Keeldumine. Felix Francis
Читать онлайн книгу.
olid?
Sir Richard Stewart võis küll oma kahtlustustes fantaasiasse langeda, aga ta ei olnud rumal. Pidi olema mingi põhjus, miks ta oli selle nimekirja kokku pannud, ja ilmselt oli ta lootnud, et mina märkan seda. Aga esmapilgul ma seda ei suutnud, võibolla aitaks võiduajamiste video vaatamine.
„Tere päevast, härra Halley,” hüüdis üks hääl.
Ma tõstsin silmad enda ees lebavatelt paberitelt ja suunasin pilgu paremal oleva koolivärava poole.
„Tere, proua Squire,” hüüdsin ma läbi avatud akna vastu.
Proua Squire oli koolidirektor ja tal oli komme seista päeva lõpus, kui lapsed lahkusid, kooliväravate juures.
„Nagu ma aru saan, võtate te täna ka Annabel Gaucini endaga kaasa.”
„Jah, seda küll.”
Proua Squire noogutas ja hakkas seejärel juttu ajama värava juures ootavate emadega, kellel nii mõnelgi lapsekärus tulevane kooliõpilane.
Lapsed valgusid hoonest välja ja nagu tavaliselt oli mänguväljakul pöörane tormlemine. Ma ronisin Range Roverist välja ja läksin üle tee. Sassy oli alati üks esimesi, kes värava juurde jõudis – ma panen selle minult päritud võiduajamise arvele –, aga Annabel oli ilmselgelt daamilikum, lastes teistel ees minna, nii et meie Sassyga pidime mõne hetke ootama, et ta meie juurde jõuaks.
„Tere, issi,” hüüdis Sassy käega hullupööra lehvitades.
Mul tõesti ei saa iial küllalt sellest, et mind issiks kutsutakse.
„Tere, kullake,” hüüdsin ma vastu.
Proua Squire laskis ta läbi värava ja tüdruk tormas minu juurde, võttis mu käe, mu parema ja tõelise käe, mitte mu vasakul poolel eksisteeriva paranormaalse plastist ja metallist käe.
Mõne aja pärast laskis proua Squire ka Annabeli välja ja ta tuli meie juurde.
„Võta Saskial teisest käest kinni,” ütlesin ma talle, kui me pidevalt mõlemale poole vaadates turvalises rivis koos tänavat ületasime. Külas ei liikunud peaaegu üldse muid autosid peale nende, kes käisid koolist lapsi koju viimas, aga parem karta kui kahetseda.
Saskia oli minu uhkus ja rõõm, kes saabus päevapealt üheksa kuud pärast minu abiellumist Marinaga.
„Pulmaöö laps,” ütles üks sõber mulle kord silma pilgutades. „Hea, et ta varem ei tulnud.”
Ma naeratasin talle, teades, et tegelikult oli hea, et ta oli hiljem tulnud. Marina oli öelnud oma jah-sõna, kui tal oli päts juba ahjus küpsemas.
See kõik oli tundunud nii lihtne. Me olime lõpetanud rasestumisvastased ettevaatusabinõud ja – ennäe imet – Marina oligi otsekohe rasedaks jäänud. Seda masendavam oli see, et pärast Saskia sündi polnud Marina enam rasestunud.
Me olime külastanud kõiki tuntud viljatusravi arste ja nad kõik ütlesid, et pole ühtegi meditsiinilist põhjust, miks ta ei saaks rasestuda. Lihtsalt lõõgastuge, ütlesid nad, ja see juhtub. Noh, me olimegi lõõgastunud, aga see polnud kuue aasta jooksul juhtunud ja me hakkasime leppima tõsiasjaga, et Sassy jääbki meie ainukeseks lapseks.
Aga Marina oli veel piisavalt noor, nii et suurema osa öödest me muudkui üritasime entusiastlikult.
Marina viis kaks tüdrukut koos koertega külla jalutama, mina aga läksin oma kabinetti ja vaatasin Racing Posti veebisaidilt kõigi üheksa võiduajamise videot.
Üks asi, mida ma polnud pelgalt kirjalikke üksikasju uurides märganud, oli see, et ükski neist võiduajamistest polnud olnud tihe rebimine. Kõigil juhtudel oli võitja jõudnud finišisse teistest hulga maad eespool, tundmata suveräänse liidrina vähimatki ohtu teiste poolt.
Mitte et see oleks muutnud sõidud ebatavaliseks. Enamik stiipleid võidetaksegi heade hüpete eest kogu võistlusrajal, mitte niivõrd sprindiga viimasel kahesajal meetril.
Kas Sir Richard kahtlustas siis sellepärast, et tema arvates polnud teised ratsanikud eriti üritanudki?
Ma otsisin üles džokid, kes olid nendes sõitudes osalenud.
Mitmed džokid olid osalenud enam kui ühes sõidus. Aga mingi üldine muster puudus, näiteks see, et sama džoki oleks iga kord võitnud.
Ma vaatasin veel kord trükitud nimekirja. Iga sõidu kohta käivate faktide lõppu oli keegi, eeldatavasti Sir Richard, lisanud mõne kommentaari ja tähelepaneku.
Näiteks pärast üht võiduajamist Sandownis oli ta kirjutanud: „Alghind 8/1, totalisaator maksis võidu eest ainult 5,60 naela.” Pärast veel üht sõitu Newburys oli ta kirja pannud: „Võitja 10/1, totalisaator maksis ainult 7,20 naela.”
Paljude teiste puhul olid samalaadsed kommentaarid. Ainus asi, mis näis kõigi võidusõitude puhul olevat ühesugune, oli see, et totalisaatori võidu väljamakse oli palju madalam, kui alghinda vaadates oleks võinud arvata.
Totalisaator ei lähe riski peale välja nii nagu kihlvedude vahendaja.
Kui kihlvedude vahendaja pakub hinna kaheksa ühele ja kui hobune võidab, siis kihlveovahendaja maksab iga panustatud naela eest kaheksa naela, olenemata sellest, kui palju inimesi samasuguse kihlveo sõlmis. Aga ametlik alghind on kihlveovahendajate hindade keskmine võiduajamise algushetkel.
Totalisaatori puhul toimub aga võidusumma proportsionaalne jagamine võitjate vahel, mis tähendab, et kõikide võiduajamises osalenud hobuste peale panustatud raha kogusumma lihtsalt jagatakse võitnud piletite arvuga, et kindlaks määrata väljamakse või kasum. Järelikult on totalisaatori kasumi väljavaated harva täpselt sama suured kui alghind, olles mõnikord suuremad, mõnikord väiksemad, aga on väga ebatavaline, et need on alghinnast palju väiksemad, nagu oli olnud kõikidel võiduajamistel selles nimekirjas.
Ainus selgitus totalisaatori madalale kasumile oli see, et ebaproportsionaalselt suur hulk raha oli panustatud võitvatele hobustele totalisaatoril, võrreldes panustega samadele hobustele kihlveovahendajate kaudu.
Võib-olla andis just see alust Sir Richardi kahtlustele.
Aga see ei tundunud olevat nii suur, et selle pärast pabinasse minna.
Kõik, kes olid võiduajamistega kursis, teadsid, et väga suurte panuste tegemine totalisaatoril võib olla vähetulus, sest see kaldus vähendama soodsaid väljavaateid kasumile. Sa lihtsalt võitsid tagasi panustatud raha, millest oli maha arvatud kakskümmend neli protsenti, mille totalisaator jättis endale, et katta kulutusi ja saada oma tulu.
Miks teeks keegi seda? See oli hullumeelsus. Eriti veel, kui kihlveovahendaja kaudu on paremad võiduvõimalused.
Aga kihlvedu totalisaatoril on palju anonüümsem kui vahendajate kaudu, kes kalduvad pungis rahakotiga regulaarse kliendi ära tundma. Ja vahendajad on esimesed, kes karjuvad süüdistusi ebaseaduslikkuses, kui suurte võiduvõimaluste ja kõrgete panustega hobune teistest tagapool finišisse kappab, jättes nende taskud niiviisi päris tühjaks. Ent totalisaator ei hooli, milline hobune võidab. Ta võtab oma kahekümne nelja protsendilise osa ja ainus, mis loeb, on hobustele panustatud raha kogusumma. Mida rohkem kihlvedusid, seda rohkem see välja teeb. Ei ole mitte kedagi, kes kaebaks, et võitjale on pandud ebaproportsionaalselt suured panused, kui üldse keegi, siis ehk vaid teised võidupiletite omanikud, kes kiruvad oma halba õnne, kuna totalisaatori kasum oli väiksem, kui nad lootsid. Ja lõppude lõpuks, kes kaebakski, kui on just äsja toetanud võitjat ja teeninud raha? Suurema tõenäosusega nad hoopis lähevad seda tähistama.
Suurtel võistlustel on sõna otseses mõttes sadu erinevaid totalisaatorite terminale ja toimekas personal pöörab sellele vähe tähelepanu, kui üldse pöörab, kes neile sularaha annab. Terve õhtupooliku võiks otsusekindel inimene panustada mistahes hobusele mitmeid tuhandeid naelu, või ka kümneid tuhandeid naelu, ilma et kellelgi kulmgi kerkiks.
Ma vaatasin uuesti nimekirja.
Kõik üheksa sõitu olid olnud päevakaardi viimases pooles ja seitse olid olnud kas päeva viimased või eelviimased sõidud.
Palju