Keeldumine. Felix Francis
Читать онлайн книгу.
rahutuste, The Troubles’i ajal kui Iraagis ja Afganistanis kokku. Rohkem kui seitsesada sõjaväelast kaotas aastatel 1969 kuni 2001 iiri terroristide käe läbi elu, aga mitte ükski neist surmadest ei viinud Billy McCuskeri ukse taha.
Paddy sõnade kohaselt oli Billy jätnud julgestusjõud heaga rahule ning oli sihikule võtnud katoliikliku vähemuskogukonna liikmete tapmise.
Kuigi The Troubles’i kohta oli palju informatsiooni, suutsin ma leida Billy McCuskeri kohta üksnes kaks väikest vihjet. Esimene lühike teade oli Belfasti kuningliku kohtu ametlikes dokumentides leiduv kohtuotsus, kus kirjutati, et McCusker oli kellegi Darren Paisley tapmise eest süüdi mõistetud. McCusker oli naelutanud oma ohvri ühe mahajäetud tehase puitpõranda külge ning jätnud ta sinna janusse surema. Kohtuotsuses oli kirjas, et McCuskeri väitel oli ta Paisley isale teatanud, kust oma poega leida, aga Paisley seenior eitas sõnumi saamist.
Dokumendiga oli kaasas ka väike pilt, näotuvastusfoto, mis oli tehtud politseis vahetult pärast mehe vahistamist. Ma uurisin pilti hoolega. See oli võetud ligemale kakskümmend aastat tagasi, aga näojooned olid väga selged – kõrged põsesarnad, madal etteulatuv otsaesine, sügaval asetsevad silmad ja morn ilme.
Teist puhku leidsin ma ta Suure Reede rahulepingu alusel Maze’i vanglast vabastatute nimekirjast. Billy McCusker oli pärast ainult kahe ja poole aastast eluaegse karistuse kandmist vabana vanglast välja jalutanud ja veennud tolleaegset valitsust, et tema poolt toime pandud kaasprotestandi mõrv oli mingil viisil seotud religioossete motiividega.
Rohkem vihjeid ei olnud. Ma otsisin Belfast Telegraphist kuni Carrickfergus Advertiserini läbi kõigi Põhja-Iirimaa ajalehtede online-arhiivid, aga seal polnud kordagi Billy McCuskeri nimelist inimest mainitud. Ta oli ilmselt väga osavalt oma nime meedia tähelepanu eest kõrvale hoidnud.
Honest Joe Bullen kerkis Manchesteri ja Liverpooli päevalehtedes mitu korda esile, eriti uudistes kihlveokontorite ülevõtmise kohta, aga mingit viidet Billy McCuskerile kui firma omanikule ei olnud.
Kas Paddy O’Fitch võis eksida?
Ma kahtlesin selles. Paddy oli kõndiv entsüklopeedia kõiges, mis puudutas võiduajamisi, ning tema hirm McCuskeri ees oli olnud kahtlemata ehtne.
Laual hakkas telefon helisema.
Vaatasin kella. Oli kolmveerand kaksteist öösel – just nagu varemgi.
„Mis sa tahad?” küsisin ma telefoni võttes.
„Ah, härra Halley,” lausus nüüd juba tuttav hääl. „Kui kena, et sa telefoni võtsid. Kas Newbury võiduajamiste päev läks korda?”
„See ei puutu sinusse,” ütlesin ma.
„Oh, ma arvan, et puutub küll,” ütles ta üleoleva lõbususega. „Kõik, mida sa teed, puutub nüüd minusse.”
„Aga kas ka vastupidi?” küsisin ma. „Kas ka sina puutud nüüd minusse?”
Tekkis kerge paus. „Härra Halley,” ütles ta ilma igasuguse lustlikkuseta. „Küll sa veendud, et ma puutun vägagi sinusse, kui sa ei tee nii, nagu ma käsin.”
„Miks peaksin ma tegema seda, mida üks röövel ja mõrvar käsib?”
„Kes ütleb, et ma olen mõrvar?”
„Ma olen kindel, et Darren Paisley isa, näiteks.”
Nüüd tekkis toru teises otsas palju pikem paus. Ma mõtlesin, et kas oli ikka tark kõik trumbid nii varakult välja käia. Kunagi oli mul õnnestunud ühest eriti ebameeldivast kurikaelast võitu saada, sest ta oli mind kui vaenlast alahinnanud. Nüüd sellist võimalust enam ei tule.
„Ma saadan sulle aruande. Kirjuta alla.”
„Ei kirjuta,” ütlesin mina. „Ma kirjutan alla ainult neile aruannetele, mille ma ise kirjutan.”
„Tee see asi endale lihtsaks. Kirjuta aruandele alla ja säästa end suurest murest. Nagunii kirjutad sa sellele ükskord alla.”
„Vastupidi,” ütlesin mina, „sa võid ennast säästa suurest murest, kui jätad mind rahule ja lähed Lääne-Belfasti tagasi.”
„Ma hoiatan sind, härra Halley,” ütles tema.
„Ja mina hoiatan sind samuti, härra McCusker.”
Panin toru hargile. Polnud mingit mõtet jätkata vestlust, mis peagi muutuks vastastikuseks sõimamiseks.
Ma istusin kirjutuslaua taga ja silmitsesin telefoni, peaaegu kindel, et see uuesti heliseb.
„Kuula nüüd, sina lurjus,” ütlesin ma toru võttes, aga see polnudki tema. Üks teine, inglise aktsendiga hääl katkestas mu sõnavalingu.
„Härra Halley, siin seersant Lynch.”
„Kes?”
„Seersant Lynch, vaneminspektor Watkinsoni seersant. Ma kuulasin teie kõnet pealt.”
Olin selle juba unustanud.
„Kui see mees uuesti helistab, püüdke panna teda tunnistama, et ta on tõepoolest Billy McCusker. Siis saame tema vahistamisorderi välja anda.”
„Kas teile sellest ei piisa?” küsisin ma. „Ta ju ei eitanud seda.”
„Ta ei eitaks seda ilmselt ka siis, kui te eksiksite. Et meid jälgedelt maha raputada.”
„Tehke siis liin vabaks, juhuks kui ta uuesti helistab.”
Ma istusin kirjutuslaua taha, põrnitsedes tublisti üle tunni aja telefoni, ilma et see oleks helisenud, ning alles siis läksin ma vaikselt trepist üles magamistuppa.
Marina magas jälle Saskia toas, nii ma siis lebasingi üksinda voodis pimedas ja mõtlesin, mida edasi teha.
Vaneminspektor oli öelnud, et meie sõbrale on Sid Halleyga mässamine sama, mis tokiga herilasepesa torkimine. Nüüd tundsin ma, et olin ise korralikult herilasepesa torkinud.
Mõtlesin Darren Paisley peale, kes lebas päevi põranda külge naelutatuna, enne kui janusse suri. See ajas mulle õudusvärinad peale.
Võib-olla polnud asi niivõrd herilasepesa torkimises, kui oma käe rästikukotti toppimises – see tähendab, oma päriskäe.
Vaneminspektor Watkinson helistas esmaspäeva hommikul kell üksteist.
„Kuidas mõlgiga sinise Golfi otsimine edeneb?” küsisin ma.
„Mitte eriti,” vastas ta. „Tumesinine näib olema Golfide lemmikvärv ja neid neetud autosid on kümneid tuhandeid, mis ikka veel Briti teedel sõidavad.”
„Kas mõni neist on registreeritud Billy McCuskeri nimele?” küsisin ma.
„Sellist me küll leidnud pole. Ja vaevalt oli see teist tark tegu talle öelda, et teate, kes ta on.”
„Mida teie siis oleksite soovitanud mul teha?” küsisin ma temalt. „Maas lömitada ja alla anda?”
„Ei,” ütles ta. „Aga ehk oleks targem olnud see enda teada jätta?”
„Ma lootsin, et kui ma talle ütlen, et tean tema nime, siis võib see mulle ja mu perele rohkem turvatunnet anda. Ta ei oleks ju nii rumal, et teeks meile kurja, kui politsei otsekohe teaks, kes seda teinud on.”
„Rääkisin täna hommikul tund aega oma Põhja-Iirimaa politseiteenistuse kolleegidega Billy McCuskerist ja mina sellele ei panustaks. Ta võib küll olla ainult ühes mõrvas süüdi mõistetud, aga on teada, et ta on sooritanud veel palju teisigi, lisaks sellele pannud toime suurel hulgal muid kuritegusid. Aga viimasel ajal näikse ta oskavat eriti osavalt süüdistusi vältida.”
„Kas rääkisite ka Manchesteri politseiga?” küsisin ma.
„Tõtt-öelda rääkisin küll,” ütles ta. „Aga seniajani on McCusker suutnud end Manchesteri kohtust kaugemale hoida. See ei tähenda, et ei leviks palju kuulujutte – noh, mõistate, väljapressimistest, rahapesust ja sedasorti asjadest.” Ta rääkis nii, nagu ei pakuks see talle erilist huvi.
„Nii