Keeldumine. Felix Francis
Читать онлайн книгу.
te relvastatud politseiniku meie ukse ette panete?”
„Härra Halley,” ütles vaneminspektor. „Mul ei ole põhjust uskuda, et teie ja teie pere on mingis otseses ohus.”
„Kas te kuulasite tema eilset telefonikõnet?” küsisin ma peaaegu uskumatult. „Ta samahästi kui ütles mulle, et ma tõmban endale suure mure kaela, kui ma aruandele alla ei kirjuta.”
„Miks te siis ei võiks sellele alla kirjutada ja seejärel võiduajamise juhtorgani ametnikele öelda, et kirjutasite selle surve all ning et seda ei tuleks arvestada?”
„See teeks sama välja, kui ma seda ei allkirjastaks, vähemalt tema silmis. Ja üleüldse, vaadake, mul on ka oma uhkus.”
„Uhkus enne langust?” nentis vaneminspektor. „Ehk on aeg olla pragmaatiline ja teha nii, nagu ta käsib.”
„Te ei saa ometi siiralt uskuda, et McCusker jätab mu rahule lihtsalt sellepärast, et ma tema tobedale aruandele alla kirjutasin,” ütlesin mina. „Ma olen varemgi temasuguste inimestega kohtunud, uskuge mind, asi ei ole sugugi selles neetud allkirjas, asi on pigem Sid Halleyle ära tegemises.”
„Ärge endast nii hästi ka arvake.”
„Teie võite nii mõelda, aga mina olen elus sellises olukorras liigagi tihti olnud. Sellepärast ma uurimistegevusest loobusingi. Ma ei ole politseinik ja liiga paljud inimesed, kellega ma olen võidelnud, on oma meelepaha minu isiku peale välja valanud. Mul on armid, mis seda tõendavad. Ma olen kohtunud isegi ühe niisuguse mehega, kes arvas, et minu mõrvamine annaks talle vanglas Sid Halley tapja staatuse.”
„Aga ta ei tapnud teid.”
„Ei, õnneks mitte.” Aga ma mäletasin, kui hirmutavalt lähedale ta oli sellele jõudnud. Ja üha kindlam teadmine, et nii mõnigi gangster soovis olla just see inimene, kes tapab Sid Halley, oli saanud määravaks ja aidanud uurimisega lõpparve teha. Seepeale lasksin ma lahti jutu, et Sid Halley on kurikaelte tagaajamisega hüvasti jätnud ning neil pole enam midagi karta, kui nad mu perekonna ja mu enda rahule jätavad.
Kindlapeale polnud see teade Billy McCuskerile veel täielikult kohale jõudnud.
Nüüd ei jäänudki mul üle muud, kui temaga võitlusse asuda. Ja võitlusse ma asun.
7. peatükk
Teisipäeva hommikul sõitsin ma Marina suureks meelehärmiks rongiga Banburyst Londonisse oma müoelektrilisele käeproteesile iga-aastast kontrolli ja hooldust tegema.
„Sa peaksid siia jääma ning minu ja Sassy eest hoolitsema,” ütles Marina hommikusöögi ajal pahaselt.
„Sassyga ei juhtu koolis midagi,” vastasin mina. „Kool palkas turvamehe, kes vaatab, et ükski laps ei lahkuks majast enne, kui vanem või hooldaja isiklikult talle järele tuleb. Mul kulus eile mitu minutit tema veenmiseks, et ma olen tõepoolest Saskia isa, sest mul ei olnud ühtki isikuttõendavat dokumenti kaasas ja kindlasti arvas ta, et ma olen liiga vana.”
Marinale polnud see ikkagi meeldinud. „Aga mis saab minust?”
„Miks sa ei võiks minuga koos Londonisse tulla? Sa saaksid niikaua poodides käia, kui mina haiglas olen.”
Tavaliselt oleks Marina kohe haaranud võimalusest päev läbi Londonis poode pidi käia, aga tema ärevuse suurust näitas selgesti see, et selle asemel eelistas ta veeta päeva Annabeli ema, oma parima sõbra Paula Gaucini juures, kes elas naaberkülas peaaegu kooli kõrval.
„Ma olen siis kohe lähedal, kui Sassy peaks mind vajama,” ütles ta, kuigi me mõlemad teadsime, et Saskia muretseb meist kolmest kõige vähem. Ta oli läinud nagu alati rõõmsana kooli, pealtnäha mitte üks põrm häiritud eelmise nädala omavolilisest kojutoomisest.
Sõitsin Paddingtoni jaamast Roehampton Lane’ile taksoga, astusin juba tuttavasse Queen Mary haiglahoonesse ja kõndisin mööda koridori proteesiosakonda.
Minu praegune vasak käsi oli neljateistkümne aasta jooksul kolmas, asendus teisele, mille ma olin seda käeraudadest vabanemiseks kangina kasutades täiesti kasutuskõlbmatuks muutnud. Queen Mary haigla spetsialistidele oli see nalja teinud ja mul oli olnud kahju sellest loobuda. Just see käsi oli mu elu päästnud.
Polnud kahtlustki, et käsivarreproteesi tehnoloogia, mis reguleerib käelabade liigutusi lihastelt saabuvate närviimpulsside kaudu ja võimaldab juhtida proteesi ainuüksi mõtte abil, oli geniaalne, aga meedikutel tuli veel leida mooduseid, kuidas ühendada retseptoreid närvikiududega, et anda sõrmedele liikumistunnetus. Seetõttu ma mõtlesingi, et sellest on mulle veidi rohkem kasu kui vanamoodsast konksust, mille tegi „Peeter Paanis” kuulsaks kapten Konkskäsi.
Nüüd vabastasin ma vasaku käe jäsemeköndi tihedasti istuvast fiiberklaaspesast ja andsin oma proteesi tehnikule üle. Ta torkas arvutijuhtme patareilahtri kõrval asuvasse väiksesse pistikupessa.
„Kõik paistab korras olevat,” ütles ta arvutiekraani uurides. „Kõik mootorid töötavad korralikult.” Mul oli veidi õõvastav vaadata, kuidas mu eemaldatud vasak käsi tehniku töölaual lebades ise avaneb ja sulgub. „Kas teil on käsitsemisega mingeid probleeme?”
„Vist mitte,” ütlesin ma. „Kui aus olla, siis ma peaaegu ei kasutagi seda. Kannan seda rohkem nagu riideeset, moe pärast.”
„Väga kallis riideese,” nentis tema.
Nagu ma seda ise ei teaks! Kindlustused olid sõnaselgelt keeldunud mu eelmise käe kahjustusi kinni maksmast, väites, et selle kangina kasutamine ei olnud nende kindlustusriskide nimekirjas ning et seda saab vaevalt füüsiliseks kulumiseks pidada. Nii ma siis pidingi uue eest omast käest maksma.
„Ega teie vist saa seda tundma panna?” küsisin ma tehnikult.
„Kahjuks mitte,” vastas tehnik. „Ma olen kuulnud, et Ühendriikides käivad uuringud, kuidas lisada sõrmedele rõhusensorid, mis elektroodide abil patsiendi ajuga ühendada. Aga see on veel varajases staadiumis. Siin ei ole sellest kippu ega kõppu.”
„Kurb,” ütlesin mina.
„Ma teen proteesi korralikult puhtaks ja õlitan ära. See võtab kakskümmend minutit. Kui tahate, võite väljas oodata.” Ta andis mõista, et ei soovi lasta mul oma tööd pealt vaadata. Ma olin seda nagunii varem näinud.
„Mul on härra Harold Bryanti juures vastuvõtt,” ütlesin.
„Ahah, Käe-Harry juures,” lausus tehnik naeratades. „On juba teid sihikule võtnud?”
„Sihikule?” küsisin mina.
„Käe siirdamiseks. On alles nobe, mis. Ja ta on ka hea. Tänini suurepärased tulemused. Alles algus, muidugi, aga ma ei usu, et ta mind niipea tööst ilma jätab.” Ta hakkas naerma.
Mina ei leidnud selles midagi eriti naljakat.
„Kui palju ta on siirdamisi teinud?” küsisin ma.
„Ainult ühe,” vastas tehnik. „Vähemalt siin on ta teinud ühe. Aga enne seda tegi ta mõne ka koos siirdamismeeskonnaga Ameerikas – vist Kentuckys.”
Üks siirdamine ei tundunud minu jaoks piisav olevat.
Kas ma tõesti tahtsin olla Käe-Harry teine katsejänes?”
„Ma saan proteesi valmis selleks ajaks, kui te Harry juurest tulete – kui teil seda muidugi siis veel vaja on.”
Jätsin tehniku oma järjekordse naljakese üle naerma ja läksin koridorist ambulatoorsesse osakonda, otsejoones nõustamiskabinetti, kohtuma härra Harry Bryanti, kuningliku kirurgide kolleegiumi liikme ehk Käe-Harryga, kes oli mind oodanud, sihik valmis seatud.
„Härra Halley,” ütles ta nii suure mehe kohta üllatavalt vaiksel häälel, „äärmiselt meeldiv teiega lõpuks kohtuda.” Ta tõusis laua tagant püsti, kummardus ja surus tugevasti mu paremat kätt. „Palun, võtke istet.”
Ma istusin teisele poole lauda.
„Aga nüüd,” lausus ta tahapoole nõjatudes, „rääkige mulle, miks te tahate endale