Keeldumine. Felix Francis
Читать онлайн книгу.
pani toru nii järsult hargile, et ma jäin tumma telefonitoru hoidma.
Kas toimus tõesti midagi või mõtles ta kogu loo välja?
Ja kas see läks mulle korda?
Jah, võib-olla läks.
Ma läksin otsima Marinat, kes istus koos Sassy ja Annabeliga elutoas, vaadates televiisorist üht Walt Disney multifilmi.
„Ma lähen Charlesi poole,” ütlesin ma. „Ma ei jää kauaks. Olen õhtusöögiks tagasi.”
Marina vaatas mulle diivanilt otsa ja ma sain aru, et see talle eriti ei meeldinud. Ta teadis väga hästi, miks ma tahtsin Charlesiga rääkida.
„Issi, issi, palun tule selleks ajaks tagasi, et sa saaksid meile unejuttu lugeda,” pasundas Sassy.
„Hästi,” ütlesin ma. „Ma olen poole kaheksaks tagasi ja loen teile siis ühe loo. Aga teie peate olema juba voodis.”
Äkki ta polnudki enam nii agar. „Aga Annabel jääb ju siia. Kas ma ei võiks täna õhtul kauem üleval olla?” küsis ta mulle paluvate silmadega otsa vaadates.
„Ei,” ütlesin ma kindlalt. „Seda enam on põhjust vara voodisse minna. Siis on teil aega teineteisega rääkida, enne kui magama jääte.”
Ta muutus üksnes silmapilguks rõõmsamaks. Sassy voodisse saamine oli igal õhtul võitlus selle üle, kelle tahe peale jääb, ja tüdruk oli väga meelekindel.
„Ma võtan jalgratta,” ütlesin ma Marinale. „Ma luban, et tulen selleks ajaks tagasi.”
Peamine põhjus, miks me Marinaga olime ostnud maja lääne-Oxfordshiresse, oli tahtmine elada võimalikult Charlesi lähedal ja oma hämmelduseks me leidsime just sellise maja, mida tahtsime, ühes külas, Charlesi Aynsfordi majast ainult kolme kilomeetri kaugusel.
Kuningliku mereväe eruadmiral Charles Roland oli nii mulle kui Marinale lausa isa eest, hoolimata sellest, et ta polnud meie kummagi veresugulane. Tegelikult oli ta mu endine äi, ja kuigi tegelikult jätsin mina oma endise naise maha, polnud meie sõprus Charlesiga pärast tormilist abielulahutust tema tütrega mitte üksnes püsima jäänud, vaid oli iga mööduva aastaga aina tugevamaks muutunud. Ta oli Marinasse momentaalselt kiindunud ja nautis täiel rinnal auväärset Saskia vanaisa rolli, sest tema kumbki tütar polnud teda lastelastega õnnistanud.
Ta oli nüüd juba üle kaheksakümne, aga seda poleks teda vaadates öelnud. Ta oli 183 cm pikk, ikka veel musta juuksepahmakaga, selg tikksirge nagu siis, kui ta kuuskümmend viis aastat tagasi oli hakanud Dartmouthis ohvitseriks õppima.
Ta ootas mind elutoas, seljas oma lemmik sametist ja siidist veinipunane sabakuub. Ta seisis kamina ees, kaks klaasi juba ohtralt tema parima viskiga täidetud.
„Ma arvasin, et sulle võiks see ära kuluda,” ütles ta mulle üht klaasi ulatades.
„Miks sa seda arvasid?”
„On möödunud hulk aega sellest, kui sa viimati ilma Marina või Saskiata siin käisid.” Ta rüüpas ühe sõõmu merevaiguvärvi kangemat kraami. „Ja ma tunnen sind hästi, Sid, väga hästi. Noh, milles siis asi on?”
Ta tõepoolest tundis mind hästi.
Charlesi kodu Aynsfordis oli alati olnud mulle pelgupaigaks, varjupaigaks. Koht, kuhu joosta, kui asjad ei laabunud või kui ma vajasin nõu, tarka nõu. Just nagu praegu.
„Sir Richard Stewart,” ütlesin ma.
„A-haa!” ütles ta pead naerdes selga heites. „Ma imestasingi, et kas selles on asi. Ta rääkis mulle sinust eelmisel nädalal.”
„Jah, ta ütles mulle.”
„Ma oletan, et ta rääkis sulle siis ka oma teooriast, et keegi sahkerdab võiduajamistega.”
„Seda ta tõesti tegi,” ütlesin ma. „Kas sa usud teda?”
Charles laskus sügavale sitskattega tugitooli.
„Minu arvates tema usub seda,” ütles Charles.
„Selles ma ei kahtle,” vastasin ma, istudes tema vastu tugitooli. „Aga Sir Richardi sõnul arvab Peter Medicos, et tal on meelepetted.”
„Ma olen tundnud Richard Stewartit üle kahekümne aasta ja ma pole kunagi arvanud, et tal esineb meelepetteid.”
„Aga me kõik muutume vanemaks,” ütlesin ma. „Ja vanus teeb kummalisi asju.”
„Mida sina siis arvad?” küsis Charles. „Sa ei saa Peter Medicosega nii lihtsalt nõustuda, muidu ei oleks sa ju siin.”
„Ma vaatasin Sir Richardsi võiduajamiste nimekirja ja ma jagan tema arvamust, et totalisaatori aruanne võib nendes sõitudes paista kahtlane, aga tal ei ole tõendeid ega isegi ühtki mõtet, kuidas nende tulemustega võidi manipuleerida. Ta kas eksib või on tõesti tohutu vandenõu käimas.”
„Kelle vandenõu?” küsis Charles.
„Ma ei tea,” ütlesin ma. „Aga tuleb arvestada ka džokidega.”
„Kas sa kavatsed selle välja selgitada?”
„Ei,” ütlesin ma otsustavalt. „Ei kavatse. Ma olen sellega lõpu teinud.”
„Miks sa siis siin oled?”
Võib-olla tundis ta mind liiga hästi.
Ma istusin hetke vaikides ja rüüpasin suutäie viskit.
„Oletagem, et tal on õigus,” ütlesin ma. „Ma tunnen, et ma ei saa midagi teha. Ma ütlesin talle umbes tund aega tagasi, et minu arvates ta eksib, aga ma kuulsin tema hääles tõelist viha ja ka õige pisut hirmu. Ja ma austan Sir Richardit tohutult.”
„Miks sa ei aruta seda asja vaikselt Peter Medicosega? Siis kuuled sa tema arvamust otse ega pea uskuma seda, mida Richard sulle edasi ütles.”
„Miks ma ise selle peale ei tulnud?” küsisin ma naerdes. „Ma helistan talle homme hommikul.”
Me lõpetasime joogid teineteise sundimatus seltskonnas, arutades hiljutisi võiduajamiste uudiseid ja tulemusi.
Ta juhatas mind läbi klaasuste verandale.
„Miks sina söör ei ole?” küsisin ma. „Ma arvasin, et kõik admiralid on rüütliks löödud.”
„Mina olin ainult kontradmiral,” ütles Charles. „Mitte piisavalt kõrge auaste.”
„Kas kontradmiralid jäävad siis täiesti tagaplaanile?”
„Absoluutselt,” naeratas ta laialt. „Kuueteistkümnendal ja seitsmeteistkümnendal sajandil oli kontradmiral reservlaevastiku komandör, need reserveskadronid hoidsid seni tagaplaanile, kuni neid vajati. Aga tänapäeval istuvad kõik admiralid pigem kabinettides kui laevadel. Viimane admiral, kes merel käsklusi andis, oli Falklandi sõja ajal Sandy Woodward. Siis oli meil tõeline merevägi. Kuradi poliitikud. Nad on nii palju kärpinud, et nüüd on meil peaaegu sama palju admirale kui laevu.”
Ta ilmselgelt ei pooldanud poliitikuid ega ka kärpeid.
Ma teadsin. Ma olin seda varemgi kuulnud, ja mitte vähe.
Ma sõitsin tagasiteel kiiresti, aga ikkagi oli kell mõni minut pool kaheksa läbi, kui ma jalgratta garaaži panin, tuled kustutasin ja majja tormasin.
„Ma olen tagasi,” hüüdsin ma trepist üles minnes. „Kas olete valmis lugu kuulama?”
Õnneks oli Marina samuti päevaplaanis veidi maha jäänud ja tüdrukud olid ikka veel vannis, pritsides teineteist suurte vahupeotäitega. Milline lõbu!
„Tulge nüüd, teie kaks,” hüüdis Marina üle lärmi. „Välja!”
Tüdrukud mähiti ruttu suurtesse kohevatesse valgetesse käterättidesse ja riietati seejärel värvilistesse pidžaamadesse, enne kui nad Sassy toas kumbki oma voodisse hüppasid.
„Jutusta meile nüüd üks lugu, issi,” nurus põnevil