Keeldumine. Felix Francis
Читать онлайн книгу.
olin kindel, et Saskia oleks lõppkokkuvõttes suuremas, mitte väiksemas ohus, kui ma teeksin seda, mida see mees nõudis, aga Marina nägi üksnes lühiajalisi tagajärgi.
„Algul sa ei taha, et ma midagi uurin, ja nüüd sa arvad, et ma olen hull, kui ma seda ei tee.”
„Ma ei tea isegi, mida ma tahan.” Marina istus voodiservale ja võttis pea käte vahele. „Mul on lihtsalt hirm.”
Ma läksin ja istusin tema kõrvale ning võtsin tal kaela ümbert kinni.
„Usalda mind,” ütlesin ma jälle. „Ma tean, mis on kõige parem. Ma kaitsen sind ja Sassyt. Ma luban.”
Ja ma otsustasin, et hakkan uurima.
Ma selgitan välja, kes meiega nii käitub, ja peatan ta.
Me mõlemad Marinaga läksime reede hommikul Saskiat kooli viima. Marina oli veetnud kogu öö Saskia toas teises voodis, ka koridoris oli tuli põlenud, aga enam meid ei häiritud, ei telefonitsi ega mingil muul moel.
Marina ei tahtnud, et Saskia üldse kooli läheks. Tegelikult tahtis ta meid kõiki kodus luku taga hoida ja lasta politseivalve ukse taha panna.
„Me ei saa niiviisi elada,” ütlesin mina selle peale. „Me peame normaalselt edasi elama.”
„Normaalselt!” Marina oli seda mulle karjunud. „Sid, see ei ole normaalne, kui laps sinult ära röövitakse.”
Politseil endal oli olnud selles otsustav roll. Kriminaalpolitsei vaneminspektor Watkinson oli helistanud kell pool kaheksa ja öelnud, et saab meiega kooli juures kokku. Tal olevat seal politseinikud, kes küsitlevad teisi lapsevanemaid, et tagada nende laste ohutus.
Mina isiklikult arvasin, et politsei kohalolul on vastupidine mõju, ja just nii see oligi, sest paljud vanemad viisid oma lapse kohe koju tagasi.
„Kas te jälitasite seda kõnet?” küsisin ma vaneminspektorilt. Marina oli nõudnud, et ma annaksin politseile loa meile sisse tulevaid ja meilt välja minevaid kõnesid pealt kuulata.
„Ah, tegelikult mitte,” tunnistas mees. „Ilmnes, et meie sõber kasutas mitmeid ümbersuunamisi läbi erinevate SIM-kaartide, millest mõned olid mandril.”
„Kas te arvate, et ma tulin mööda Lagani jõge mulli sees?” ütlesin ma vaikselt endamisi.
„Mida te ütlesite?” küsis vaneminspektor.
„Kas te arvate, et ma tulin mööda Lagani jõge mulli sees,” kordasin ma valjemini. „Seda ütles see mees, kui ma talle teada andsin, et politsei jälitab ta kõnet.”
„Ja mida see tähendab?”
„Põhimõtteliselt tähendab see: Kas te arvate, et ma olen eile sündinud?” Lagan on jõgi, mis voolab läbi Belfasti. Meie sõber, nagu te teda nimetate, on targem, kui me arvame.”
„Nii tark ta nüüd ka ei ole,” ütles vaneminspektor, „siis küll mitte, kui kuulujutud tõele vastavad.”
„Ja missugused kuulujutud?”
„Kuulujutud on sellised, et mida rohkem keegi püüab panna Sid Halleyd midagi tegema, seda rohkem ta teeb vastupidist.” Ta naeratas. „Mida rohkem te teda minema peletate, seda rohkem ta teid kimbutab.”
„Ja kust teie seda kuulsite?” küsisin mina.
„Politsei mitteametlikest kanalitest.”
„Mida politsei mitteametlikud kanalid minust veel räägivad?”
„Et teil pole midagi seaduse oma kätesse võtmise vastu.”
„Kätte,” parandasin ma teda naerdes. „Mul on vaid üks käsi.”
Ta naeratas mulle samuti. „Nojah. Ma olen ka seda kuulnud, et mõnikord kasutate te oma kunstkätt nuiana.”
„Ärge uskuge kõike, mida kuulete,” ütlesin ma naerdes, kuigi teadsin, et see on tõsi. „Aga ma võin selle nuiaga meie sõpra materdada küll, kui ma ta üles leian.” Ma tegin oma vasaku käega materdava liigutuse.
„Jah, nagu ma juba ütlesin, pole temast eriti tark sehkendada Sid Halleyga, eriti veel siis, kui tal pole vaja seda teha. See on nagu tokiga herilasepesa torkimine. Rumal tegu.”
„Kas te olete rääkinud politseiga, kes uurib Richard Stewarti surmajuhtumit?” küsisin ma teemat vahetades.
„Üksnes põgusalt täna varahommikul,” ütles vaneminspektor. „Nad paistavad üsna veendunud olevat, et see oli enesetapp.”
„Noh, ma ei tea, kuivõrd sellest kasu on, kuid minu äi arvab, et see oli mõrv, ja mina kaldun temaga nõustuma.”
„Mis tõendite alusel?”
„Ei midagi erilist. Minu äi oli mereväeadmiral, aga ta oli ka Richard Stewarti sõber ja ta ei usu, et Sir Richard oli seda tüüpi inimene, kes end tapaks.”
„Kas on siis olemas selline tüüp?”
„Võib-olla ei ole,” ütlesin ma. „Aga kas te ei leia, et on üsna kahtlustäratav, et Sir Richard külastab mind kolmapäeva hommikul seoses võiduajamiste sohisõitudega ja siis leitakse ta neljapäeval surnuna, just samal päeval kui napakad iirlased röövivad mu tütre ja nõuavad, et ma uuriksin neidsamu võiduajamiste sohisõite?”
„Mmm, ma mõistan, mida te silmas peate. See paistab tõesti pisut veidrana.”
„Pisut veidrana!” ütlesin ma irooniliselt. „Minu arvates paistab see äärmiselt veidrana. Nii et mida te selles suhtes kavatsete ette võtta?”
„Võib-olla ma vahetan veel paar sõna Hampshire politseijõududega,” ütles ta, tõenäoselt mitte uskudes, et ühe pensionärist meremehe ja endise džoki arvamusel võiks erilist tähtsust olla. „Aga kas teie samal ajal teete seda, mis meie sõber nõuab?”
„Jah ja ei,” ütlesin ma. „Jah, ma uurin vihjeid võiduajamiste sohisõitude kohta. Aga ma ei esita aruannet, kus must on valgeks tehtud. Selle asemel selgitan ma välja, kes kellele mida teeb, ning peatan nad.”
„Kui te leiate need inimesed, kes röövisid teie tütre, las siis mina tegelen nendega,” ütles ta äkki palju tõsisemalt. „Seadus ei suhtu leebelt sellesse, kui ühiskonnaliikmed sekkuvad.”
Vähemalt ei kutsunud ta mind amatööriks, nagu Peter Medicos oli teinud.
„Minu arvates te just äsja ütlesite, et minu eemale peletamisest pole kasu.”
„Ma ka mõtlen seda,” ütles ta, osutades sõrmega mu rinnale.
Nii mõtlesin ka mina. Kui ma leian mehe, kes on süüdi Saskia röövimises, siis tahaksin ma teda korralikult materdada.
5. peatükk
Kust hakata otsima Põhja-Iiri aktsendiga meest?
Ta oli öelnud, et pärineb Ulsterist ning on selle üle uhke.
Ma uurisin välja Ulsteri rahvaarvu – veidi üle kahe miljoni. Oletades, et pooled neist on naised ja veerand lapsed, mõistsin ma, et mulle jääb umbes seitsesada viiskümmend tuhat meest, kelle hulgast valida.
Ma püüdsin meenutada telefonis kuuldud häält. Olin päris kindel, et tegemist polnud väga noore mehe ega vanadusest nõdra raugaga. See vähendaks arvu pisut, aga ikkagi peaksin ma läbi uurima elanikkonna poole miljoni suuruse osa.
Ehk tuleks mul teisest otsast pihta hakata?
Ma kraamisin sahtlist uuesti lagedale Sir Richardi dokumendid, mis ma olin jõudnud juba ära panna. Kui ma kuidagi suudaksin sealt leida mingigi märgi sohisõitude kohta või seda, kes on need korraldanud, siis ehk õnnestuks mul ka välja selgitada, mismoodi on see Iirimaaga seotud.
Uurisin uuesti kõiki kahtlustäratavaid võiduajamisi ja tegin üksikasjaliku nimekirja neist džokidest ja treeneritest, kes osalesid. Kaks džokit olid sõitnud kõigis üheksas traavisõidus ja lisaks neile oli üks võistleja osalenud seitsmes sõidus.
Ma