Linn ja linn. China Miéville
Читать онлайн книгу.
Ma olin koosolekul ja kakskümmend inimest võib seda kinnitada.”
„Mis koosolekul? Kus?”
„Vyevuses.”
„Kuidas sa ilma kaubikuta sinna said?”
„Oma autoga, kurat võtaks! Seda pole keegi varastanud. Ma olin Anonüümsete Mängurite koosolekul.” Ma põrnitsesin teda. „Perset küll, ma käin seal igal nädalal. Viimased neli aastat.”
„Sestsaadik, kui sa viimati vanglas olid.”
„Jah, sestsaadik, kui ma vanglas olin, raisk. Jeesus küll, mispärast ma teie arvates sinna sattusin?”
„Rünnaku eest.”
„Jah, ma lõin oma kuradima vahendaja nina puruks, sest ma olin miinustes ja ta ähvardas mind. Mis teil sellest? Teisipäeva õhtul olin ma rahvast täis ruumis, kurat võtaks.”
„Mis see teebki – kõige rohkem kaks tundi…”
„Jah, ja pärast seda, üheksa ajal, läksime baari – see on AM, mitte AA – ja ma olin seal üle südaöö ja ma ei läinud üksi koju. Minu rühmas on üks naine… Nad kõik võivad seda kinnitada.”
Selles osas ta eksis. AM-i rühma kaheksateistkümnest liikmest ei seadnud üksteist oma anonüümsust ohtu. Koosoleku juhataja, traatja hobusesabaga Zyeti-nimeline mees ehk „Uba” ei andnud meile nende nimesid. Tal oli õigus sellest keelduda. Me oleksime võinud teda sundida, kuid milleks? Need seitse, kes nõustusid rääkima, kinnitasid kõik Khuruschi juttu.
Ükski neist ei olnud see naine, kellega ta väidetavalt koju läks, ent mitu neist kinnitasid, et naine on olemas. Me oleksime võinud välja uurida, aga jällegi, mis mõtet oleks sellel olnud? Krimtehid läksid elevile, kui me Iksilt Khuruschi DNA-d leidsime, aga seda oli üliväiksel määral naise käekarvadel ja nahal – arvestades, kui sageli Khurusch asju autosse sisse ja sealt välja tõstis, ei tõestanud see midagi.
„Miks ta siis kellelegi ei öelnud, et see on kadunud?”
„Ütles küll,” sõnas Yaszek. „Ta lihtsalt ei öelnud meile. Aga ma rääkisin sekretäri, Ljela Kitsoviga. Khurusch on viimased paar päeva selle üle vingunud ja ohkinud.”
„Ta lihtsalt ei jõudnud meile öelda? Mida ta ilma selleta üldse teeb?”
„Kitsovi sõnul ajab ta lihtsalt väikestviisi äri. Import nagu ikka, väga väikestes kogustes. Käib välismaal ja kogub asju, mida uuesti müüa: odavaid riideid, kahtlasi CD-sid.”
„Kus välismaal?”
„Varnas. Bukarestis. Vahel ka Türgis. Loomulikult Ul Qomas.”
„Seega ta on lihtsalt liiga pabinas, et vargusest teatada?”
„Seda tuleb ette, boss.”
Loomulikult, ning Khuruschi pahameeleks – ehkki ta polnud vargusest teatanud, tahtis ta oma kaubikut nüüd järsku vägagi tagasi – ei andnud me seda talle kätte. Viisime ta hoiuplatsile, et teha kindlaks, kas kaubik kuulub ikka talle.
„Jah, see on minu oma.” Ma ootasin, et ta kurdaks, kui kehvasti kaubikuga on ümber käidud, aga ilmselt oligi see sõiduki tavapärane värv. „Miks ma seda tagasi ei saa? Mul on seda vaja.”
„Nagu ma juba ütlesin, on see kuriteopaik. Saad selle tagasi, kui ma omadega valmis olen. Mille jaoks kõik see on?” Ta puhkis ja porises, vaatas kaubiku tagaluugist sisse. Ma hoidsin teda tagasi, et ta midagi ei puudutaks.
„See pask? Kust kurat mina tean.”
„Ma räägin sellest.” Katkirebitud pael, rämps.
„Jajah. Ma ei tea, mis see on. Mina pole seda sinna pannud. Ärge vaadake mind nii – miks ma peaksin sellist prahti kaasas vedama?”
Hiljem ütlesin oma kabinetis Corwile: „Lizbyet, palun, ma väga palun – kui sul on ideid, sega mu jutule vahele. Sest ma näen tüdrukut, kes on võib-olla ameti peal, keda keegi ei tunne, kes jäetakse avalikku kohta varastatud kaubikuga, kuhu on ilma mingi põhjuseta asetatud hoolikalt hunnik rämpsu. Ja mitte miski sealt ei ole mõrvarelv, eks – see on üpris kindel.” Ma tonksasin näpuga vastu paberit oma laual, mis mulle nii ütles.
„Kogu see kvartal on rämpsu täis,” ütles ta „Kogu Besźel on rämpsu täis – ta võis kola ükskõik kust üles korjata. Ta… Võib-olla nad.”
„Korjas üles, pani tallele, jättis maha ja kaubiku koos sellega.”
Corwi istus üsna kangelt, oodates, et ma midagi lausuksin. Rämps ei olnud teinud midagi peale selle, et vajus vastu surnud naist ja määris ka tema roostega kokku, otsekui oleks temagi vanakraam.
4. peatükk
Mõlemad juhtlõngad jooksid tühja. Advokaadiabi oli töölt lahkunud ja jätnud sellest teatamata. Me leidsime ta Besźeli idaosast Byatsialicist. Ta oli surmani ehmunud, et meile sellist vaeva valmistas. „Ma ei anna kunagi lahkumisavaldust,” korrutas ta. „Mitte siis, kui tegemist on selliste tööandjatega. Ja midagi niisugust ei ole iial juhtunud.” Corwi leidis vähimagi vaevata „Mossitaja” Rosyni. Naine töötas oma tavapärases kohas.
„Boss, ta ei näe absoluutselt Iksi moodi välja.” Corwi näitas mulle mobiilifotot, mille heaks Rosyn oli olnud meelsasti nõus poseerima. Me ei suutnud selle niivõrd veenval toonil välja käidud segadusttekitava informatsiooni andja jälgi ajada ega ka mõista, kuidas keegi võis need kaks naist sassi ajada. Tuli muud informatsiooni ja ma saatsin inimesed seda uurima. Avastasin oma töötelefonist teateid ja vastamata kõnesid.
Sadas vihma. Minu maja välisukse kõrval kioskiseinal tõmbus Iksi portree pehmeks ja kortsu. Keegi pani üles Balkani teknopeole kutsuva särava kuulutuse, mis kattis ülemise poole Iksi näost. Klubiõhtu algas tema huultelt ja lõualt. Võtsin uue plakati maha. Ma ei visanud seda minema – kõigest liigutasin seda, nii et Iks oli jälle nähtaval, suletud silmad kuulutusega kõrvu. DJ Radic ja Tiger Kru. Hardbeat. Ma ei näinud rohkem Iksi plakateid, ehkki Corwi kinnitas mulle, et need on linnas olemas.
Khuruschi jälgi leidus loomulikult terves kaubikus, ent peale nende paari karva polnud Iksi kehal temast rohkem midagi. Üleüldse – justkui kõik need paranevad mängurid valetaksid. Püüdsime saada kõigi inimeste kontakte, kellele ta oli kunagi kaubikut laenanud. Ta mainis mõnda, kuid oli kindel, et kaubiku varastas võõras. Esmaspäeval, nädal pärast laiba leidmist, helistati mulle.
„Borlú.” Ütlesin pika pausi järel uuesti oma nime ja mulle korrati seda vastu.
„Inspektor Borlú.”
„Kas saan aidata?”
„Ma ei tea. Ma lootsin mitu päeva tagasi, et saate. Ma olen püüdnud teiega ühendust võtta. Pigem saan mina teid aidata.” Mees rääkis välismaise aktsendiga.
„Kuidas? Vabandage, te peate valjemini rääkima – siin on väga halb ühendus.”
Torust kostis raginat ja mehe hääl kõlas nagu vanal grammofonil mängiv plaat. Ma ei saanud aru, kas viivitus oli põhjustatud liinist või läkski tal iga kord pikalt aega, enne kui ta mulle vastas. Ta rääkis head, kuid vanamoodsat, arhaismidega pikitud besźi keelt. Ma küsisin: „Kellega ma räägin? Mida te soovite?”
„Mul on teile informatsiooni.”
„Kas te olete meie infoliinile helistanud?”
„Ma ei saa.” Ta helistas välismaalt. Besźeli iganenud keskjaama side oli teada. „Selles nagu asi ongi.”
„Kuidas te mu numbri saite?”
„Pidage suu, Borlú.” Ma tahtnuksin taas numbrinäiduga telefoni. Ajasin end sirgu. „Google. Teie nimi on lehtedes. Te juhite selle tüdruku juhtumi uurimist. Sekretäridest ei ole raske mööda pääseda. Kas te tahate mu abi või ei?”
Tõesõna, ma vaatasin ringi, kuid minu läheduses ei olnud kedagi. „Kust te helistate?” Tõmbasin kardinad akna eest ära, justkui võinuksin näha, kuidas keegi mind tänavalt