külaskäigu ajal Läbitungi silma alla – kui ma seal juba praegu ei ole.
Alati kerkis küsimus, kuidas linna teise otsa jõuda. Oleksin pidanud takso võtma, kuna Corwi ootas, aga ei – kaks trammi, ümberistumine Vencelase väljakul. Sõelusin Besźi fassaadidel troonivate linnakodanike nikerdatud raidkujude all, ilma et oleksin teisal, muutunud osades olevaid säravamaid maju näinud, neist välja teinud.
Pikk BudapestStrasź, vanade majade seintel kobrutavad budleiad. Besźelis on see tavapärane linnataim, kuid mitte Ul Qomas, kus seda tärkamisel kärbitakse, nii et kuna BudapestStrasź oli kattumispaikadest kubiseva piirkonna Besźeli osa, kerkisid kõik praegusel ajal õietud põõsad ühe või kahe või kolme kohaliku maja fassaadil esile, siis aga lõppesid Besźeli serval nagu noaga lõigatult.
Besźeli majad olid tellistest ja krohvitud, iga majapidamise tipust põrnitses mind väike groteskne inimkujuline laar1 ning mainitud ronitaimed raamisid maju habemena. Paari aastakümne eest ei oleks see kant olnud nii lagunev, siin oleks olnud kärarikkam ning tänavatel oleksid tungelnud tumedates ülikondades noored ametnikud ja külalistest töödejuhatajad. Põhjapoolsete majade taga olid tööstushoovid ja nende taga lookles jõgi, kus kihasid dokid ja kus nüüd asus terasskelette täis surnuaed.
Tollal oli sama piirkonda jagav Ul Qoma pool vaikne. See oli mürarikkamaks muutunud: naabrite majanduses oli vastupidine ajajärk. Sellal kui Besźeli jõetööstus kiratses, oli Ul Qoma ärielu tõusuteel ning nüüd liikus kattumispaikade kulunud munakividel rohkem võõraid kui Besźi kohalikke elanikke. Toona lagunemise äärel olnud Ul Qoma üürikasarmud, lumpenbarokselt sakilised hooned (ega ma neid ei näinud – ma püüdsin väga hoolikalt mitte näha, aga nad tungisid ikkagi lubamatult ligi, ja mul oli ehituslaad fotodelt meelde jäänud) olid renoveeritud ning nüüd asusid seal galeriid ja uued internetifirmad.
Vaatasin kohalike majade numbreid. Need suurenesid võõrruumist takistatuna hüplikult. Besźelis liikus üsna vähe inimesi, teisal aga mitte ning ma pidin nägemata paljudest noortest ärimeestest ja – naistest mööda põiklema. Nende hääl oli minu jaoks summutatud, taustamüra. Kui oled aastaid Besźelis elanud, siis on su kõrvakuulmine sedamoodi tuhmistunud. Kui jõudsin tõrvatud fassaadiga majani, mille ees Corwi koos ühe rõõmutu moega mehega ootas, seisime kolmekesi Besźeli peaaegu hüljatud osas ning meie ümber käis kuuldamatu toimekas rüsin.
„Boss. See on Pall Drodin.”
Drodin oli pikka kasvu ja kõhn kolmekümnendates aastates mees. Tal oli mitu kõrvarõngast, seljas erinevate sõjaliste ja muude organisatsioonide arusaamatute ja väljateenimata liikmevappidega kaunistatud nahkjakk, jalas ülejäänuga sobimatult viisakad, kuid määrdunud püksid. Ta tegi suitsu ja silmitses mind rõõmutult.
Ta ei olnud vahi all. Corwi ei olnud teda arreteerinud. Ma noogutasin Corwile tervituseks, tegin siis aeglaselt täispöörde ja silmitsesin meie selja taha jäävaid maju. Keskendusin mõistagi ainult Besźeli omadele.
„Läbitung?” küsisin ma. Drodin näis olevat ehmunud. Corwi tõtt-öelda samuti, ehkki ta varjas seda. Kui Drodin sõnagi ei lausunud, küsisin ma: „Kas te ei arva, et võimud jälgivad meid?”
„Jah, ei noh, seda küll.” Tema toon oli leebuv. Kahtlemata ta oligi leebunud. „Ikka. Ikka. Kas te tahate teada, kus nad on?” See on suuresti mõttetu küsimus, aga ükski Besźi ega Ul Qoma elanik ei pääse sellest. Drodin vaatas ainiti mulle otsa. „Kas näete seda hoonet teisel pool tänavat? Seda, kus enne oli tikutehas?” Peaaegu sajandivanuse müüri värvilaikudega kaetud jäänused, leegipärja vahelt naeratav salamander. „Seal võib liikumist näha. Liikumist, see tähendab, noh, et tullakse ja minnakse, kuigi ei peaks.”
„Nii et nende ilmumist on näha?” Ta näis jälle ebalevat. „Kas arvate, et nad ilmutavad ennast seal?”
„Ei, ei, aga kui hakata välistama…”
„Drodin, minge sisse. Me tuleme kohe järele,” ütles Corwi. Viipas talle peaga ja mees läks. „Mida kuradit, boss?”
„Mingi probleem?”
„Kogu see Läbitungi jama.” Ta tasandas Läbitungi juures häält. „Mida te teete?” Ma olin vait. „Ma üritan siin jõuvahekorda paika saada ja mina olen selle tipus, mitte Läbitung. Ma ei taha seda paska asjasse segada. Kust kurat te sellise hirmutava jama võtate?” Kui ma ei olnud ikka midagi vastanud, vangutas ta pead ja juhatas mu sisse.
Besźqoma Solidaarsusrinne ei püüdnud ennast kuigivõrd ilustada. Siin oli kaks, paremal juhul kaks ja pool tuba täis kappe ja riiuleid, kuhu olid pressitud kaustad ja raamatud. Ühes nurgas oli seinapind tühjaks ja puhtaks tehtud, pealtnäha ekraani jaoks, ning sinna olid suunatud veebikaamera ja tühi tool.
„Ülekanded,” ütles Drodin. Ta nägi, kuhu ma vaatasin. „Netis.” Ta hakkas mulle veebiaadressi ette lugema, kuni ma pead raputasin.
„Kõik teised lahkusid, kui mina sisse astusin,” lausus Corwi mulle.
Drodin võttis tagumises toas oma laua taga istet. Seal oli veel kaks tooli. Ta ei pakkunud istet, kuid me istusime Corwiga sellegipoolest. Veel kuhjas raamatuid, määrdunud arvuti. Seinal Besźeli ja Ul Qoma suurendatud kaart. Kohtumõistmise vältimiseks olid jagunemisjooned ja varjud olemas – täielikud ja teisenenud alad ning liitumiskohad –, kuid märgitud üles suurustleva teravmeelsusega, piirdudes hallide toonidega. Istusime mõnda aega üksteisele otsa vaadates.
„Kuulge,” ütles Drodin. „Ma tean… te ju saate aru, et ma pole harjunud… Ma ei meeldi teile ja sellest pole hullu, see on mõistetav.” Me ei öelnud sõnagi. Ta mängis natuke oma ekraanil olevate asjadega. „Ja ma ei ole mingi kits.”
„Jeesus küll, Drodin,” ütles Corwi, „kui sa tahad patte andeks saada, otsi mõni kirikuõpetaja.” Aga Drodin jätkas.
„Lihtsalt… Kui siin on midagi pistmist asjadega, millesse see naine oli segatud, siis te arvate, et sellel on midagi meiega
vanade roomlaste kodukoldejumal –