Keeldumine. Felix Francis
Читать онлайн книгу.
lausa nägin, kuidas kergendus temast läbi käis, kui ta toolile vajus.
„Tänu jumalale,” ütles ta.
Jumalal ei ole sellega mingit pistmist, mõtlesin mina.
Ma tõstsin mobiili uuesti kõrva juurde, kuid see oli juba tumm.
„Aga politsei?” küsis proua Squire.
„Ma helistan neile kodust,” ütlesin ma. „Ma pean otsekohe koju tagasi minema. Kui kauaks teie siia jääte?”
„Vähemalt tunniks,” ütles ta.
„Ma helistan teile.”
Ma jooksin auto juurde ja sõitsin kogu kodutee kummide vingudes, kruus lausa lendas, kui ma hooviteel pidurdasin.
„Mis siin toimub, pagan võtaks?” küsis Marina, silmad hirmust suured, kui ma sisse astusin.
„Ma ei tea,” ütlesin ma. „Keegi võttis Saskia koolist peale ja tõi koju.”
„Kes?” nõudis Marina.
„Ma ei tea,” ütlesin ma jälle.
„Ja kuidas siis, pagan võtku, ta üldse koolist ära lubati?”
„Need, kes ta peale võtsid, ütlesid, et on mu õde ja õemees. Nad väitsid, et neil on minult kirjalik luba. Nad näitasid seda proua Squirele.
„Issand jumal!” Marina peaaegu vankus põlvist.
„Kus Sassy praegu on?” küsisin ma.
„Oma toas,” ütles Marina. „Ta nutab. Ma pahandasin temaga. Ma arvasin, et ta tuli üksinda koolist koju.
Ma jooksin trepist üles Saskia tuppa ja Marina järgnes mulle.
Meie tütreke oli kägaras voodil, padi kaisus. Ma läksin istusin voodiservale ja silitasin tema selga.
„Anna andeks, issi,” ütles ta pead tõstmata.
„Kõik on hästi, kullake,” ütlesin ma. „Räägi meile, mis juhtus.”
„Proua Squire ütles mulle, et ma pean koos nende inimestega minema.”
„Kas sa teadsid, kes need on?” küsisin ma õrnalt.
„Ei,” vastas ta vaikselt.
„Mida me oleme sulle rääkinud?” hüüdis Marina vihaselt. „Ära mine kunagi võõraste inimestega kaasa!”
Saskia puhkes nutma. „Aga nad ütlesid, et teie palusitegi neil mulle järele tulla.”
„Kõik on hästi, kullake,” ütlesin ma teda kallistades. „Emme ei ole tegelikult pahane.” Ma sähvisin pilkudega üle Saskia pea Marinat.
„Proua Squire ütles, et ma läheksin,” nuuksus Saskia katkendlikult.
„Kas proua Squire küsis sinult, kas sa neid inimesi tunned?”
„Ei,” vastas Saskia. „Ta tuli meie klassi ja ütles mulle, et ma lähen täna varem koolist koju, ning ma läksin temaga kaasa nende inimeste juurde.”
„Kuula nüüd, kullake,” ütlesin ma, „see on tähtis. Kas sa suudad meenutada, mida need inimesed sulle ütlesid? Ja kui palju neid oli?”
„Oli üks mees ja üks naine. Naine ütles, et nii tore on mind jälle näha. Ma mõtlesin, et tobe on nii öelda, kui ma teda ei tunne, aga noh, paljud inimesed ütlevad ju niiviisi, sest nad on mind kunagi lapsena näinud, aga mina neid ei mäleta.
„Kas ta rääkis naljakalt?” küsisin ma.
„Mismoodi naljakalt?”
„Kas ta rääkis aktsendiga?”
Saskia vaatas mulle otsa, kallutas siis pea ühele küljele, nagu mõtleks.
„Ma ei tea,” vastas ta.
„Aga mees?” küsisin ma. „Kas tema ütles midagi?”
„Ta käskis mul autost välja tulla.”
„Kus auto oli?”
„Tee peal.”
„Meie maja juures?”
„Jah,” ütles ta. „Veidike mäekallakust allapoole.”
Saskia rääkis meile aegapidi kõigest, mis oli juhtunud alates sellest, kui proua Squire talle järele tuli, kuni kojujõudmiseni. Mees ja naine polnud temaga midagi muud rääkinudki, mees oli vaid sõitnud nii umbes pool tundi ringi, enne kui nad Saskia maha panid. Me küsisime Saskialt, kas ta oskab seda paari kirjeldada, aga ta oskas vaid öelda, et nad olid valged ja vanemad, peaaegu sama vanad kui emme ja issi, ning et naisel olid jalas sinised teksased ning punase- ja valgekirjud jooksukingad.
„Anna andeks, emme,” ütles ta.
„Pole midagi, kullake,” ütles Marina teda kallistades ja musitades. „Aga ära enam nii tee.”
Me jätsime Saskia keras voodile lebama ja läksime alumisele korrusele.
„Mis pagan siin toimub, Sid?” nähvas Marina mulle uuesti. „Miks sa küsisid, kas sel naisel oli aktsent?”
„Ma lihtsalt mõtlesin, et tal võis see olla?”
„Miks?”
Ma mõistsin, et pean Marinale rääkima ning see ei meeldi talle. Ega meeldinudki.
„Miks sa mulle sellest lõuna ajal ei rääkinud?” nõudis ta.
„Ma ei arvanud, et see nii tähtis on,” ütlesin ma. „Aastaid on mulle igasugused napakad helistanud. Ma arvasin, et see on järjekordselt mõni hull.”
„Aga nad võtsid Sassy koolist kaasa,” ütles Marina ärritunult. „Me peame politseisse helistama.”
Ma vaatasin kella. Oli möödunud peaaegu pool tundi, kui ma proua Squire juurest koolist lahkusin.
„Mis siis, kui nad viivad ära mõne teise väikese tüdruku,” lausus Marina otsustavalt, „ja teda enam koju ei viigi.”
„Sul on õigus,” ütlesin ma. „Ma helistan politseisse ja samuti proua Squirele.”
Tegelikult proovisin ma enne proua Squirelt üle küsida, kas ta on juba sinistes vormides poistele helistanud, aga ta polnud seda teinud.
„Saskiaga on kõik korras,” ütlesin ma talle. „Aga me peame ikkagi politseisse helistama.”
„Arusaadav,” ütles proua Squire väsinult. „Ma ootan siin, kuni neist midagi kuulen.”
Politsei saabus kohale Thames Valley politseijõudude kriminaalpolitsei vaneminspektor Watkinsoni näol, kellega oli kaasas ka üks detektiivseersant, kellele boss andis otsekohe ülesandeks koolimajja proua Squiret küsitlema minna.
„Lapserööv on väga ränk kuritegu,” lausus vaneminspektor, „mida karistatakse kuni eluaegse vangistusega.”
Aga tema tegutsemine ei olnud just eriti innukas, sest nagu ta märkis, oli röövimise ohver, preili Saskia Halley, toodud poole tunni pärast koju, ilma et talle oleks viga tehtud või teda oleks ahistatud.
„Kas te olete kindel, et need polnud mõne tema sõbra vanemad?” küsis vaneminspektor, kui me kõik köögilaua ümber istusime. „Võib-olla arvasid nad, et teevad teile teene?”
„Olen täiesti kindel,” ütlesin ma. Ma rääkisin politseinikule iirlase helistamisest ja vaneminspektori puhmas kulmud kerkisid oma paar millimeetrit.
„Kas teil on aimu, kes see on?” küsis ta.
„Mitte mingisugust,” vastasin ma. „Aga te saate selle telefonisalvestusi kontrollides kindlaks teha.”
„Ma kahtlen selles,” ütles ta. „Enamik kurikaelu kasutab mobiiltelefoni jälitamatu kõnekaardiga, mida on võimalik sularaha eest osta. Nad viskavad pidevalt SIM-kaarte minema ja asendavad need uutega, mille ostavad paari naela eest suvalisest telefonipoest. Me võime umbkaudu välja selgitada, kust mingi kõne tehti, aga mitte seda, kes selle