Keeldumine. Felix Francis
Читать онлайн книгу.
ärevalt. „Kus koerad on?”
„Ma ei tea,” ütlesin ma.
„Kas keegi on nad ära viinud?” küsis Sassy.
„Võib-olla pääsesid nad välja ja jooksid minema.”
Sassy nägu tõmbus väga kurvaks. „Miks nad ära pidid jooksma?” küsis ta. „Kas neile ei meeldi meie juures elada?”
„Muidugi meeldib, kullake,” ütles Marina. „Ära muretse. Me leiame nad üles.”
Soovisin olla sama enesekindel kui Marina, aga otsustasin seda mitte öelda.
„Kas me saaksime neid otsima minna?” küsis Sassy õnnetult. „Ma tahan Rosiet ja Mandyt kohe tagasi.” Ta hakkas nutma ja Marina püüdis teda lohutada.
Ma arvan, et me kõik oleksime tahtnud nutta. Rosie ja Mandy olid samamoodi meie pere liikmed nagu Saskia ja mul polnud vähimatki kahtlust, kes oli nende kadumises süüdi.
Billy McCuskeril oli õigus. See ei olnud mäng. See oli sõda.
„Kahjuks on koerte vargus liigagi sagedane. Kas teie koeraaial tabalukk oli ees?”
„See ei ole vargus,” ütlesin ma. „See on inimrööv.”
„Koerarööv, te mõtlete. Kas te lunarahanõude olete saanud?” Seersant Lynch ei olnud praegu eriti abivalmis. „Ja kuidas te saate kindlalt teada, et nende kadumine on Billy McCuskeri tegu?”
„Lihtsalt tean,” ütlesin ma.
Mulle meenusid Sir Richard Stewarti täpselt sama pettunud toonil öeldud täpselt samad sõnad tema eelmise nädala külaskäigu ajal, kui mina olin kahelnud tema veendumuses, et võiduajamise tulemustega manipuleeritakse.
Enam ma selles ei kahelnud.
„Mida te siis meie koerte suhtes kavatsete ette võtta?” küsisin ma.
„Ma ei saa midagi teha,” ütles seersant Lynch.
„Miks te ei võiks saata mõnd detektiivi siia kuudilt sõrmejälgi võtma või otsimist korraldada?”
„Härra Halley, isegi kui ma kindlalt teaksin, et koerad ei ole ise hulkuma läinud, vaid on ära viidud, ei saaks ma ikkagi ühtki meest neid otsima saata. Koeri peetakse omandiks. Seaduse silmis ei ole kodulooma vargus suurem kuritegu, kui ütleme näiteks jalgratta või aialaua ärandamine, ning kas ma siis saadaksin politseisalga seda otsima või?”
„Minu teada poodi Metsikus Läänes hobusevargad üles.”
„Võib-olla poodigi ning lambavargus oli samuti surmaga karistatav kuritegu, aga tänu jumalale oleme me kakssada aastat edasi liikunud.”
„Aga koerad on meie pereliikmed.”
„Nad võivad seda olla,” ütles seersant, „aga nad on kõigest koerad.”
Kõigest koerad!
Ent meie jaoks mitte. Meile olid nad nagu lapsed.
„Mida ma siis peaksin tegema?” küsisin ma.
„Võtke ühendust kohaliku koerte varjupaiga juhatajaga. Kõik koerad, mis leitakse, tuleb talle üle anda. Kas neil nimesilt oli?”
„Jah,” ütlesin ma. „Rihma peal. Nad olid ka kiibistatud.”
„Siis peaksite võtma ühendust kiibiteenuse osutajaga, ütlema neile, et teie koerad on kadunud, ja kontrollima, et nende registriinfo oleks uuendatud. Peale selle pole teil muud teha, kui oodata.”
Oodata, et Billy McCusker helistaks, mõtlesin mina. Ja mis siis? Pean lunaraha maksma? Veel dokumente allkirjastama? Tema patud lunastama? Kerra tõmbuma ja surema?
Ma tahtsin meeleheitlikult vastu hakata, aga kuidas sain ma seda teha, kui ma ei näinud oma vaenlast?
Oli kahtlemata aeg teda otsima hakata.
8. peatükk
Marina aitas Saskia Range Roverist välja, et minna koeri otsima, mina aga istusin majas ja ootasin Billy McCuskeri vältimatut kõnet.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.