Keeldumine. Felix Francis
Читать онлайн книгу.
u Debbiele
1. peatükk
„Ei,” ütlesin ma. „Mitte mingil juhul.”
„Aga sa pead, Sid.”
„Miks ma pean?”
„Võiduajamise hea nime pärast.”
See oli tuttav taktika.
„Ma olen sellega lõpu teinud,” laususin ma. „Ma juba ütlesin sulle. Ma ei tegele enam sellega.”
Sir Richard Stewart, praegune British Horseracing Authority (BHA) president, polnud mitte sellepärast end laupäevahommikusest kauba väljapanijast maa kõige suurema supermarketi keti tegevdirektoriks üles töötanud, et lasta endale ära öelda.
„No kuule, Sid,” lausus ta mõistva naeratusega. „Kõik teavad, et Sid Halley on endiselt parimatest parim.” Sir Richard tonksas naljatlemisi rusikaga mu käsivart. „Ja tegelikult tahad sa seda ise ka.”
Tahtsin või?
Sellest oli nüüd möödunud ligemale kuus aastat, kui ma otsustasin eradetektiivi ameti maha panna. Kuus aastat, mille jooksul ma olin end kehtestanud küllaltki eduka erainvestorina, olles peaasjalikult tegev kvaliteetaktsiate1 suurtel turgudel, aga üha sagedamini rahastades ka üksikinvestoreid, kellel olid head ideed, aga raha vähe või see üldse puudus.
Kuus aastat suhteliselt stressivaba elu, kus keegi ei üritanud mind läbi peksta ega midagi veel hullemat.
„Ei,” ütlesin ma otsustavalt. „Ma ei taha ei praegu ega enam kunagi, tõsiselt.”
Ma sain väga hästi aru, et Sir Richard polnud rahul, mitte põrmugi rahul.
„Sid,” ütles ta, seda nime paar sekundit venitades, „kas ma võin sulle midagi nelja silma all öelda?”
„Loomulikult.”
Ta kummardus minu poole, nagu ei tahaks, et keegi teda kuuleks, mis oli veidi kummaline, sest viibisime minu Oxfordshire kodu elutoas kahekesi.
„Ma olen tõsiselt mures, sest meie spordiala tulevik on üleüldises ohus.” Ta ajas huuled mossi, tõstis kulme ja noogutas minu poole, justkui äsjaöeldut rõhutades. „Võiduajamine jääb kestma üksnes siis, kui see on aus. Ah, muidugi, kõik teavad rääkida lugusid sohisõitudest või sellest, kuidas mõne hobusega ratsutaja on altkäemaksuga ära ostetud, aga üldiselt on võiduajamine ikkagi väga puhas. Kui see nii poleks, ei oleks ju ka publikul kihlvedudesse usku ja kuhu see meid välja viiks?”
Ma ei öelnud midagi.
„Sellepärast me BHA-s nii palju aega ja raha dopingutestimisse investeerimegi ning seejärel patustajaid nii karmilt karistame. Meile ei meeldi küll inimesi elatusvahenditest ilma jätta, aga me tahame, et edaspidi isegi ei üritataks petta.”
Noogutasin. Ma teadsin seda kõike.
„Miks siis kogu see paanika?” küsisin ma.
„Ma olen kindel, et keegi saboteerib süsteemi – manipuleerib võiduajamiste tulemustega. Sellepärast meil ongi sind vaja.”
„Aga kuidas on lood BHA oma turvateenistusega?” küsisin ma. „Miks ei võiks nemad sellega tegelda?”
„Ma olen neile peale käinud,” vastas Sir Richard ohates. „Aga mulle vastatakse, et midagi pole viltu, et ma eksin. Aga ma ju tean, et ei eksi.”
„Kuidas sa seda tead?” küsisin ma.
„Lihtsalt tean,” vastas ta kaljukindlalt.
See polnud just eriti veenev, aga Sir Richard oli mees, kes oli sageli sisetundele tuginedes oma reputatsiooni kaalule pannud ning oli harva eksinud.
„Mul on kahju,” ütlesin ma püsti tõustes, „aga ma ei saa sind sellegipoolest aidata.”
Sir Richard vaatas mulle otsa. „Ei saa või ei taha?”
„Mõlemat,” ütlesin ma. „Ja minust poleks sulle ilmselt ka mingit kasu, isegi kui ma üritaksin. Ma olen kaotanud detektiivitöö vilumuse.”
„Ära aja jama!” ütles Sir Richard samuti püsti tõustes. „Kas oled kaotanud ka hingamisvilumuse? See Sid Halley, keda mina tundsin, suutis ka kinnisilmi rohkem avastada kui kogu munitsipaalpolitsei avasilmi.”
Ma seisin ja piidlesin teda umbes kahekümne viie sentimeetri kauguselt.
„Ma ei ole enam see Sid Halley, keda sa kunagi tundsid.”
Ta vaatas mulle mõne sekundi otse silma, kuni ma pea kõrvale pöörasin.
„On alles häbilugu,” ütles ta ohates.
Ma tundsin end sandisti, aga mul ei olnud enam midagi öelda.
„Ma hakkan siis parem minema,” ütles Sir Richard diivanilt portfelli võtma kummardudes. „Ma raiskan siin ilmselgelt oma aega.”
Nüüd polnud ta mitte üksnes õnnetu, vaid ka vihane.
„Pole tarvis mind välja saata,” pomises ta, hädavaevu võimeline tavapäraseid viisakusi vahetama. Ta pöördus minekule.
„Sir Richard,” ütlesin ma kätt ta käsivarrele pannes, et teda peatada. „Mul on väga kahju, aga ma ei tegele enam nende asjadega.”
„Seda väga austatud admiral Roland mulle eelmisel nädalal ütles, aga ma ei uskunud teda hästi.” Ta vakatas ja vaatas mulle jälle silma. „Sid, ma olen enam kui kindel, et võiduajamised, nii nagu meie neid tunneme ja armastame, on ohus.”
Ta on hirmul, mõtlesin ma. Päriselt hirmul.
„Mis tõendid sul selle kohta on?” kuulsin ma end küsimas.
Neetud. Ei. Ei. Ma ei tohi sekkuda.
Sir Richard avas portfelli ja tõmbas sellest välja läbipaistva kilekiirköitja, mille vahel oli paar paberilehte. „Ma tegin nimekirja neist võiduajamistest, kus minu arvates on tulemustega mingil moel manipuleeritud.”
„Aga milliseid tegelikke tõendeid sul on?” küsisin ma.
„Kas sa siis ei usu mind?” turtsatas Sir Richard end täiesti sirgu ajades ja mulle oma tubli kuusteist või seitseteist sentimeetrit ülalt alla vaadates.
„Pole tähtis, kas mina sind usun või mitte,” ütlesin ma tema pahameelt eirates. „Aga mul oleks ikkagi vaja kindlaid tõendeid, mida uurida.”
„Seega sa siis väidad, et sa ikkagi aitad meid?” Ta oli äkki palju lootusrikkam.
„Ei,” vastasin ma. „Ma ei väida seda. Aga ma viskan sinu nimekirjale pilgu peale, kui sa soovid.”
Ta ulatas mulle mapi. „Jäta endale,” ütles ta. „Mul on veel koopiaid.”
„Kellele veel oled sa sellest rääkinud?” küsisin ma.
„Mida sa silmas pead?”
„Kellele veel peale BHA turvateenistuse oled sa sellest rääkinud? Kes veel on seda nimekirja näinud?”
Ta näis minu küsimuse peale üllatuvat. „Noh, veel paarile inimesele.”
„Kellele?” pinnisin ma teda.
„Mõni mu BHA kaasdirektoritest on seda näinud. Ja loomulikult minu sekretär. Tema trükkiski selle.” Ta naeratas.
„Veel keegi?”
„Veel mõned minu klubikaaslased. Näiteks admiral. Ma püüdsin teda veenda, et tema teeks minu asemel sulle selle ettepaneku.”
Sisemuses ma küll ohkasin, kuid hoidsin end vakka.
„Kas sellega on probleeme?” küsis ta.
„Ehk oleks targem mured enda teada hoida. Vähemalt seni, kuni need on tõendust leidnud.”
„Aga näib, et mitte keegi ei hakkagi neid tõendama,” ütles ta ärritunult. „Kõik arvavad, et ma kujutan seda ette. Kaasaarvatud sina.”
„Ma arvan sellegipoolest, et parem oleks, kui sa oma kahtlusi ei levitaks. Need võivad vale inimese kõrvu ulatuda. Kui tõepoolest on midagi teoksil, siis sa ju ei taha, et kurikaelad saaksid teada, et sa asja uurid.”
„Ma ei uuri ju, kurat võtaks,” torkas ta vihaselt. „Ja mõnele klubiliikmele rääkimine nüüd vaevalt mingi levitamine on.”
Ma
Kvaliteetaktsia (